Ema enda lahenduseks oli tähendada mured üles paberilipikule, nii polnud võimalustki, et ta mõnd neist ära unustaks ega valla päästaks. Pärast isa surma sõitsin ikka Westonisse emale külla ja ta tervitas mind tassitäie kohvi ja väga pika nimekirjaga muredest, mis olid eelnevate nädalate jooksul kuhjunud, ning me istusime ja arutasime need kõik üksipulgi läbi: milles mure seisnes, miks see oluline oli ja kui tõenäoliselt see juhtuda võis, mida sai ema teha, et seda ennetada, mida saaksime meie teha, kui see päriselt juhtuks, ja kas me teaksime, mida teha, kui see ei juhtuks … ja pärast seda, kui olime nii umbes kuus tükki läbi vaadanud, valmistas ema mulle järjekordse tassitäie kohvi ning me töötasime, kuni oli aeg magama minna. Kui selleks ajaks polnud kõik läbi vaadatud, jätsime ülejäänu hommikul jätkamiseks. Mul kulus aastakümneid taipamaks, et mitte muredest rääkimine polnud see, mis neid vähendas, vaid hoopis pidev kontakt teise inimesega suutis ema tasapisi maha rahustada.
Ma ei tea, miks ema nii ärev oli, kuid sellega kaasnev muutis ta keeruliseks inimeseks. Tegelikult pole „keeruline” päris õige sõna. Ta tahtis ainult üht. Ainult üht. Ta pidi alati oma tahtmise saama. Kui tal see ei õnnestunud, siis läks ta närvi. Teda oli üsna lihtne närvi ajada; tegelikult oleks õige väita, et tal tuli see tõesti lihtsalt; ja kui miski ajas teda närvi – ning neid asju oli lõppkokkuvõttes väga vähe, mis seda ei teinud –, tuli tal peale jonnihoog või jonnihood, mis olid niivõrd kujuteldamatud ja intensiivsed, et küllap igatses isa vahetevahel Prantsusmaa üpriski rahulike kaevikute järele.
Aga ema ei näinud end eales türannina: tema nipiks oli valitseda nõrkuse abil. Samal ajal kui isa oleks eelistanud magada, aken lahti, pidi see ema jaoks kinni olema, sest ta lihtsalt ei suutnud alternatiiviga leppida. Kahjuks polnud muud valikut, nii ei tulnud läbirääkimised kõne allagi, kuigi isa usaldas mulle kord, et ema oli olnud enne abiellumist palju paindlikum.
Hakkasin alles hiljem taipama, kui väga isa need jonnihood tegelikult häirisid. Isegi kui ta rääkis vahetevahel vajadusest väikest naist rahulikuna hoida, soovis ta oma teeseldud muretusega hirmu varjata, sest kui ema läks tujust ära, oli see kole: raev täitis tema nahaaluse, võttes ülejäänud iseloomult ruumi ja sundides seda kõrvale, kuniks asjaolud pisut leebusid. Fraas „vihast pimestatud” on vist Weston-super-Mare’is sündinud.
Ema võis olla üpris võluv, terane ja lõbus, aga ainult siis, kui meil käisid külalised. Nii kui külalised lahkusid, vähenes tema sotsiaalsus. See tähendas, et Cleese’ide kodus valitsesid alati pinged, sest kui ema polnud päriselt vihane, oli põhjuseks vaid, et ta polnud veel vihaseks saanud. Teadsime isaga, et kõige pisemgi asi – vaat et ükskõik mis – võis ta endast välja viia, nõnda sai mängu nimeks pidev rahupüüdlik käitumine.
See ei saa olla juhus, et veetsin niivõrd suure osa oma elust mingit tüüpi teraapias ja et enamik probleeme, mille käes vaevlesin, olid seotud naistega suhtlemisega. Mulle sisse juurdunud komme emaga toime tulemiseks kikivarvul ringi liikuda domineeris mu paarisuhetes aastaid. Noil aegadel pidasid naised mind väga igavaks. Minu isikupärane kokteil liigsest viisakusest, lõputust hoolivusest ja hirmust vaidlusi tõsta muutis mu täiesti ebaseksikaks. Väga, väga viisakad mehed on igavad. Kirjutasin kord enda nooremast minast sketši (1968. aasta saatesse „Kuidas ärritada inimesi?”), kus üritasin näidata, kui vihale võib ajada seesugune soov mitte kedagi solvata.
John Cleese: Ma pole vist täna kuigi hea kaaslane.
Connie Booth: Ei, asi on minus. Olen lihtsalt närvis.
JC: Ei, ei, ei, sa oled suurepärane, tõesti tore! Asi on minus.
CB: Kuule, unustame selle lihtsalt ära.
JC: Ma pole hea kaaslane.
CB: Oled küll.
JC: Ei ole. Olen sind liialt poputanud.
CB: Pole midagi.
JC: Olen sind tõesti liialt poputanud. See on mu enda süü, sa rääkisid mulle viimasel korral liigsest poputamisest.
CB: Ma palun sind!
JC: Kas ma poputan liiga palju?
CB: Natuke jah.
Kuigi meie vahel polnud kuigi palju tõelist emotsionaalset suhtlust, olid meil emaga omad lähedushetked, peaaegu kõik neist sellised, kui koos naersime. Tal oli üpriski terav huumorimeel – ja vanemaks saades avastasin eneselegi üllatuseks, et ema naeris ka nende naljade üle, mis olid üsna sünged, kui mitte mustad. Mäletan üht seika, kui ta loetles metoodiliselt üles kõik need põhjused, miks ta ei tahtnud enam elada, ning mind tabas tavapärane läbikukkumise tusasus, sest ma polnud suuteline teda aitama. Siis kuulsin end lausumas: „Ema, mul on mõte.”
„Kas tõesti? Mis mõte?”
„Ma tunnen üht väikest meest, kes elab Fulhamis ja kui sa järgmisel nädalal end ikka veel samamoodi tunned, võin temaga rääkida, kui tahad – aga ainult siis, kui tahad –, ja ta saab tulla Westonisse ja su ära tappa.”
Vaikus.
„Oh jumal, läksin liiga kaugele,” mõtlesin. Kuid siis hakkas ta naerust kõkutama. Ma polnud teda vist kunagi nii palju armastanud, kui tol hetkel.
Igatahes, … seal me siis olime, Raffle’ite talus, sakslaste pommide eest üsna kaitstud, ümberringi Somerseti taluniku argipäev, lehmade lüpsmine, sigade nuumamine ja kanatapp. Talu oli väga väike ning ainsaks üllatavaks asjaoluks oli tõik, et härra ja proua Raffle ei kõnelenud inglise keelt. Ma ei pea silmas, et nad oleksid rääkinud mõnd muud keelt; nad ei rääkinud mitte kui midagi, mida võiks üleüldse keelena tuvastada. Aga nad said ilmselgelt üksteise häälitsustest aru, ja meile tundus, et isegi kui nad teineteisele ei meeldi, ennetas piiratud sõnavara ebatarvilike vaidluste üles kerkimist. Ma ei tea, kuidas isa härra Raffle’iga meie üüritasus kokku leppis. Küllap ta kasutas munakive, kuigi jääb ka võimalus, et neid vahendas Raffle’ite väike poeg, kes õppis lasteaias käies pisut inglise keelt.
Härra Raffle’il oli kaks lambakoera, nii tuli kerge üllatusena, kui avastasime, et tal polnud lambaid. Isa arvas, et härra pidas koeri, tekitamaks inimestes arvamust, et tal on lambad; ema arvas, et need võisid olla hoopis lehmade karjatamiseks võetud. Mulle need koerad meeldisid: nad olid küülikutest sõbralikumad, kuigi kulutasid tõesti palju aega küülikute aedikutesse passimisele. Mis küülikutesse puutub, siis ma ei saanudki aru, miks Raffle’id neid pidasid, sest neil olid tuhkrud, kelle abil küülikuid vabas looduses püüda. Võib vaid eeldada, et kui jänes käes, tahtsid Raffle’id neid värskena hoida, käeulatuses, kuni tuli isu kiire ampsu järele. See võis ka põhjendada, miks ründaja tookord minusse oma kihvad kündis: ta ei kavatsenudki võitluseta lahkuda.
Kahjuks kui hakkasin just loomadele nimesid välja mõtlema ja Brent Knolli väikest küla paremini tundma õppima, kolis Cleese’i perekond Devonisse, väikesesse maamajja Totnesis. Siis aga, ühegi ilmse põhjuseta, kolisime tagasi Raffle’ite juurde, siis tagasi Devonisse (Horrabridge’i, kus nägin nii suurt ämblikku, et võisin lausa tema samme kuulda), siis tagasi Brent Knolli ning seejärel, kohe pärast II maailmasõja võidupäeva Burnhamon-Seasse, kus elasime kolme aasta jooksul kolmes eri majas, enne kui saabusime 1948. aastal Weston-super-Mare’i (jälle), et saaksin