Lõpetanud kiitusega inglise, prantsuse ja ladina keeles, astus McGuinness 1968. aastal Dublini Trinity kolledžisse õppima filosoofiat ja psühholoogiat. Trinity oli õppimiseks üsna lahe paik. Hoolimata selle kõige ebaseaduslikkusest ja amoraalsusest oli alati varuks kanepit, mida suitsetada, ning üllatav hulk kohustustevaba seksi; sageli visati nalja, et vähemalt pooled Trinity neljasaja viiekümnest tudengist olid meditsiinilistel põhjustel rohtude peal. McGuinnessi lähimate sõprade seas Trinitys olid säärased tulevased suurused nagu Dublini Gate Theatre’i direktor Michael Colgan, kes võitis teda konkursil draamarühma Trinity Players esimehe kohale, kunagine Põhja-Iirimaa kunstinõukogu liige Donnell Deeny ja keegi Bill Graham. Paul kohtus ka Kathy Gilfillaniga, kelle viljatut kampaaniat Trinity Tudengiliidu presidendi kohale ta isiklikult juhtis. Nad abiellusid 1977. aastal.
Kõige põhjal otsustades oli McGuinness võrdlemisi vilets näitleja. Ometi tõusis ta oma tähesäras kaaslaste seas esile, ning selle põhjuseks peetakse tema vankumatut tööeetikat ja halastamatut ambitsioonikust. Paul tunnistas sõpradele sageli, et ei saa kunagi tõeliselt õnnelikuks, enne kui on rikas.
Oma kolmandal Trinity-aastal oli McGuinness kolledži ajakirja TCD Miscellany toimetaja ning kasutas seda vahendina maksta kätte neile, kes olid teda tema arvates kuidagi põlastanud. Ühe tudengi, popballaadidega kuulsaks saanud Chris de Burghi sõnul joonistas Paul alatasa kentsakaid pilte siruli poistest, keel suust rippumas ja naelad läbi keele torgatud, mis oli üsna kummaline. Üks pidevatest ohvritest oli dekaani asetäitja Brendan Kennelly, kelle avameelsus ja osavõtlikkus põrkasid kokku McGuinnessi sarkastilise huumorisoonega, mis oli veel üks näide tema loomuse ülbetest ja agressiivsetest tahkudest, millega puutusid aja jooksul kokku ka paljud teised (talle lähedaste inimeste sõnul võis säärane käitumine olla katse häbelikkusest üle saada). Ent Kennelly skooris ka väikese võidu. Aasta lõpus sai McGuinness oma peamiselt vaenlaselt kirja, mis teatas kahetsusega, et ta polnud osalenud piisavalt loengutes, et pääseda lõpueksamile. McGuinness saadeti asju pakkima.
Kuigi McGuinness teenis piisavalt Londoni taksojuhina ja seejärel Lourdes’ giidina, et naasta Trinitysse ja teha kolmas õppeaasta uuesti, ei jäänud ta pidama piisavalt kauaks, et kraad ära teha. Pärast seda, kui talle oli pakutud ainulaadset võimalust töötada võttepaikade mänedžerina John Boomani 1974. aasta filmi „Zardoz” juures, mille peaosaline Sean Connery kandis sugugi mitte ahvatlevat punast rihma ja sama värvi trakse, otsustas ta jäädagi sellele alale, peamiselt telereklaamide režissööri assistendina.
1976. aastaks oli McGuinness püsikunde The Baileys, populaarses pubis Dublini Duke Streetil, kus ta kohtus mitme oma vana Trinity semuga, kelle seas oli ka üks Don Knoxi nimeline. Knox kuulus tollal folkrokigruppi Spud, kelle esimest kaht albumit, „A Silk Purse” ja „The Happy Handful”, oli saatnud teatud edu nii Iirimaal kui ka Rootsis, samuti oli neil tekkimas tugev live-esineja maine üle kogu Euroopa. Ühel õhtul klaasi taga rääkis Knox McGuinnessile, et Spudi kolmeaastane plaadileping Polydoriga oli lõppenud ning neil oli hakanud tekkima kahtlus oma mänedžeri visiooni suhtes. Kuigi McGuinness polnud eriline muusikaasjatundja, oli ta sageli ilmutanud huvi rock’n’roll’i mänedžeri ameti vastu. Ta seostas The Beatlesi ja The Rolling Stonesi edu nende mänedžeride Brian Epsteini ja Andrew Oldhamiga ning oli kadedusega jälginud, kuidas Donnell Deeny vanem vend Michael aitas muuta Horslipsi suhteliselt edukaks keldi roki ekspordiartikliks. Rohkem kui kunagi varem tundus McGuinnessile, et bändimänedžeri töö võiks olla tee ihaldatud rikkusele, ning ta pakkus Knoxile ja Spudile oma teeneid.
Kuid see polnud just taevas sõlmitud liit. Knox meenutab: „Kui meie eelmine mänedžer oli korraldanud kõik esinemised ning tegutses ka agendina, siis Paul ei olnud selles nii kõva ning uuriti võimalust sõlmida sidemed Louis Walshiga, kes oli tollal noor bändiagent. See ei saanud teoks, seepärast pidime võtma sõltumatu agendi ning meie kulud kerkisid otsemaid. Meie tundsime, et bändil on õigus viiekümnele protsendile käibest, aga pärast kulude ja komisjonitasude mahaarvamist oli see keeruline. Paul on öelnud, et me ei seadnud piisavalt kõrgeid sihte, kuid meie ei tahtnud muud kui teha muusikat ning teenida sellega elatist, ilma et keegi oleks staariks pürginud. Ma tahan öelda, et meid temaga eristab sügav lõhe; tema näeb muusikas tööstust, mina kingitust.”
McGuinnessi auks tuleb öelda, et ta korraldas Spudi enda rahastatud Iiri singli „Kitty” väljaandmise, veenis oma ajakirjanikust sõpra Bill Grahamit kirjutama bändist ajakirjas Scene ning kindlustas punkrevolutsiooni trotsides albumilepingu Rootsi plaadifirmaga Sonet Records. See leping osutus aga kahe teraga mõõgaks, sest Spud langes Briti plaadifirmapoliitika ohvriks. „Võiks öelda, et Rootsi kompanii määris meid Sonet UK-le pähe ja Rod Buckle (Soneti tegevdirektor) polnud sugugi rõõmus, et me tema kaela peale jäime,” räägib Knox. „Võiks öelda, et ta mattis meid sama hästi kui maha.”
McGuinness ja Spud lahkusid kompanii juurest – nende teed läksid vaid kaksteist kuud kestnud töösuhte järel lahku, kui McGuinness üritas läbi suruda plaani, mille järgi oleks bändi uueks suundumuseks olnud kommertsile orienteeritud pop, mis tekitas lepitamatud loomingulised erimeelsused algse koosseisuga.
„Paar poissi, kes kirjutasid lugusid, nägid tema nägemust võibolla suunana, kuhu tüürida, saada popstaarideks ja nii edasi,” meenutab Knox, kes oli kogu hingest idee vastu. „Olime juba teinud Sonetiga ühe albumi ja hakkasime salvestama teist, aga see lõppes karidel. Kirjutajad lahkusid ja mina rühkisin edasi ilma mänedžerita, sest bänd oli ta sisuliselt kõrvale lükanud. Tegelikult oli see tema suhtes ebaõiglane. Ilmselt olin ma tema suhtes ebalojaalne, sest mina püüdsin klammerduda oma elatise külge. Olin pannud sellesse bändi aastaid.” „McGuinnessi lahkumine ei olnud just sõbralik, kuid mitte ka selle vastand,” lisab Knox. „Jõudsin Pauliga kokkuleppele ja olen endiselt teretulnud tema aastavahetuspidudele.”
McGuinness naasis filmitööstusse, ent uskus kusagil kuklas endiselt, et õige bändiga, kes oleks noor, näljane ja väiksemate rahaliste kohustustega, suudaks ta teha teoks oma unistuse ja rikkaks saada. Spudi mänedžeriamet oli toonud rohkem vaeva kui asi väärt, ütles ta ühel õhtul pudeli veini juures Bill Grahamile. Ta selgitas, et tema filosoofia järgi on populaarsus Iirimaal ebaoluline ning rõhutas, et iganädalane esinemine Grafton Streetil ei tee sinust edukat punti. Jah, raha oli korralik, kuid võimalus, et sellest kunagi mõnusalt ära elada, oli piiratud. Graftoni seltskond tüdib peagi sinu nägemisest iga Jumala nädal. McGuinness rõhutas, kui tähtis on leida rahvusvaheline kuulajaskond ja seda hoida. See võtab aega ja raha. Kõik, mida teenid, tuleb pumbata kohe tagasi bändi, et katta ringreisidele, tehnikale ja muule tehtavad kulutused. Ent publik oli olemas, kui olid valmis pühenduma selle otsimisele. Ta lihtsalt ei olnud veel seda „bändilapsukest” leidnud.
Graham oli McGuinnessiga sajaprotsendiliselt nõus ning seega polnud üllatav, et ta teda Adamile soovitas. U2 bassimees helistas kohe McGuinnessile, leppis kokku kohtumise 1978. aasta aprilli lõpus tema korteris Dublini Waterloo Roadil ning tõi kaasa lingi U2 proovist, mida McGuinness mängis telefoni automaatvastajal (makki tal ei olnud). McGuinness ei olnud kuuldust just ülearu õhevil, kuid lugupidamisest Grahami vastu nõustus kuulama bändi ka elavas esituses. Siiski lükkas ta seda edasi nii kaua, kui sai, kuni 25. maini, kui U2 soojendas Project Arts Centre’is The Gamblersit. Sellega lõi ta kaks kärbest ühe hoobiga. McGuinnessi viieteistkümneaastane õde Katy oli The Gamblersi mänedžer ja suur vend oli seal kandmaks hoolt, et talle makstakse.
Mis puutub lihast ja luust U2-sse, siis üllatas McGuinnessi nende lavaline esinemine, eriti Bono, kes luusis ringi nagu noor Iggy Pop, randmete lõikumine ja veri välja arvatud. Tollal oli punkrokis tavaks peituda oma soengu taha või keerata publikule selg, ent Bono tundus vaatavat igaühele otse silma sisse, julgelt ja rumalalt, nõudes nende täit tähelepanu. Ta oli ülimal määral ekshibitsionist. Muusikas, mis vajas kahtlemata teatud lihvimist, oli olemas pungilik energia, kuid samas oli selle õhustik vaieldamatult