Andy Griffith Show”: lesestunud, üksikvanemast šerifil õnnestub isegi suuremale osale Põhja-Carolina elanikest selgeks teha, et linn nimega Mayberry on tõesti olemas. „The Beverly Hillbillies”: lesestunud maamees ajab pappi kokku „pulbitseva toore … nafta … see tähendab, musta kullaga!”2 „Bonanza”: Nevada patriarh peab talu koos kolme pojaga, kel kõigil on eri emad, kõik surnud. „The Brady Bunch”: leskmees ja (nagu eeldada tuleb) lesknaine, kel kummalgi on kolm last, teavad „mitte ainult aimamisi”, et niisugune peresari elab igasugu kanalite eetris igavesti, mis Travisele erilist meelehärmi valmistas. „The Courtship of Eddie᾽s Father”: torssis väike poiss otsib naist oma lesestunud isale, keda jaapani päritolu majapidaja kõnetab kui „härra Eddie isa”, mis stsenaristide meelest pidi küllap isegi kaheksasajandal korral veel nunnu olema.
Kui tulnukad oleksid kuuekümnendatel ja seitsmekümnendate alguses Ameerika Ühendriikidest kiirgavad signaalid kinni püüdnud, oleksid nad pidanud järeldama, et meie liigiga on samuti nagu lõhekalaga: kui emane on järglase saanud, ei ole temast enam mingit tolku ja ta heidab otsekohe hinge. Teiselt poolt, kui arvesse võtta lesknaisi, kes olid juhtrollis sellistes sarjades nagu „The Lucy Show”, „Petticoat Junction”, „The Big Valley”, „The Partridge Family”, „Julia” ja „The Doris Day Show”, siis ei läinud ka abielumeestel kõige paremini.
Nii oli „Ühise hooldusõiguse” produtsentidel oma missioon. Ligi pooled abielud lõppesid Ameerikas lahutusega ja oli silmakirjalik, et televisioon seda ei kajasta. („The Brady Bunchi” pilootosas oli ema Carol lahutatud, aga telekanal tõmbas sellele mõttele kriipsu peale; edaspidi ei rääkinud stsenaarium enam kordagi sellest, kuidas tema abielu lõppes. Publik võttis üksmeelselt omaks teletööstuses levinud vaikevariandi. Ainult ühel seda sorti seriaalil oli olemas hea vabandus: sarjas „Eight Is Enough” kaotab kaheksa lapsega ajakirjanik pärast neljandat osa oma naise. Näitlejanna, kes naist mängis, suri tõepoolest pärast neljandat osa ära.) Mis veel hullem, väitsid produtsendid, niisugune väärpilt tuleb kahjuks kõigile neile lastele, kelle vanemad on lahku läinud ja kes peaksid saama vaadata saateid, kus tegeldakse samasuguste purunenud perede probleemidega nagu nende endi oma. Nüüd, kus telesarjadesse topitakse nii palju geisid, transvestiite, poolõdesid ja – vendi ning kolmandaid abielusid, kui poole tunni sisse ainult mahub, on see muidugi klišee, aga 1974. aastal oli mõte radikaalne. Paraku ei tulnud mu isa iseloomule sugugi kasuks veendumus, et tema telestaariks hakkamine on teene kogu rahvale, ja see muutis ta kiivaks. Kui tekkis sari „Üks päev korraga”, kus näitlejanna Bonnie Franklin täiesti avalikult lahutatud on, pani ta seda pahaks ja süüdistas produtsente selles, et need on idee varastanud. Niipalju siis sotsiaalse realismi edendamisest.
Tagasivaates moodustas „Ühine hooldusõigus” tõepoolest silla naiivsete kuuekümnendate ja konkreetsete kaheksakümnendate vahel. Eellooks oli, et emal Mimil (keda mängis Joy Markle) on hipindusest kõrini saanud – ta jätab maha oma ideelise abikaasa Emory Fieldsi, võtab tagasi neiupõlvenime Barnes ja hakkab ronima mööda karjääriredelit, asudes tööle oma perekonna advokaadibüroos Portlandis (sarja avakaadrites näidati paar korda Fremonti silda, aga filmitud oli kõik Burbankis). Minevikku toppama jäänud Emory on ökovõitleja, kes elab Kaskaadide mäestikus iseehitatud onnis, kus pole ei vett ega elektrit ja on ainult välikäimla; ta kasvatab ikalduvaid maheköögivilju. Kui pidada silmas, et viimasel ajal on säästlikkus ja kliimamuutus lausa kinnisideed, tundub see aspekt võib-olla väga ettenägeliku täkkessepanekuna, aga ega stsenaarium Emory nõudmisi, et kõike tuleb teha võimalikult keeruliselt, eriti ei toetanud. Ühes osas on Mimi meeleheitel, kuna mees pöörab tähelepanu ainult sellele, et ressursse ei tohi lõpuni ära kasutada ega keskkonda saastada, ning see on lastes tekitanud veendumuse, et „kõige rohkem, mis nad loota võivad, on olla kahjutu”.
Aga peamiselt jutustab sari sellest, kuidas kolm last püüavad hakkama saada vanematega, kes teineteist vihkavad, samuti pingutava logistikaga, mida nõuab eri kodude vahet pendeldamine, nagu viitab juba sarja nimes mainitud juriidiline kokkulepe. Mimi on võimukas, teda huvitavad rohkem laste karjääriväljavaated kui nende loominguline areng. Emory pooldab alternatiivseid eneseteostusviise ja tema leplikkus toob lastele tihti häda kaela. See kõik oleks ju kena olnud, ainult et kolmest võsukesest kaks kohe pidid imelapsed olema.
Eks see ole muidugi ainult üks põhjus, miks need kaks meile nii väga närvidele käisid. Aga ikkagi, väljamõeldud talent on odav, just nagu steroididest saadud spordivõimekus. Stsenarist võib dialoogi pista paar sümboolset võõrkeelset fraasi, ja valmis – tegelane valdab ladusalt kaheksat keelt. Sinclair Vanpelt mängis varavõimekat džässpianisti ilma, et oleks isegi väikese septimi välja võtnud. Ja et miks džäss – 1974. aastal tahtsid kõik lapsed saada rokkstaariks ja pilootosa arendajad tahtsid, et Caleb Fields valiks mõne vähem tallatud tee. Aga kuna ühelt poolt peeti Caleb Fieldsi superlahedaks kujuks ja teiselt poolt oli žanr ise seitsmekümnendate alguses veel elus ja arenes, jäi Edisonile võib-olla ekslik mulje, et džäss ongi hea võimalus rambivalgusse pääseda. See ehk seletaski tema kibedaid tiraade sellest, kuidas vorm on marginaliseerunud ja kui absurdselt pisikest turuosa tema koos oma kolleegidega valdab – „ja isegi sellest on suurem osa Norah Jones”.
Caleb, esimesel hooajal neliteist aastat vana, on kolmest lapsest kõige mässulisem ja elab nagu „lahe tüüp” kunagi tervet salaelu vanalinna ja Pearl Districti tumedates klubides, kus peab varjama, et on alaealine. Tema kui kõige vanem laps ei talu ei isa ega ema, ja teismelised vaatajad said samastuda teda tagant tõukava kihuga jätta mõlemad vanemad kus see ja teine. Tal on peas kitsa servaga kaabu ja seljas kõrge kaelusega must sviiter ning sarjas on läbivaks teemaks see, et ta on hakanud suitsetama. Sinclair ise oli kiitsaka kehaehitusega nagu Edisongi – vähemalt toona – ja kaks poissi nägid ühtemoodi head välja. Sinclairil olid tumedad juuksed, Edisonil määrdunudblondid, aga mõlemal kippus parukas käharaks kätte ja üht sarnasust olnuks mu vennal küll raske eitada: oma pikki, niiske ilmaga krässu minevaid juukseid oli ta eluaeg kandnud samas soengus kui Caleb Fields.
Muidu oli Sinclair ülbe snoob, kes libedalt meie isaga semutses, alati kui Edison ja mina proovi ajal läheduses olime, tõrjudes meid nii statisti rolli. Mäletan selgesti seda korda, kui Sinclair taipas, et Travisel-ehk-Emoryl on umbes temavanune päris poeg. Mina ja Edison jõlkusime stuudios kulisside taga, kuna meie perekond pidi pärast filmimist Griffithi parki NBC piknikule minema. Võtete vahepeal otsustas Edison Sinclairile näidata, kuidas korralikult ristikäsi klaverit mängida – siinkohal kinnitas vend, et jah, ta tõepoolest teab, millest ta räägib: ennäe, päris poeg õppis nüüd päris džässipianistiks. „Jumaluke,” hüüatas Sinclair, „see on – väga pentsik!” Näitleja oli naerust kõveras ja nii sai temast igaveseks Edisoni vihavaenlane. Aga ei Sinclairi tohutu üleolek ega tehtud elutüdimus ei aidanud teda suuremat, kui sarja tegemine peatati ja teda ei võetud enam ühtegi peaossa. (Tal õnnestus saada külalisroll „Familys”, aga silmatorkav homoseksuaalsus ei muutunud kasulikuks teguriks enne üheksakümnendate keskpaika ning selleks ajaks nägi ta juba lodev välja ja oli peaaegu kiilakas.)
Kõige noorem, Teensy, on esimesel hooajal alles nelja-aastane ja tema on matemaatikaspets. Küllap on vist muljet avaldav, kui nii noor näitleja suudab autisti kombel nii palju numbreid ette vuristada, ja stsenaristid jälgisid rangelt, et ta mitmekohaliste arvudega tehetele inimarvutina õigeid vastuseid annaks. Aga oleks ime, kui Tiffany Kite᾽il endal oleks selleks ajaks korrutustabel selge olnud, kui sari kaheksa aastat hiljem otsad kokku tõmbas. Tal olid mustad kiharad ja hingestatud pruunid silmad nagu põgenikul. Minu suureks meelehärmiks muutus Tiffany suuremaks kasvades üha ilusamaks ja hakkas muidugi üha enam