Puhas kui liilia. Catherine Cookson

„Noh! Kae, mis tuul sisse puhus. Tulge sisse. Tulge sisse ja pange uks kinni, või mul ei jää jalgadele ühtegi karva alles.”

      Ust enda järel pauguga kinni lüües astusid nad naerdes sisse ja nagu Mary oli varemgi märganud, paistis isal vanust vähemaks jäävat, kui ta oli oma kodus, oma lapsepõlvekodus koos ema ja isaga. Alec oli kolmkümmend kuus ja see polnud kuigi kõrge vanus, ometi paistis ta Maryle vanana, välja arvatud nüüd, kui ta kätele puhudes oma ema kõrval seisis ja päris: „Mis sa siin teed? Teekoogikesi?”

      „Ei, ei midagi nii peent, leiba. Aga kui sa jääd piisavalt kauaks, siis teen teile kaapekakku.”

      „Ma jään piisavalt kauaks, jääme ju, Mary?”

      „Jah, vanaema … Kus vanaisa on?”

      „Kuulake.” Vanaema Walton vaatas seina poole. „See on sulle vastuseks.”

      Mõlemad vaatasid ja kuulasid ning siis kostiski norsatus, millele järgnes madal ragisev norin. „Mine aja ta üles.” Vanaema noogutas Mary poole, aga too kostis: „Ah, las pikutab natuke.” Seejärel nõudis ta isa poole pöördudes: „Noh, räägi välja. Mis üllatus sul mulle varuks on?”

      Nüüd võttis Alec mantli seljast, tõmbas selle sisetaskust välja paberi ning seda laual laiali laotades osutas kuulutusele, millele oli pliiatsiga ring ümber tõmmatud, käskides: „Loe seda!” Mary luges: „Kleidiosakonda otsitakse noort naismüüjat. Väljavaated head. Pöörduda Crofton’si kaubamajja King Streetil, Lõuna-Shieldsis.”

      End sirgu ajamata pöördus ta isale otsa vaatama ja lausus siis silmi pööritades: „Aga, isa! Mul pole mingit šanssi, seda kohta tahavad endale miljonid. Crofton’si kaubamaja. See on suur pood, mitte mõni Huxteri poeke.”

      „Tean, tean, ma olen Crofton’si poodi näinud.” Alec noogutas tütrele, nägu pooleldi naerul. „Veelgi enam, ma käisin täna hommikul seal. Vaata, mis ma ostsin.” Nüüd võttis ta pintsaku taskust rabavalt valge paelarulli.