Maja Cornwallis. Sari Varraku ajaviiteromaan. Liz Fenwick

See küll hea ei olnud. Kes selle kasti üldse kokku pakkis? Kes pani Johni kaardid ja Maddie tehtud Johni pronksbüsti kokku tärpentiniga?

      Sügavalt hingates läks Maddie välja päikese kätte. Johni polnud enam, aga kõigi nende asjade puudutamine kergitas kurbuse taas pinnale. Millal see küll kaob või vähemalt leeveneb?

      „Kas te saaksite redeli siia tuua?” hüüdis elektrik.

      Nüüd rippus ta talli teises otsas. Maddie läks jooksuga ja taris redeli mehe juurde. Kui too oli turvaliselt alla roninud, jätkas Maddie pooleli jäänud tegevust. Ta polnud ju enam tita ja saab sellega hakkama küll. Kõigepealt võttis ta välja Johni büsti. Ta oli selle teinud nende kohtumise suvel. Maddie puudutas selle põski ja peaaegu tundis päikese soojust mehe nahal. Maddie ümber keerlesid joovastavad mälestused naeru ja armastust täis päevadest. Kas need olid tõelised? Ta ei teadnud enam isegi. Lõpp hakkas segunema algusega ja tahtis nende lugu Maddie peas teistsuguseks kirjutada. Liiga piinav.

      Ta asetas büsti põrandale. Kuhu ta peaks selle panema? Kas ta tahab seda majja? Kas ta ikka tahab vaadata kujule näkku, kui see kogu aeg tema kaotust meenutab? Ta ei tahtnud sellega jälle peale hakata. See ei vii kuhugi, kulub ainult järjekordne karp taskurätte.

      Elektrivalgus, mis täitis viimse kui prao, pimestas Maddiet, tema silmad kohanesid aeglaselt ja ta tunnistas, et saab sellises valguses töötada küll. Kummaline, valgust vajas ta hädasti, kuid liiga rohkes kunstlikus valguses võis tal värvitaju kaduda.

      „Noh, on ju parem?” Elektrikul oli käes midagi, mis sarnanes küpsenud loomaga.

      Maddie noogutas ja vaatas mehe käes olevat asja.

      „Mis see on?”

      „Trafo. Rott on paar juhet läbi närinud. Juhtmed meeldivad neile ja see põhjustaski selle plahvatuse,” ütles elektrik ja kõndis minema. Maddie mõtles, et elektrisüsteemi uuendamine peab olema tehtavate tööde nimekirjas esimeste hulgas. Küsimus oli ainult selles, kui paljuks tema vähesest rahast piisab. Niisugustel hetkedel nagu praegune mõtles Maddie, kas eksperimentaalsete vähiravimite kasuks otsustamine ikka tasus ennast ära. Kui nad poleks neid valinud, ei oleks nad Hannah’ga nüüd rahaliselt nii suures kitsikuses – aga kuidas ta võis üldse niimoodi mõelda, kui nad said ilmselt veeta veidi kauem aega Johniga? Aga selle rahaga võinuks Maddie… Ta ei mõelnud seda mõtet lõpuni ja tõmbas käega läbi juuste. Ei, ta ei mõtle sellest. See oli tehtud. Aega tagasi pöörata ei saa.

      Põrandalt vaatas teda Johni nägu. Mida ta selle paganama kujuga peale hakkab? Võib-olla tahab Hannah seda oma tuppa? Tüdruk oli päevade kaupa seal toas olnud, ainult söömas ja joomas käinud. Isegi kolimismehi polnud ta sisse lasknud. Maddie kortsutas kulmu. Ta oli Hannah’ käitumisest rääkinud paljude inimestega, ka nõustajatega. Nad soovitasid tal olla salliv – tüdrukul ei olnud ju kerge. Maddie teadis seda ja oligi kannatlik. Ta mõistis, et on kohutav, kui ema hülgab su ja siis jääd veel isast ka ilma.

      Maddie sulges silmad ja mõtles, kas tema ema oleks ta endale jätnud, kui poleks sünnitusel surnud. Seda ei saa ta kunagi teada, aga kasuema oli alati tema jaoks olemas kuni oma surmani kaheksa aastat tagasi. Maddie avas silmad ja vaatas uuesti pronkskuju. John polnud Hannah’ emast kunagi eriti midagi rääkinud. Susan. Juba selle nime mainimise peale tõmbus mees endasse.

      Talli astus Hannah. „Kuule, Maddie, kust ma värvi saan?”

      „Sealt nurgast.” Maddie osutas värvipurkide poole. „Kas sa saad juba värvima hakata?”Hannah noogutas. „Millal valgus sisse sai?”