Alec ütles nüüd: „Vaata sinna.” Ta osutas ühetaoliste juurviljanuttidega kirjatud ruudukujuliste maalappide poole, millest igaühel seisis vanadest lauajuppidest, kastidest ja rihvelplekist kokku klopsitud onnike. Ta viipas ühe sellise kaugemal asuva osmiku poole ja lausus: „Uks on lahti, vanaisa on seal.”
„Oh, jaa.” Mary noogutas. Ja siis lausus isa poole pöördudes ruttu: „Vaata, et sa ei anna talle osa neist konidest, sest ta topib need oma piipu ja need on ühe hetkega ära tõmmatud.” Ta naeris. „Sa ju tead teda. Mul on kolmepennine. Annan selle talle, et ta endale tubakat ostaks …”
„Sa ei tee mitte midagi sellist. Täna on sinu kinoõhtu. Ja üldse, kui sa selle kolmepennise talle annad, siis sa tead, mis juhtub. Ta viskab kulli ja kirja, kas osta tubakat või õlut.”
„Jah, seda ta teeks.”
„Ah seda vanaisa!”
Ta raputas ikka veel pead ja naeris, kui nad osmiku uksest sisse astusid. Ning seal kükitaski Aleci isa, puhudes kõvasti augulises plekk-purgis olevatele sütele.
Peter Walton oli kuuskümmend, aga nägi välja nagu oleks seitsekümmend. Kui ta aga rääkima hakkas, siis oli tema hääl nii kerge ja rõõmus, et kui poleks näinud rääkija nägu, oleks võinud arvata, et see kuulub noorele mehele. Ning vaimukale noorele mehele, sest ta naeris peaaegu iga lause peale, mille välja ütles, ja kui tal ei õnnestunud nalja edasi anda sõnadega, siis tegi ta seda oma hääletooniga, milles oli tunda segu iiri ja Kirde-Inglismaa aktsendist.
„Oi, seal te oletegi, teie kaks!” Tema väikesed ümmargused silmad helkisid kortsulises näos. „Tere, lapsuke.”
„Tere, vanaisa. Kas sa ei saa tuld põlema?”
„Olgu ta neetud ja süttigu juba! Seda ma ütlen … Oh, taevake, vaata!” Ta huilgas nagu poisike, kui leek niiskete tukkide vahelt spiraaljalt üles kerkis. „See ajas asja joonde. Ma ütlesin, olgu ta neetud ja süttigu juba. Mis te selle peale ütlete?”
„Vanaisa, sa ajad kõik kohad suitsu täis ja lämmatad meid ära.” Mary läkastas ja vehkis kätega ning Alec lausus: „See on süte raiskamine, me ei jää kauaks. Muide, kas sa käisid hommikul söeturul ja viisid emale ka? Tal olid need peaaegu otsas.”
„Ei, täna hommikul ma seal ei käinud. Käisin eile õhtul. Tõin kotitäie kivisöepuru. Ta küpsetab. Kas see rahuldab sind?”
Alec tõmbas ninaga ja küsis seejärel tule poole vaadates ilmse ärritusega: „Miks sa selle üldse põlema panid? Kas sa hakkad teeõhtut korraldama?”
„Jah, täpselt nii. Vaata,” Peter keeras end muldpõrandal ringi ja osutas selja taha jäävale riiulile, kuhu oli asetatud kaheuntsine teepakk ja väike plekkpurk kondenspiima.
„Oled raha saanud?” Alec piidles silmi kissitades isa.
„Ei saa just seda öelda, poiss.”
„Kust sa siis need said? Ei usu, et ema käest.”
„Sul on õigus, sinu ema neid mulle ei andnud. Su ema on üks vana kitsi nõid, kõige kitsim vana nõid, keda ma olen kunagi tundnud.”
„Oh, vanaisa!” Mary naeris, suu pärani. Eh! Oli see vanaisa ikka tegelane. Teda kuulates võis jääda mulje, et ta vihkab vanaema, tegelikult aga pidas ta vanaema oma päikeseks.
„Jah, igavene kitsipung on see su vanaema,” ta noogutas Maryle. „Olen näinud, kuidas ta pennise mündi šillingiks venitab. Jajah! Vaat selline on su vanaema.”
„Sinu õnn, et ta on suutnud selline olla.” Aleci noogutus isa suunas oli kaine ja morn ning Mary tahtis tema poole pöörata ja öelda: „Vanaisa teeb ainult nalja, isa.” Kuid isa oli sel päeval tujust ära, väga tujust ära. See Wallsendi juhtum oli talle haiget teinud. Oh, kui ta ainult leiaks tööd, ükskõik mis tööd! Kõik nende probleemid oleksid lahendatud, kui ta ainult tööd leiaks. Isegi ema oleks siis isa vastu kena. Mary oli kindel, et ema oleks isaga jälle kena, kui isa ainult tööle saaks.
„Kas sa varastasid need?” Alec kaalus käes teed ja piima ja ta isa lausus rõhutud näoga tema poole pöördudes: „Mis! Mina, ja varastan midagi? Kas ma teeksin seda? Küsi endalt, kas ma teeksin seda?”
„Mis ma endalt küsin. Kas varastasid?”
„Halastaja jumal!” Peter lõi risti ette. Sümboolne tegevus, mis tema puhul oli üksnes jäänuk katoliiklastest vanavanematega koos veedetud ajast.
„Ai!” Alec heitis pea küljele ja kordas: „Halastaja jumal!” Seejärel isa poole noogutades lausus: „Sellised asjad toovad sulle veel pahanduse kaela. Pane mu sõnu tähele.”
„Nojah, sul võib õigus olla, mu poiss. Ma loodan ainult, et nad mu kiire rongi peale panevad.” Nüüd pöördus ta Mary poole, kummardas, kallutas pea küljele, pani käed puusa ja võttis sisse keelepeksjate naiste hoiaku ning lausus ninnutava häälega: „Tead sa, neiu, ma ei kannata aeglasi ronge. Kiired naised ja aeglased rongid – ma ei talu seda.”
Mary oli jälle naerust kõveras, kuid Alec lausus rangelt: „Aitab küll, sina meelitaja, aitab. Lõpeta see tolatsemine, mees.”
„Mul on siin võileibu, vanaisa,” sõnas Mary nüüd vaikselt. „See on nagu piknik.”
„Või võileibu? Vaatame.” Ta heitis pilgu avatud pakki, silmitses kuiva leiva ülespoole käänduvaid servi ning lausus üht viilakat üles tõstes: „Kae! Vaata! Kanäe! Kas härrastemajas oli bankett?”
„Ta korraldas kokkusaamise.”
„Mis siis seekord teemaks oli?”
„Laste saapad.”
„Ah laste saapad. Millal nad midagi vanameeste heaks teevad?”
„Ma küsin talt homme.”
„Tee seda ja ütle, et mul oleks voodririiet vaja. Ja su vanaemal on aluspükse vaja …”
„Isa! Jäta juba järele!”
Omaette naeru pugistades jättis Peter järele ja hakkas tulele puhuma, kuni vesi hakkas plekktopsis mulisema. Siis pani ta tee pruuni katkise tilaga kannu tõmbama ja kui nad ümberpööratud kastidel ja ämbril istusid ning sooja magusat vedelikku jõid ja võileibu sõid, katkestas ta pojale otsa vaadates vaikuse: „Tead, kus ma täna käisin?”
„Ei.”
Nad silmitsesid viivu üksteist, enne kui Peter lausus: „Shields Gazette’i toimetuses.”
„ Shields Gazette’i toimetuses! Nii kaugel! Sa kõndisid selle pika tee Shields Gazette’i toimetusse? Sa oled segane!”
„Oh, ma ei käinud High Shieldsis, mitte seal peakontoris, käisin selles, mis asub Dock Bankil.”
„Kas nad viskasid su välja?”
„Jah,” ta silmad välkusid. „Peaaegu.”
„Mõni ime.” Alec pööras pilgu isalt kõrvale, vaatas lahtisest uksest välja juba maad võtvasse hämarusse ning sõnas siis: „Sa pead küll täitsa sõge olema. Keegi ei osta su vemmalvärsse. Tänapäeval ei osteta isegi väärt kraami, värssidest rääkimata, mees … Jumala eest, sa pead küll päris põrunud olema.”
„Ma ütlen sulle veel kord, et need pole vemmalvärsid, see on luule. Ja ühel heal päeval ostab keegi need ära, pane mu sõnu tähele.”
„Ah, isa.” Alec vaatas uuesti isa poole, pea vabisemas, nägu punane. „Tead? Mul on su pärast piinlik, sinu ja selle su luule pärast! Sa ei oska kirjavahepunkti ja piimapunkti vahelgi vahet teha.”
„Võimalik. Aga Robbie Burns ka ei teinud.”
„Sa eksid. Robbie Burns elas teisel ajal ja tal oli midagi öelda.”
„Minul samuti, poiss.