Sellised mõtted hakkasid mu peas keerlema umbes poole kooliaja pealt, eriti nädalavahetustel kodus käies. Meenus, miks ma üldse olin suure õhinaga politseinikuks hakata otsustanud. Olin selle politseikooli astumise järel uute muljete rägastikus täiesti unustanud ning nüüd, peale esimese šoki möödumist tuletas see mulle ennast jõudehetkedel vahel meelde.
Elukutsevalik toimus mul ühe silmapilgu jooksul. Juba lapsena olin võimalusel alati huviga jälginud kõiki krimifilme, eriti selgelt on meeles Lenfilmi surematu „Sherlock Holmesi seiklused”. Nõmme korteris oma esimesel koolisügisel mustvalgest televiisorist maailma kõigi aegade suurima detektiivi seiklusi jälgides olin tookord peategelase intelligentsest ja väärikast kujust puhtas lapselikus vaimustuses ja tollal teadsin ma oma lapsearuga selgelt, milliseks meheks ma saada tahtsin. Professor Moriarty sünge kuju avaldas mulle arvatavasti täpselt sellist mõju nagu Sir Conan Doyle lugejatele avaldada sooviski: ta oli seitsmeaastase poisi jaoks tõelist kõhedust tekitav rafineeritud kurjuse kehastus, kellesugustega kavatsesin suureks saades ise võitlusse astuda. Kui Sherlock lavastas enda kukkumise Reichenbachi koske, hakkasin ma nutma ja mäletan siiani isa lohutussõnu, et ega siis Conan Doyle ei laseks oma kangelasel niimoodi surma saada, seal peab ikka midagi muud taga olema. Mäletan, et vaatasin ära kõik osad ning sari oli sel ajal minu vaieldamatu lemmik. Siiani on arusaamatuks jäänud, kuidas ma toimuvast aru sain: vene keelt ma ei osanud ja subtiitreid ma lugeda veel ei jõudnud.
Kuritegude lahendamine võinuks saada ka minu elukutseks, aga suuremaks saades hakkasin endale aru andma, et siin on üks ületamatu takistus – Eesti kuulumine Nõukogude Liidu koosseisu. Vabatahtlikult Vene miilitsavorm selga panna oli minu jaoks võrdne isamaa reetmisega ning kogu see asi vajus vaikselt unustusehõlma.
Nii uskumatu kui see ka oli, aga minu keskkooli viimasesse klassi jõudes oli korraga loodud Eesti Politsei ja välja kuulutatud vastuvõtt Politseiakadeemiasse, mis muidugi asus endise Miilitsa Erikeskkooli hoones (ja kasutas venekeelset blanketti kirjaga „Специальная Средняя Школа Милиций”3). See muutis minu elu täielikult – nüüd korraga oli mu teelt kadunud ainus takistus. Mäletan selgusehetke saabumist siiani detailselt. Äratundmisele jõudes asusin kiiresti tasa tegema vahepeal täiesti unarusse jäetud õppimist, hakkasin uuesti sportima ja Politseiakadeemia katseteks valmistuma.
Katsed kestsid 4 päeva ja langesid täpselt augustiputši ajale. Päeval tegime teste ja kehalisi katseid, öösel seisin koos isaga Raadiomaja juures. Kuna oli aasta 1991 ja selliseid eesti poisse, kellel kuhugi minna polnud ning kes loomisel olevat vabariiki teenida tahtsid, seisis politseikooli ukse taga suhtega neli tükki kohale, ei võetud otse keskkoolist tulnud nokka muidugi vastu ja mul tuli kuu aega hiljem toimuvatele Paikuse Politseikooli sisseastumiskatsetele minna. Kuigi ka seal oli igale kohale kaks soovijat, õnnestus mul siiski sisse saada ning 16. septembril 1991 kell 07.00 alustasin kursandina oma politseikarjääri, kapates esimest korda Pärnu jõe äärt pidi 3-kilomeetrisel hommikujooksul.
Politsei tollasest tegelikkusest ei teadnud ma sel ajal muidugi midagi. Sel ajal võeti sinna tööle praktiliselt kõiki, kes olid kohtulikult karistamata (või suutsid seda kuidagi varjata). Põhimõtteliselt piisas jaoskonda minekust ja soovi avaldamisest. Kriminaalpolitsei oli täis otse tänavalt tulnud poisikesi, kellel puudus igasugune ettevalmistus ja asjast arusaamine.
Minu elukoht asus Nõmme politseijaoskonna piirkonnas. Tegemist oli uue jaoskonnaga, endise korrakaitsepunktiga, millel puudusid tõsisemad traditsioonid ning mille töötajaskond koosnes, nagu ma hiljem teada sain, peamiselt endistest Lenini rajooni miilitsatest ning verinoortest uutest tulijatest. Kuigi mina seda ei teadnud, tundsin kuidagi instinktiivselt, et seal ma töötada ei taha. Millegipärast oli ainus tõsiseltvõetav koht minu jaoks Pärnu maantee alguses asuv miilitsamaja, mida olin lapsest saadik teadnud. Olin kogu aeg kuidagi tundnud, et minu töökohaks peab saama just see traditsioonidega mendimaja, mille pimeduses tontlikuna mõjuvat kuju olin kogu elu teiselt poolt teed Võidu väljaku bussipeatuses seistes vahtinud. Peale sisetunde mul mingeid muid motivaatoreid polnud, kuid igatahes seadsin ühel jõuluvaheaja päeval sammud sellesse kunagi nii kurjakuulutavana tundunud hoonesse.
Minu esimesel visiidil istus korrapidamise puldi taga Priidu- nimeline noormees, kes siiani politseis töötab. Temalt sain teada, et jaoskonna ülemat härra Tamme majas ei ole ja mul tuleb kahe tunni pärast tagasi tulla. Lonkisin linnas niisama ringi ning tagasi tulles leidsin massiivse kehaehituse ja soliidse olemisega mehe korrapidaja laua taga istumas.
Kõuehäälega esitatud küsimusele, mida ma soovin, vastasin arglikult, et olen Paikuse kooli kursant ja tahan peale kooli lõppu tööle tulla. See avaldas mõju ning varsti liikusin Tamme kannul teisele korrusele. Oma tollaseid põhjendusi just siia tööle tulla ma enam ei mäleta, aga igal juhul polnud mul peale kindla sisetunde midagi kaasas.
Asi õnnestus – Tamm lubas minuga arvestada ning pani minu nime ja andmed kirja. Millestki konkreetsemast meil juttu ei olnud, aga suur asi oli seegi. Kriminaalpolitsei kohta ma esimesel kohtumisel küsida ei usaldanud, kuid võisin endaga rahul olla ja edaspidi oli Paikuse politseikoolis juba tunduvalt rõõmsam tunne.
Kohe pärast kooli lõppu toimus Lubja tänava prefektuurihoone esimese korruse saalis Tallinnasse suunatud kursantide jaoskondadesse jagamine. Kaadripõud oli sel ajal nii suur, et kohal olid kõikide Tallinna jaoskondade komissarid. Koosolekut juhatas Tallinna prefekt isiklikult, tema juhatusel lahendati sisulisi küsimusi, mitte ei piirdutud pidulike kõnede ja käesurumistega. Nagu olin arvanud, jagatigi kursante elukoha järgi. Kui järjekord minuni jõudis, vaatas Jaan Tamm mulle otsa ning ma tegin suu lahti:
„Vabandage, aga mul oli härra Tammega kokkulepe, et ma lähen Kesklinna politseijaoskonda.”
Edasise tegi juba Jaan Tamm ise. Olin noor ja roheline, aga sellest sain aru küll, et Tamme vastu Nõmme komissaril suurt sõnaõigust ei ole. Niisiis olin paigale pandud. Kui Tamm enda jaoskonda määratud neli noorsandi pärast korraks kokku võttis, julgesin kriminaalpolitseisse saamise soovist piiksatada, seejärel ütlesin otse välja, et sellise mõttega politseikooli mindud saigi. Tammel olid minuga küll vist mingid muud plaanid, aga ta mõtles korraks järele ja nõustus. Mäletan siiani, kuidas nägin rõõmustades, et ta kirjutas oma märkmikku: „Kass – jälitus”. Ma olin oma tahtmise saanud! Küsinud igaks juhuks veel üle, kas tööle tuleb tulla ikka erariides, ning saanud jaatava vastuse, kepsutasin minema nagu noor kits.
Samal õhtul jõime Indrekuga tema venna valvekorra ajal Nõmme politseijaoskonnas tuletõrjujatelt ostetud viina. Nõmme tuletõrjujad olid viina müünud nii kaua, kui keegi üldse mäletas. Mulle tundus küll imelik, et härra ekspert töö ajal klaasi sisse ei sülita, aga – vanem mees, ise teab. Meil Indrekuga oli, mida tähistada. (Indrek asus tööle sealsamas Nõmme jaoskonnas, kuid, nagu enamikul meie lennu poistel, jäi ka temal politseikarjäär umbes 1–1,5 aasta pikkuseks. Praeguseks on ta minu silmapiirilt kadunud.)
Ja ma loksusingi mööda Vabaduse puiesteed number 18 bussiga Kesklinna politseijaoskonna poole. Tunne oli võimas. See omapärane tunne on tuttav kõigile, kes on kunagi pidanud pea ees täiesti tundmatusse maailma sukelduma: põnevus, ootusärevus, kerge ebakindlus on kõik omavahel segatud ning valatud üle millegi erilise, ainult sellistel puhkudel tuntava