Tagasi pöördudes saadeti Adam, kes uhkeldas nüüd afrosoengu ja varem mainitud toonitud klaasidega prillidega, Mount Temple’isse, kus ta valmistus ebakindlaks tulevikuks. Kuid ka siin leidis ta koolielu olevat talumatult igava ning oli valmis tegema mida tahes, et üksluisust leevendada. Mida ekstsentrilisem ja korravastasem, seda parem. Ta jalutas kooli koridorides ringi kollase kõvakübara ja kildiga, jõi tunni ajal plaskust kohvi ja jõlkus söögivahetunnil ringi kanepisuitsetajate seltskonnas. Ka siin sai kartser talle teiseks koduks.
Larry oli Adamist kaks aastat noorem, aga pani teda tahtmatult tähele. Adamit panid kõik tähele. Kooliõuel muusikast rääkides avaldasid Larryle muljet teise ilmsed teadmised rock’n’roll’ist ning ta kutsus Adami samaks laupäevaks enda juurde oma uue bändi katsetele. Adam jäi nõusse ning varsti ühinesid temaga Dave ja Richard Evans.
David Howell Evans sündis 8. augustil 1961 Ida-Londonis Barkingis ja oli Walesi päritolu. Tema isa Garvin ja ema Gwenda olid mõlemad pärit Llanellist, vanast tööstuslinnast Lääne-Walesi lõunarannikul. Davidi vend Richard oli temast kaks aastat vanem. Kui Dave oli aastane, kolisid vanemad Malahide’i, kus Garvini tööandja, elektroonikahiid Plessey, pakkus insenerile võimalust juhtida nende uut tehast Dublinis. Dave’i õde Gillian sündis paar aastat hiljem juba seal. Algklassides käis Dave St. Andrew’ koolis, kus kohtus põgusalt ka Adamiga, enne kui noor tulipea ettevalmistuskooli saadeti. Dave oli vaikne ja usin laps, kuid relvastatud omapärase huumorimeelega. Aastaid hiljem väitis Dave, et kuna ta oli Walesi päritolu protestant valdavalt katoliiklikus riigis, tekitas see temas natuke friigi tunde ning ta veetis suure osa aega kodus koos vennaga, luges raamatuid ja kuulas muusikat.
Tegelikult kõlas Dave’i kasvuaastatel Evansite kodus alati üht- või teistsugune muusika. Garvin oli asutanud 1966. aastal Dublinis Walesi meeskoori ja mängis pisut klaverit ning Gwenda, kes oli Malahide’i Muusikaseltsi liige ning paljude Walesi kirikukooride veteran, laulis oma kolmele lapsele enne voodisseminekut sageli kirikulaule. Gwenda oli ka see, kes tutvustas Dave’i esimesena pilliga, millest sai tema visiitkaart: üheksandaks sünnipäevaks kinkis ta pojale Hispaania mängukitarri. Dave’ile meeldis läikiv pill ning nad kaklesid Richardiga selle pärast tundide kaupa. Üheteistkümneaastaselt lubas Dave hakata käima isa jälgedes ja asuda klaverit õppima, aga loobus kaks aastat hiljem pettunult. „Mul on alati olnud hea kõrv,” ütles ta hiljem Iiri muusikaajakirjale Hot Press. „Ma ei lugenud kunagi noote, ma lihtsalt tajusin neid. Kuid see polnudki nii hea, sest asja mõte oli lugeda neid täpikesi ja neist ei saanud ma kunagi sotti. See oli nagu aritmeetika õpetamine inimesele, kellel on taskuarvuti juba olemas.”
Mount Temple’isse õppima asudes oli kultuuride kokkupõrge Dave’ile raske taluda ning ta tõmbus veelgi enam oma kesta, mattis end õpikutesse ja peitus vahetundide ajal kooli raamatukokku. Neljateistkümneaastaselt hakkas ta kitarrist tõsisemalt huvituma, kuna oli avastanud Horslipsi (kellele ta hiljem Skerriesis kaotas pimedas tantsusaalis oma kontserdisüütuse), Rory Gallagheri (tema teine kontserdikogemus) ja Patti Smithi protopunkoopuse „Horses”. Kui ema ostis talle kohalikult väljamüügilt ühe naela eest vana akustilise kitarri, hakkas Dave seda religioosse innuga harjutama. Suur vend õpetas talle paar põhiakordi ning hiljem astus poiss kooli kitarriklassi. Elektroonikast huvituv Richard, kes armastas korraldada Evansite aiakuuris pööraseid katsetusi, proovis ajakirjas Everyday Electronics avaldatud juhiste järgi ehitada neile ka elektrikitarri. Tulemuseks oli erkkollane V-kujuline lauajupp, millel olid keeled peal, ent ometi kord ei olnud Dave’il mingeid raskusi enda kuuldavakstegemisega. Kui poisi geniaalne muusikaõpetaja Albert Bradshaw soovitas, et ta vastaks Larry kuulutusele, oli Dave nõus, et see tundub olevat järgmine loogiline samm, ning kutsus kaasa ka Richardi.
Viimasena saabus katsetele Paul Hewson, Jumalalt saadud andega karismaatiline tulekera.
Paul David Hewson saabus siia maailma röökides ja jalgu vehkides 10. mail 1960 Dublini Rotunda haiglas. Ta oli Bobi ja Irise teine laps (nende esmasündinu Norman oli sündinud seitse aastat varem) ning kasvas üles paarismajas aadressil Cedarwood Road 10 Glasnevinis, mis oli Dublini põhjaküljel kiilutud Finglase ja Ballymuni vahele. Bob oli postitöötaja, mis oli tollal soliidne keskklassi amet, Iris aga koduperenaine. Pealtnäha olid nad tüüpiline Iiri keskklassipere, kuid Bob oli katoliiklane ja Iris protestant, äärmiselt sektantlikul Iirimaal haruldane ja sageli keelatud suhe. „Mu isa suhtus sellesse väga rahulikult, ta oli väga tolerantne,” meenutas Paul aastaid hiljem. „Talle sai protestandiga abiellumise eest osaks ohtralt kriitikat ja halvakspanu. Isa sõidutas meid pühapäeviti koos emaga kirikusse (St. Canice’i kirik Finglase Church Streetil), pani meid maha ja läks siis missale (St. Canice’i roomakatoliku kirikusse Main Streetil).
Bobis oli veel midagi: ta oli vintske olekuga asjalik dublinlane, kes kuulas ooperimuusikat ning dirigeeris Irise kudumisvarrastega raadioülekandeid. Kõige rohkem kahetses ta, et ei olnud nooruses õppinud klaverit, ometi ei õhutanud ta kunagi kumbagi last muusikaga tegelema või oma unistuste poole püüdlema. Tegelikult oli lugu otse vastupidi. „Unistada tähendab pettuda,” ütles isa lastele. Tekib soov arvata, et just siit sai Paul tõuke mõelda suurelt – mäss isa vastu, kui soovite.
Paul oli loomult rahutu ja ettearvamatu, seda sorti laps, keda on võimatu paika panna. Ta võis olla võluv, tähelepanelik ja täis naeru, ent temas oli ka kõvasti agressiivsust ja vägivalda. Esimesel päeval protestantide juhitud Glasnevini riigikoolis, kus ta hakkas käima neljasena, nägi Paul, kuidas üks poiss hammustas tema sõpra James Mahonit kõrvast. Ta haaras süüdlasel peast kinni ja tagus seda vastu raudrinnatist, kuni õpetaja sekkus. Teine kord, pärast kodust tüli, tabas isa poja vaikselt itsitades asetamas koridori põrandale banaanikoort. „Inimestel oli kombeks – ja mu perel mõnes mõttes siiani – lüüa iga kord, kui ma sisse astun, risti ette,” naljatas Paul hiljem usutluses Rolling Stone’ile. „Mind kutsuti Antikristuseks.”
Samal aastal sõbrunes Paul Derek Roweniga, kes elas üle tänava aadressil Cedarwood Road 5 koos oma isa ning üheksa õe-vennaga. Paul ja Derek tegid koos peaaegu kõike: kas kiikusid vaheldumisi Pauli tagahoovis, uurisid ümbruskonna välju või maalisid õhtuti Bob Hewsoni valvsa pilgu all – viimane oli ka ise innukas lõuendiori. „Sa oled hea,” oli Bobil kombeks Derekile öelda. „Sul on annet.” Oma pojale ei öelnud ta seda kunagi. „Ta arvas, et Derekil on tulevikku, aga minul mitte,” kurtis Paul hiljem. „See oli alati nii – sama lugu oli muusikaga, sama lugu oli kõigega.”
Derek kasvas üles Plymouthi vennaskonna vaimus, tema range ja distsipliini nõudev isa sundis lapsi käima vennaskonna pühapäevakoolis ja kesknädalastel kogunemistel, mis toimusid kesklinnas Merrion Hallis. Paul lonkis vahel kaasa ning vana testamendi fundamentalistid, kes rääkisid vahetpidamata pühakirjast ja hoiatasid noorukeid põrgutulega, ühtaegu lummasid ja hirmutasid teda. Tänu sellele ja iganädalastele teenistustele koos emaga St. Canice’i iiri kirikus sai Paul kristluses tugeva aluspõhja, millelt edasi liikuda.
Umbes seitsmeselt armus Paul televisioonimaailma ja hakkas huvituma teatrist. Ta esitas elutoas ja kooliõues stseene oma lemmiksaadetest „Batman”, „Skippy the Bush Kangaroo” ja hiljem „Hawaii Five-O”. Kõik selleks, et ainult tähelepanu pälvida. Kord hankis poiss Batmanikostüümi ja lubas puhastada Glasnevini tänavad kuritegevusest. Kuid suured poisid viskasid tema üle nalja ja tõmbasid maski talle silmile, nii et ta ei näinud, kuhu läheb. Rohkem ta Batmani rüüd selga ei tõmmanud. Paul elas sageli oma maailmas ning süvenes jutuvestmise väesse. Juba toona paistis ta mõistvat legendi väärtust ja olulisust. Aastaid hiljem rääkis Paul maailmale, et kasvas üles Ballymuni südames, mis oli üks Dublini kõige vaesemaid piirkondi, betoondžungel täis prügikastides tuhnivaid kodutuid ja narkodiilereid ning metsikuid lapsi, kes ratsutasid sadulata ponide ja hobustega. „Bono räägib, et on pärit