ESIMENE RAAMAT
MARY
Jarrow 1933
Esimene peatükk
„Isa! Isa! Oota korra! Kuule! Isa!”
Mary Welton tuiskas Biddle Streetilt välja, pööras madalate hekkide vahelisele kitsale söerajale ja tormas mehe poole, kes oli nüüd seisma jäänud ja teda järele ootas.
„Eh! Sa hakkad vist kurdiks jääma, ma hüüdsin sind juba poolelt tänavalt.”
„Või nii, tüdruk? Ma ei kuulnud, olin vist mõtetega mujal. Aga mis sa sellisel ajal siin teed? Ma mõtlesin, et sa oled kodus.”
„Oh, ma pidin kauemaks jääma, tal oli jälle üks komitee kogunemine. Neid oli seal kümme. Ja kõik see koristamine!”
„Aga miks sa siitkaudu tuled?” kergitas isa tema poole kulme.
„No ma pidin aiamaale minema, mõtlesin, et sa oled seal. Sa oled hiljaks jäänud? Sinnaminekuga, ma mõtlen.”
„Jah,” noogutas isa otse ette vaadates. „Ma olin terve hommiku Wallsendis.”
„Ja ei miskit?” Tüdruku särav naeratus haihtus seda küsimust esitades.
„Ei, ei, tüdruk. Nagu võiks üldse kunagi olla. Ma pidin küll puruloll olema, et läksin. Raiskasin praamipileti ostmiseks väärt münte.” Ta pöördus tüdruku poole ja naeratas: „Äärepealt oleksin pidanud ujudes tagasi tulema.”
Ta naeris, kui tüdruk teda küünarnukiga müksas, ja jätkas: „Tõesõna. Tead, nad olid nagu kari hullunud koeri.” Nüüd ta lõbusus kadus ning ta jätkas pead raputades: „Oi, kuidas inimesed muutuvad! „Kust te olete?” küsiti meilt. Meid oli sinna läinud üheksa. Räägiti, et nad võtavad seal päris mitu inimest tööle, nii et mõtlesime, et äkki näkkab. Või näkkab! Põrgutki ta näkkab! Me olime peast põrunud. Üldse! Sa ei usuks seda, tüdruk!” Ta raputas jälle pead. „Kui ütlesime, et oleme Jarrow’st, oli sama hea, nagu oleksime öelnud, et oleme tulnud Venemaalt uut revolutsiooni alustama. Ma ei tee nalja, tüdruk.” Ta pea jõnksles nüüd kergelt. „Nad oleksid meile tuupi teinud. Ja Billy Teale pidi neile kallale kargama, meil oli tegemist, et ta sealt minema vedada. Ja seda ma võin öelda, et me plagasime praami peale kiiremini, kui olen mitme nädala jooksul oma koibi liigutanud.”
Mary silmitses isa. Mehe nägu oli nurgeline ja kõhn ning nägi välja hall. Müts oli tõmmatud viltu üle lauba ja mütsinokk oli taha käänatud ning see andis ta näole koomilise ilme. Aga isa ei olnud koomiline, ta ei olnud nagu vanaisa. Vaat vanaisa oli tõeline koomik.
Ta oli isa pärast mures. Isal oli nii palju muresid. Asi polnud mitte ainult selles, et ta oli olnud kaheksa aastat tööta. Asi polnud ka selles, et ema muudkui naaksus tema kallal, kuigi teadis hästi, kuidas see isa tunnetele mõjub. Isa ja ema vahel oli midagi seletamatut, millest Mary täpselt aru ei saanud. Kõigel sel oli oma osa selles, et isa nägi välja niisugune, nagu ta nüüd oli: uhkuse kaotanud mehena. Just see uhkusekaotus tundus talle kõige rohkem haiget tegevat.
Mary oli ainult kaheksane, kui isa viimati tööl käis, aga ta ei mäletanud, kuidas isa siis välja nägi. Ta oli vist pikem. Ja kuigi ta oli 1,82 meetri pikkune ja kõhn, ei tundunud ta kunagi tõesti pikk. Kuid noil päevil oli ta käinud sirge seljaga ning hoidnud pea püsti ja lõua õieli ning müts oli tal alati otse peas olnud.
See väike õnneraas, mille Mary sõna otseses mõttes oli proua Turneri juurest kaasa krabanud ja mida ta nüüd isale näidata tahtis, paistis praegu selle hääbuva mehekuju kõrval, kellena isa talle paistis, väikese, tühise ja ebapiisavana. Kuid sellegipoolest oli Mary elevil.
Nad lahkusid söerajalt ja sammusid linna piiril olevale avamaale. Kaugele paremale jäi pealtnäha miniatuurne mägi, kuid tegelikult oli see üksnes Palmeri laevatehase kasutu räbuhunnik. Nad kõndisid üle konarliku maapinna, sammudes ümber jaanuarikuist lörtsi ja vett täis lompide. Seejärel läksid nad ümber järjekordse hallide rohupuhmastega kattunud prügihunniku ning jõudsid viimaks aiamaale.
Keegi teravmeelitseja oli nimetanud aiamaa „väljapääsuks Sedgefieldist” ja see võrdlus oli asjakohane, sest nii mõnigi mees oli pääsenud hullumajja minekust, sest sai kaevata lapikest karmi pinnast ning osa ta uhkusest oli päästetud, kuna võis töötu abiraha või toimetulekutoetuse eest saadavat nappi menüüd täiendada värskete köögiviljadega.
Enne päris aiamaale jõudmist rabas Mary isast kinni, peatas ta ning lausus tema poole kummardades ja naeratades: „Sa ei arva iial, mis mul sinu jaoks on.”
„Minu jaoks? Ei. Mis siis, kullake?”
Mary avas niinekiust võrkkoti, mida ta käes kandis, ning tõmbas kingapaari ja musta põlle vahelt välja väikese ajalehest vormitud koonusekujulise paki ja ütles seda isale ulatades: „Vaata ise”.
Alec Walton naeratas oma armastatud tütrele, enne kui kokkukäänatud paberi lahti keeras ja pilgu alla sigaretikonide kuhjale pööras. Seejärel vaatas ta silmade särades uuesti tütre poole ja ütles: „Suitsud”.
Mary noogutas, ümar nägu säramas. „Neid on seal kakskümmend kuus ja need ei ole lõpuni suitsetatud. Vaata!” Ta liigutas üht küüneotsaga. „Kolm neljandikku on alles. Ja need on Gold Flake’id, mitte Woodbines’id.”
„Sa vahi!” Alec raputas aukartlikult pead. „Neil oli seal siis vist kõva oleng.”
„Jah. Oli jah, ja nad tossasid nagu korstnad. Ja see pole veel kõik, vaata.” Ta avas uuesti koti ja hoidis seda avatuna isa poole. „Siin on hulk võileibu … keelega.” Seejärel torkas ta käe kotti ja tõmbas välja veel ühe ajalehetuutu ning lisas seda edasi-tagasi kõigutades: „Tee”.
„Ta ei andnud ju seda sulle?”
„Noh,” Mary heitis peaga, „kas tema nüüd annaks! Ta andis mulle nagu ikka kaks teelusikatäit, aga ta jättis mu viieks minutiks söögituppa üksi. Ja tead, isa?” Mees raputas pead. „Mind kohe tõmbas selle teetoosi poole … Nagu magnetiga tõmbas.” Ta nõjatus vastu isa käsivart, laup mehe õla vastu surutud, ja nad mõlemad vappusid naerust. Kui Mary end sirgu ajas, sõnas ta kerge pahameelega: „Ta on vahel nii kohutavalt kitsi, annab jaopärast kaks teelusikatäit! Ma olen kindel, et ta mõõdab iga päev, kui palju seal teetoosis alles on. Ja ta maksab mulle nagunii vähem, kui ma talle väärt olen.”
„Nojah. Ma olen sulle rääkinud, tüdruk, et ta petab sult iga nädal kaks ja pool tundi välja. Ma olen seda rääkinud. Pool päeva! No ma ütlen, on alles jultumus. Üheksast kaheni, pool päeva!”
Mary ohkas nüüd ja kui nad edasi sammusid, ütles: „Aga ma saan ikkagi pool tundi lõunapausiks, ja tuleb tunnistada, et lõuna on alati hea. Kuid vahel ma olen ta peale natuke pahane, sest, sa tead ju, isa, et ma alustasin neljapennise tunnihinnaga ja saan seda siiani.”
„Jah. Ja saad arvatavasti veel kahekümneseltki. Aga jumal hoidku selle eest, et sa kahekümneaastaselt ikka veel seal teeniksid. Kaheksa šillingit nädalas kõige selle eest, mis sa teed – pesed ja triigid ja puha. No tõesti! Mõni kougib sul silma peast ja tuleb veel pärast silmakoopale ka järele! Mind ajab vihale, kui mõtlen, et sa seal koduabilisena töötad, sa väärid paremat kui proua Turneri juures koduabiliseks olla, tüdruk. Sina oleksid pidanud keskkooli minema ja Jimmy oleks tulnud saata …”
„Ah jäta nüüd, isa, ei. Ausalt, see pole õige. Meie Jimmyl on ju ajud.”
„Ajud!” Alec jäi seisma ja pööras pea pooleldi tütre poole. „Sinu väikeses sõrmes on ka rohkem ajusid, tõelisi ajusid, kui Jimmil kogu kehas kokku. Ta on minu poeg ja kaval poiss, aga tõde on tõde, ta saadeti sinna kooli hirmust, mitte asja pärast. Ja ma ütlen veel kord, kui su ema poleks teda kõik need aastad hoidnud …”
„Ah, isa, jäta nüüd. Ta tegi seda parimate soovidega.”
Kuid kas ikka tegi? See mõte oli Maryt viimasel ajal aina rohkem painama hakanud. Kas ema oli teinud kõike parimate soovidega? Ta kartis neid oma mõtteid emast. Olid olnud ajad, mitte kuigi ammu, kui ta oli soovinud ema surma, ning üks niisugune kord oli siis, kui ema oli ta koolist ära võtnud ja proua Turneri juurde tööle pannud. Teine kord oli siis, kui Jimmy oli gümnaasiumisse saanud. Siis oli ema kõige pealt kokku hoidnud, et talle riideid muretseda. Umbes sel ajal oli kodus olnud pidev tüli ja Mary mäletas, kuidas isa oli karjunud: „Sa oleksid valmis ka hoorama,