„Võiksite minu poole tulla.”
Maddie vaatas Markile otsa ja leidis, et mees mõtleb seda pakkumist tõsiselt, kuid vaatas siis uuesti maja poole. „Tahan juba väga Treveneniga tutvust teha.”
„See ootabki teid.” Mark sirutas käe maja poole, naeratas ja tegi kerge kummarduse.
Maddie keha valutas, kuid ta keskendus oma uuele kodule. Mõnd akent ümbritsesid tahutud kivid, teistel olid lihtsad valgeks värvitud puuraamid. Kõigis aknais peegeldus varajane hommik ja maja sisemusest polnud midagi näha. Trevenen näis olevat korras, kuigi külm ja tühi.
Maddiest vasakul, kui mälu teda ei petnud, oli sealaut, millel polnud katust, ja tema taga õue kaugemas otsas paiknesid tallid. Ehitised moodustasid suure ristküliku kolm külge, maja paiknes idas.
Maddie kogus sügavalt sisse hingates julgust ja hakkas jalga jala ette asetades mööda rohtunud rada eesukse pole minema. Seal võttis ta taskust suure võtme ja proovis seda lukuauku torgata. Pisut jõudu rakendades õnnestus Maddiel võtit keerata ja ta vajutas lingi alla, aga uks ei andnud järele. Ta proovis uuesti ja nügis teise käega vastu kooruvat värvi. Kui Maddie ootas, et uks avaneks, hakkas miski ta sisemuses närima. Tuli julge olla. See peaks ju põnev olema: ta on nüüd Treveneni omanik.
Kostis raksatus ja kui Maddie üle lävepaku komistas, paiskus talle vastu pahvak läppunud õhku. Õhu liikumine keerutas tolmu üles ja tundus, nagu seinad ohkaksid. Põrandat katsid varjud ja surnud kärbsed. Maddie võttis endal ümbert kinni.
„Mis te arvate, kas siin on elekter sees?” Ta pöördus ja naeratas Markile väsinult.
„Peaks olema.”
Rasked kardinad olid tihedalt ette tõmmatud ning hoidsid ruumis niiskuselõhna ja suurendasid hüljatusetunnet. Maddie sirutas ennast lülitit vajutades välja. Kõik saab korda – lõpuks. Temal ja Hannah’l on katus pea kohal ja nad saavad oma elu uuesti üles ehitada. Nüüd tuleb vaadata tulevikku ja valusad mälestused seljataha jätta.
Mark tuli Maddie kõrvale ja ta tundis, kuidas mehe hingeõhk tema põske paitab. Maddie astus eemale. Ta poleks suutnud kujutledagi meest, kes oleks tema abikaasast välimuse poolest rohkem erinenud. Kui John oli veel terve, oli ta kiitsakas ja heledapäine. Silmi sulgedes võis Maddie manada silme ette pildi, kuidas mees, poisilikud lokid laubale vajunud, on arvuti kohale kummardunud ja kirjutab pöörase kiiruga, et mingit artiklit tähtajaks valmis saada. Lõpuks olid mehe siidised juuksed kõik läinud. Maddie keerutas sõrmede vahel kaelale vajunud lahtist juuksesalku.
„Kas ma lähen ja vaatan maja kiiresti üle?”
„Tänan.” Maddie vaikis korraks, lasi uuesti pilgul üle halli libiseda ning märkas taas tolmu ja ämblikuvõrke. Ta püüdis mitte väriseda. Maja oli peaaegu jäiselt külm. „Ega siin ometi kummitusi ei ole?”
„Trevenenis ei kummita,” ütles Mark.
Maddie hingas sisse ja silmitses suletud uksi, mis olid läikiva värviga valgeks värvitud, aga aja jooksul kollakaks tõmbunud. Maddie teadis, et sellist värvi kokku segada pole võimalik. Selline toon tekib ainult aastatega.
„Ei mingeid tonte, ma luban. Siin läheduses on küll mitmes majas vaimud, aga Trevenenis neid pole.”
„Te räägite nagu asjatundja.”
„Üldsegi mitte.” Mark naeratas laialt ja läks suurest trepist üles. Puust käsipuu polnud värvitud, kuid puusüüd polnud õieti nähagi. Maddie astus lähemale. Paljude käte higi ja rasu olid tammepuu tumedaks muutnud ja siidiseks kulutanud. Tugipulgad olid kolme tooni võrra heledamad. Kõik trepiastmed olid keskelt lohku kulutatud. Maddie vaatas uuesti üles, talle oli justkui midagi silma hakanud, aga midagi polnud. Ta hõõrus käsivarsi.
Seina vastu toetudes surus Maddie jõuga maha pitsituse südame ümber. Laes rippuv üksik lambipirn heitis lillelisele tapeedile tuhmi valgust. Lillemuster peaaegu varjutas seintel rippuvad pildid, aga nende hulgast kerkis esile kolme naise foto. Kes need naised on, mõtles Maddie, ja kas üks neist on Daphne Penventon?
Mõttesse vajunult liikus Maddie mööda halli, tema käsi libises tõustes ja langedes üle lainetavate seinte. Tänu Daphne Penventonile said tema ja Hannah võimaluse uueks alguseks. Trevenen kuulus nüüd Maddiele, kuigi see tundus ikka veel uskumatu.
Teatav kindlustunne peaks võimaldama tal nüüd uuesti inspiratsiooni leida. Kui John oli haige, igatses Maddie väga maalida – maalida oma valu, lootust ja armastust, aga siis polnud tal selleks aega. Aga nüüd, kui oli aega, oli ta tühi. Maddie ei teadnud, mida ta edasi tegema hakkab. Ta pidi plaane tegema, aga ei teadnud, kust alustada. Kuidas ometi oli elu olnud kunagi nii selge ja on nüüd nii ähmane?
Kui Maddie kööki astus, langes tema pilk suurele aknale, mis selle ühes otsas kohe silma hakkas. Iga selle käsitsi puhutud ruut näitas väljast paistvast maastikust erisugust pilti. Maddie raputas pead ja pööras kõrvale. Laes olid suured mustad palgid, rohkesti oli kasutatud läikivat valget värvi, aga seinte ebaühtlane kollasus tegi puidule häbi. Maddie püüdis ära arvata, millal siin viimati remonti tehti. Sisustuse järgi otsustades võis see olla viiekümnendatel või varemgi. Kaminas oli pliit, mida oli palju kasutatud, kuid polnud juba hulk aega puhastatud. Siin ei olnud üldse midagi puhastatud. Peale selle, et kõik oli tolmuga kattunud, hõljus õhus kõdulõhn.
Maddie kummardus üle suure valge kraanikausi ning näperdas riivi, et akent lahti teha ja hommikuõhku sisse lasta. Aknanurgad olid täis surnud putukaid ja raamilt rippusid ämblikuvõrgud. Ämblikku näha ei olnud. Ämblik oli nagu teisedki Treveneni asukad kõike maha jättes kiirustades lahkunud. Laual oli isegi teekann hallitanud jäänustega sellest, mis oli ilmselt olnud Daphne viimane tee. Maddie mõtles, kas ta oli seda ka siis märganud, kui valdusi üle käis vaatamas.
Marki sammud kuulutasid, et ta on kööki jõudnud. Surudes maha kanget tahtmist nutma hakata, pöördus Maddie mehe poole. „Te olete äärmiselt lahke. Teil poleks tarvitsenud jääda.”
Mark pööritas silmi ja naeratas. „Kas ma oleksin pidanud siis neiud hätta jätma? Mu maine olnuks igaveseks rikutud.”
Maddie hakkas naerma. Tal polnud kahtlustki, et sellise välimuse ja naeratusega oli mehel kindlasti teatav maine, kuid see ei puutunud temasse.
Mark oli ära läinud ja Maddie vaatas, kas Hannah on autos ärganud. Tüdruk magas ikka veel. Hea, et vähemalt ükski neist puhata sai. Päike kõrvetas Maddiele lagipähe, kui ta ringi vaatas. Muru nägi välja nagu aas ja aias oli rohkem umbrohtu kui lilli, aga maja näis selle kõige keskel siiski rõõmus.
Tähendades mõttes üles asju, mida tuleb teha, hakkas Maddie maja ümber ringi käima. Roniroos oli lösakil üle võlvkaare, mis viis maja ette. Metsikud raod ronisid võlvilt selle lähedal oleva väikese ehitise otsa. Taim oli isegi läbi katkise aknaklaasi kasvanud. Tegemist oli nii palju. Jättes ka katkise aknaklaasi meelde, liikus Maddie edasi.
Tundus, et esiküljel oli Trevenenile iluravi tehtud. Fassaad püüdis olla ametlik, peaaegu George’i-aegne, hoopis erinev tagaküljest, kust paistis hoone keskaegset algkuju, mida oli järgmistel sajanditel täiendatud. Maddie astus oma majast eemale ja uuris selle kuju. Ta pidi seda endale veel kord ütlema: oma maja. See vana maja kuulus talle ja selle vildakas fassaad tõi talle naeratuse näole, aga see oli häirinud kedagi, kes oli püüdnud seal jäika tasakaalu tekitada. See polnud õnnestunud, aga kõrged George’ide stiilis aknad, mis püüdsid hommikuvalgust, olid meeldivad. Seesama valgus langes kohale, kus juurdeehitis oli maja külge liidetud. Uuemas tiivas olid kivid teistsuguse suurusega ja korrapärasema kujuga. Maddie astus ühenduskoha juurde ja libistas käega üle selle. Korraga jäid tema sõrmed paigale ja käsivartele tekkis kananahk. Kuskilt kostis vaikset nutuhäält. Maddie keeras pead, et kindlaks teha, kust see tuleb, aga ei näinud muud kui augustilõpu päikeses peesitavat rohtunud aeda. Maddie põlvede ümber sumises unine herilane.
Maddie pilgutas silmi ja side majaga katkes. Hääl kadus. Ta kehitas õlgu ja jalutas läbi aia suure männi juurde, mis kõrgus selle kaugemas otsas. Puu oksad sirutusid asümmeetrilise