Vanaisa oli mu ainus vanavanem, kes oli veel elus. Ema ema oli surnud paljude aastate eest. Fotode järgi hinnates oli ta vanaldane, üpriski ebamaine versioon Virginia Woolfist. Tema abikaasa Marwood Cross oli aga vastupidi, vormitu nagu tüügassiga: töntsakas, kergesti ärrituv, enesekindel, tänamatu väike mees, kes oli omal ajal, nagu selgus, Weston-super-Mare’i tunnustatud oksjonipidaja. (Westonlased kasutasid tavaliselt üksteise kirjeldamiseks ülespuhutud stiili: arstide nimedest räägiti summutatud aupaklikkusega; kirurgid ja arhitektid olid eranditult „lugupeetud”, advokaadid „silmapaistvad”, ärimehed „mõjuvõimsad”, firmad „prestiižsed”, koolmeistrid „austatud” ja tubakakaupmehed „tunnustatud”.) Igatahes oli Westonis peaaegu pool tosinat oksjonipidajat ning nad olid kõik silmapaistvad, märkimisväärsed ja endast heal arvamusel. Kui mu vanemad mulle ristinime valisid, võtsid nad vanaisalt Johni ja Marwoodi sellelt teiselt mühakalt. Ema ütles, et kui minult tulevikus nime küsitakse ja ma vastan: „John Marwood Cleese,” näivad inimesed üllatunud ja ütlevad: „Oi! Kas on võimalik, et te olete kuulsa oksjonipidaja Marwood Crossi sugulane?” Siin on sulle, lugeja, üks mitme vastusevariandiga küsimus: kui mitu korda on seda päriselt minuga nende rohkem kui seitsme siin planeedil veedetud aastakümne jooksul juhtunud? a) 5000 korda, b) kaks korda, c) mitte kunagi.
Marwood Cross oli silmapaistev punapalgeline kiusupunn, kellel valitses majas kord. Kui laud eineks kaeti, asetati tema sööginõude kõrvale kepp, et ta saaks lapsi nuhelda, kui need lauakommetest kinni ei pidanud. Ta oli ka silmapaistev argpüks: kord, kui keldrist avastati murdvaras, ilmus ta kella helistades oma kolmanda korruse magamistoa rõdule ning käskis lastel ja teenijal minna asja lähemalt uurima. Tema peamine meelelahutusviis oli kirjutada anonüümseid ähvarduskirju, mida ta laskis isal postitada ebatõenäolistes Somerseti külakestes, kust isa oma kindlustuspoliiside müümise retkel läbi juhtus sõitma.
Marwood Cross, silmapaistev oksjonipidaja.
Marwood oli ka tõeline meister oksjonipidamise kunstis. Kui talle meeldis miski, mida tal paluti oksjonil ära müüa, äris ta selle kärmelt olematule ostjale, enne kui pakkumine sai veel alatagi, ning napsas saagi endale suurepärase hinnaga, säilitades oma maine kogukonna tugisambana. Tahaksin avalikult vabandada fakti pärast, et osad tema geenid on esindatud minu kehas. Need notitakse maha niipea, kui tehnoloogia võimaldab.
Viimane veel mainimata vanavanem oli minu isa ema. Ta oli surnud 20. aastate alguses ja ma ei teadnud temast peaaegu midagi. Selle põhjuseks, nagu ma nüüdseks olen taibanud, oli tõsiasi, et isa vapustas tema surm niivõrd, et isegi aastaid hiljem ei räägitud temast kunagi.
Kummaline valik Brent Knolli rahvast, vanaisa Cheese kõige paremal, ema (kandiliste õlgadega) ja mina (puutokiga).
Avastasin selle puht juhuslikult. Kui olin umbes neliteist või nii, sobrasin ühes pisikeses vanas kohvris, mis sisaldas isa vanu peredokumente, ja leidsin kirja, mille minu vanaema oli isale enne surma kirjutanud. Kui seda isale näitasin, ilmus tema näole kummaline ilme ja ta ütles mulle, et ta polnud seda pärast kättesaamist hiljem kordagi uuesti lugenud. Ta avas kirja ja hakkas mõne hetke pärast nutma. See oli ainus kord, kui nägin isa nutmas. Hiljem rääkis ta, et pisarad polnud mitte ainult ema kaotamisest, vaid ka kohutavast süütundest, kuna ta oli ema viimase nelja eluaasta jooksul viibinud eemal Indias ja Kaug-Idas. Suhtlemine ja reisimine käisid toona nii aeglaselt, et ta ei jõudnud hüvastijätuks tagasi. Isa uskus, et oli ema alt vedanud; et ema võis mingil kummalisel moel tunda, nagu oleks poeg ta hüljanud. Isa näitas mulle viimast lehekülge ema viimasest kirjast ja seda, kuidas naise allkiri lehe alumise otsa poole vajus, pikk, õhuke, võbelev joon, mida isa tõlgendas kui allaandmist. Suutsin isegi nii noores eas mõista, et isa oli kandnud seda valu eneses peaaegu kolmkümmend aastat ning et just sel põhjusel ei maininud nad emaga kordagi minu vanaema nime.
Ma mitte ainult ei näinud isa enam kunagi nutmas, vaid ei kuulnud teda ka eales vihaselt häält tõstmas või kasutamas sõna „persse”. Ta oli džentelmen selle sõna parimas mõttes: loomulikult mitte kasvatuse poolest, vaid olles ise õppinud käituma teatud väärtuste kohaselt, mida ta hindas, need, mis olid omased inglise džentelmenidele. Sõjaväe ajal ja pärast seda Indias ja Kaug-Idas õnnestus tal jälgida mõningaid selle tüübi parimaid esindajaid ning talle avaldas nii suurt muljet nende viisakus, lahkus, tagasihoidlikkus, muretus, julgus, ausus ja pidev tõrksus koormata teisi oma probleemide või raskustega, et ta üritas muutuda ise samasuguseks.
Aga kui isa Bristolis sündis, aastal 1893, jäi see kõik veel tulevikku, sest tema perekond oli selgelt madalamast keskklassist. Noor Reggie käis Saint Brendani katoliku koolis mitte seepärast, et Cheese’id oleksid olnud katoliiklased, vaid seepärast, et direktor oli üks tema isa parimaid sõpru. Reggie oli hea kiire taibuga, kuid temas puudusid akadeemilised huvid, nii jättis ta varakult kooli ja asus tööle kindlustusbüroosse. Talle oli iseloomulik täielik ambitsioonitus, mis seletab päris hästi, miks ta jäi kogu ülejäänud eluks kindlustusärisse. Teiseks põhjuseks oli, et ta oskas suurepäraselt arvutada ja peast päris keerulisi summasid leida. See tuli tal välja niivõrd loomulikult, et ta läks Saint Brendanis tülli oma matemaatikaõpetajaga, kes käis peale, et ta peaks oma oskusi näitama. Reggie ei näinud sellel mõtet.
Olen kindel, et isa oli järgmiste aastate jooksul asjalik ametnik. Võttes arvesse tema aritmeetilisi oskusi, eeskujulikke kombeid ja head inimestetundmist, ei saanudki teisiti olla. Veel enam, talle polnud omane võtta raha, ilma et oleks täie summa eest vastu andnud. Kuid ta oskas kombineerida kohusetundlikkust muretusega. Elu, mida ta elas, täis sõpradega visatud nalju, vempe ja narrimisi, kõlas täpselt nagu see, mida kirjeldatakse tema lemmikraamatus „Kolm meest paadis”. Nad viskasid isegi kindlustusbüroo klientidele vimkat, määrides jalutuskepi siirupiga, et abivalmis inimesed, kes korjasid selle neile ulatamiseks üles, said kleepuvad käed. Väljaspool kontorit olid nad veel metsikumad, kuid mitte kunagi õelad või vähimalgi määral vägivaldsed. Weston kui lähim mereäärne kuurort oli tihtilugu nende veiderduste sündimispaik. Näiteks sõitsid nad eesliga, võtsid kõik eri suuna ja jätsid eeslid inimeste aedadesse lilli sööma. Nende silmapaistvaim vemp seisnes mitme kitkutud kana näppamises kohalikust lihaärist, nendega Winter Gardensi keskuse rõdule hiilimises ja siis märguande peale lindude õhku viskamises, nii et kanad maandusid orkestrisse, kes mängis taustaks, kui peenem rahvas pärastlõunast teed rüüpas.
Isa elas vanematega kuni kahekümne teise eluaastani. I maailmasõja puhkemisel 1914. aasta suve lõpus üritas ta vabatahtlikult armeega liituda, kuid ei läbinud arstlikku kontrolli, sest ei suutnud silmaarsti plakatil neljandat rida lugeda. Hilisematel sõjaaegadel polnud armee enam nii valiv, kuid enne seda jõudis isa veel korra vabatahtlikult end välja pakkuda. Seekord palus ta endast järjekorras koha võrra eespool oleval mehel jätta meelde rida, mida isa polnud suutnud lugeda, ning öelda talle väljudes, mis kirjas oli. Säärane kavaldamine lubas tal ühineda tapatalgutega Prantsusmaal, kuigi mitte enda nime all; tal oli kõrini kääritatud piimamassiks narrimisest, nii muutis ta h-tähe l-täheks. Ma ei saanudki kunagi täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas; mind kutsuti alati Cheese’iks juba sellest hetkest, kui kooli läksin. Võib-olla puudus tema rügemendil Gloucesteril kujutlusvõime, et neid kaht asja omavahel ühendada.
Pärast väljaõppe lõppu anti talle nooremleitnandi tiitel, mis oli Briti armee hierarhias madalaim määratletud auaste. Ta ei saanudki teada, miks teda ohvitseriks määrati, kuid eeldas, et põhjuseks oli tema grammatiliselt korrektne inglise keel. Saabunud 1915. aastal Prantsusmaale, sai ta vaid nädalate pärast šrapnelliga selga ja õlgadesse haavata (armid olid ligikaudu kolmkümmend aastat hiljem ikka veel nähtavad). Ta kirjutas oma käsuülemale taandumisest teatava kirja (armee oli noil päevil väga džentelmenlik nähtus), naasis Inglismaale