Esimesest pjatiminutkast5 on meeles vaid meie juurde tulnud pisike vene vanamees Nikolai Vassiljev. Tamm kasutas teda kõikvõimalike pisiülesannete täitmisel. Ka seekord oli tema missiooniks välja selgitada meie andmed ning see, kes kuhu mõeldud on. Pannud need kirja, vudis ta Tamme juurde, kes istus tähtsalt poodiumil laua taga ja ootas koosoleku algust.
Kaks välipolitseisse määratud koolivenda kadusid pärast koosolekut kuhugi, meie läksime kahekesi aga kolmandale korrusele kriminaalpolitsei juhi Baranovi jutule. Esimesena sisenes Baranovi kabinetti minu kaaslane, kes oli koos minuga kriminaalpolitseisse määratud. Meie suur erinevus seisnes selles, et ta oli minust nii 3 aastat vanem ning Vene kroonus käinud. Sel hetkel ei teadnud ma veel, et sõjaväeteenistuse läbimine oli sel ajal ainsaks kriteeriumiks hindamaks, kas uue töötaja puhul on tegemist mehe või poisikesega.
Ajal, mil kabineti ukse taga ootasin, tulid minu juurde 3–4 nooremat kriminaalpolitseinikku. Nad olid sama vanad kui minagi, teiste hulgas Paikuse 1. lennu lõpetanud Martin, kes ühena vähestest on siiani politseisse jäänud. Seal oli ka Aivar, poiss, kes hiljem vangis istus. Lühikese tutvuse jooksul jõudsin Aivarilt teada saada, et tegelik jaoskonnaelu erinevat Paikusel õpetatust nagu öö ja päev ning koolis õpitu võivat kohe heaga ära unustada. (Ise ta muidugi Paikusel õppinud ei olnud.) Aivar käskis pärast Baranovi jutul käimist näole anda ning seejärel sisenesin härra juhtivinspektori kabinetti.
Siinkohal peab selgituseks ütlema, et tänasel ja tollasel juhtivinspektoril pole muud ühist kui sarnane ametinimetus. Tol ajal olid põhilisteks töötegijateks inspektorid ja konstaablid. Iga grupi eesotsas oli vaneminspektor, jaoskonna kriminaalpolitsei (samuti välipolitsei) üldjuhiks juhtivinspektor, temast kõrgemal abikomissar ning kogu jaoskonna juhiks komissar. Kahest abikomissarist üks vastutas kriminaal- ning teine välipolitsei töö eest. Üldiselt oli tegemist loogilise süsteemiga, millest tänaseks pole enam midagi alles jäänud. Lugematute reformide käigus hakkasid muuhulgas ka töötajate pagunid uskumatu kiirusega täienema: iga kord tuli juhtivaid ametikohti ja ülemusi juurde. Aastani 1998 oli töögrupi eesotsas vaneminspektor ja praeguses mõistes talitust juhtis juhtivinspektor.
Niisiis läksin ma ametniku juurde, kes pidi olema kogu Kesklinna kriminaalpolitsei praktilise töö juht. Piinlikult puhtas kabinetis istus laua taga väikest kasvu mees, kes nägi välja nagu tüüpiline kriminaaljälituse kärss vene kriminaalfilmist ning kelle nimi oli, nagu öeldud, Konstantin Baranov. Ta ei rää- kinud mitte sõnagi eesti keelt. Tagantjärele saan muidugi aru, et Tamm oli Barani arvamust küsimata ta tookord lihtsalt fakti ette pannud, et need kaks poissi tulevad nüüd kriminaalpolitsei osakonda. See ei pruukinud Baranile just ülearu meeldida. Aga tol hetkel ei mõelnud ma üleüldse mitte midagi. Ma lihtsalt istusin Baranovi vastas ja andsin suht vigases vene keeles vastuseid oma senisest elukäigust, milles ainus positiivne välgatus oli Paikuse kooli edukas lõpetamine. Kuigi tundsin, et Baranov ei pea uut Eesti politseikooli just eriliseks näitajaks, pigem tekitas see temas vastumeelsust, oli see siiski midagi, mis mind politseiga juba sidus. Kõik ülejäänu, eriti aga just minu vanus tekitasid Baranovis ilmselgelt ainult põlastust. Ma olin ju otse keskkoolist Paikusele läinud. Laps mis laps.
„Sõjaväes oled käinud?” küsis Baranov minult vene keeles.
„Ei.”
„Abielus?”
„Ei.”
„Miks sa politseisse otsustasid tulla?”
„Ei tea, arvan, et hakkab meeldima.”
See kõlas endalegi tobedalt, aga mis parata. Edasi rääkis Baranov mõne sõnaga kriminaalpolitsei tööst üldiselt, distsipliinist ja sellest, et töö on huvitav, aga kurnav ja vahel ka ohtlik. See tekitas minus huvi ja tundus, et ma polnud oma elukutse valikul eksinud. Mulle on siiani meelde jäänud Baranovi öeldud„vahel töötame me ka öösiti”, mis kattus täielikult minu ettekujutusega kriminaalpolitseiniku huvitavast ja ohtlikust elukutsest. Lõpuks pidas Baranov veidi aru ning teatas:
„К Александрову, в триста четвертый!”6
Nende sõnadega algas minu kriminaalpolitseiniku karjäär.
Oma esimesest tööpäevast omas ajas kuulsas 304. kabinetis mäletan eelkõige seda, et seisin suurema osa ajast mitte millestki mitte midagi aru saades kabineti seina ääres. Kabinet oli maast laeni täis suitsetatud, seal oli kolm lauda ja minuga kokku kuus töötajat. See tähendas, et oma lauda polnud kellelgi peale vaneminspektori, keda kogu jaoskonna rahvas Ženjaks kutsus. Kabineti aknad avanesid Võidu väljaku poole, millest pool aastat tagasi oli saanud Vabaduse väljak. Igasugu rahvast vooris kogu aeg uksest sisse ja välja, ma ei saanud aru, kes on kes. Ukse siseküljel oli mõõtkava pättide pildistamiseks, selle vastasseinas seisis spetsiaalne fotoaparaat. Seda oli meile Paikusel politseitehnika tunnis tutvustatud ja nii leidsin ma koolipingi nühkimisest esimese kasuliku teadmise. Laudadel olid paari-kolmekaupa kirjaklambriga kokku pandud dokumendid, mida politseikeeles nimetati „materjalideks”, peaasjalikult puudutasid need vargusi. Lugesin mõnda ega saanud midagi aru. Minuga eelnevalt tutvust teinud Aivar töötas samas ruumis, veel oli seal minuvanune bandiidi välimusega vene poiss Anton ja meist mõnevõrra vanem härrasmees Andres, kes kandis teksapükse ja – jakki ning oli minu hinnangul juba kergelt ärajoonud näoga. (Andres oli sõjaväes käinud ning seega suhtusid jaoskonna vanemad töötajad temasse teisiti kui meisse. Antoni eeliseks oli tema rahvus, kuid seda ma siis veel ei teadnud.) Kuues kabineti asukas, Janno, oli valves ning seega kusagil lennus nagu ka vaneminspektor Ženja, kes pidi hiljem tulema. Mäletan, et Aivar seletas mulle üht-teist jaoskonna elust, küsides seejuures kohe, kas ma viina võtan. Vastasin, et üldiselt jah, kuigi ma ei tundnud tol ajal alkoholi vastu mingit erilist huvi. Paikuse ajal olin purjus olnud vast paar korda ning mälestused sellest polnud just parimad. Seepeale teatas Aivar, et „juua tuleb siin kõvasti” ning oli ise asjade käiguga ilmselgelt väga rahul.
Mulle oli suureks üllatuseks, et kõik neli 304. kabinetis resideeruvat töötajat olid ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta. Nad olid otse tänavalt jaoskonda sisse marssinud ja teatanud, et tahavad kriminaalpolitseisse tööle tulla. Andres oli töötanud umbes aasta, ülejäänud kolm alla 6 kuu. Seega moodustasid mingigi haridusega politseitöötajad – mina ise ja Ženja – grupi liikmeskonnast täpselt kolmandiku. Ženjal oli omal ajal saadud korralik haridus: ta oli lõpetanud ka mingi erialase kõrgkooli, vist Minskis. Ja ehkki ma ise olin ju kah pool aastat politseikoolis õppinud, ei tundunud sel hetkel küll sedamoodi, nagu oleksin selles kabinetis toimuvaks kuidagi ettevalmistatud.
Minu meelest korraldati juba ka sel ajal tänavalt tööle võetutele mingeid kursusi. Teenistusrelva saamiseks kindlasti, kuigi ma ei ole üldse veendunud, kas selle käigus lasta ka sai või piirdus asi lihtsalt Makarovi tehniliste parameetrite, ohutustehnika ja lahtivõtmise tutvustamisega. Võib-olla olid mu kabinetikaaslased mingi algelise väljaõppe ka läbinud, kuid mina seda ei teadnud ning seepärast olin oma õpingute vajalikkusest suht arusaamatuses. Miks pidin mina tööle saamiseks pool aastat Pärnumaa metsi mööda jooksma ja vaeva nägema, kui teised lihtsalt tulid kriminaalpolitseisse tööle ja kõik?!
Sel ajal ma oma eelistest muidugi aru ei saanud, ent tagantjärele mõeldes andis Paikusel õpitu mulle ikkagi palju. Kõigepealt lõi see vajaliku puhvri eraelu ja politseisse tööletuleku vahele, võimaluse harjuda politseinikuks olemise mõttega ja vormikandmise kogemuse. Pealegi olin ma tulirelvadega üsna hästi tuttav – olime ju poole aasta jooksul saanud tolle aja kohta lausa suurepärase väljaõppe: lahingpadrunitega laskmisi toimus iga nädal nii AK-dest kui PM-idest ja selle läbi oli oluliselt vähendatud võimalust, et minu käes olevast relvast soovimatu lask tehtud saab.
Mingil