1974. aasta sügisel kukkus Larry St. Pauli ja Chaneli kolledži sisseastumiseksamitel läbi ja asus õppima Mount Temple’i ühtluskooli. Mount Temple oli avanud uksed vaid kaks aastat varem ning oli Dublini esimene eri religioone ühendav segakool, mida juhtisid protestandid. Seda peeti kooliks, kus õhutati väljendusoskust ja individuaalsust ning mis oli vaba katoliku õppeasutustes valitsenud seksuaalsest, füüsilisest ja emotsionaalsest väärkohtlemisest. Siin tundus peaaegu, nagu oleks vana maailm surnud ja uus võitles sünniõiguse eest.
Larry oli Mount Temple’i koolis populaarne, iseäranis oma klassi noorte daamide hulgas. „Ta oli vaikne, aga populaarne,” meenutab endine klassiõde Janice Bearman. „Pean tunnistama, et mina tema külgetõmbavust ei märganud, kuid minu kaks sõpra olid temast väga sisse võetud ja Larryl oli tüdrukute seas alati palju imetlejaid, kuigi ta oli tagasihoidlik ega paistnud seda ise märkavatki. Kui märkaski, et hakanud see talle igatahes pähe.” Üks imetlejatest oli jutukas heledapäine Ann Acheson ning õige pea märgati neid Larryga kooliõues teineteisel käest kinni hoidmas.
Ent elu Mount Temple’i koolis sisaldas Larry jaoks muudki kui punastavaid tüdrukuid ja tärkavat armulugu. Kuna ta oli vaikne ja lühikest kasvu, kippusid nii mõnedki vanemad lapsed teda kiusama. Näiteks bussisõit koju oli sageli okkaline. Nagu üks õpilane meenutab: „Me läksime tavaliselt pärast kooli bussi peale, mis sõitis mööda Malahide Roadi ning Larry tuli maha Artane’i ristmikul nagu meiegi. Praegu on mul sellepärast üsna piinlik, kuid meil oli kombeks talle vastu pead anda. Ta istus bussi tagumises otsas ja kõik, kes mööda läksid, lihtsalt andsid vaesele poisile piki pead.”
Kui muhud kõrvale jätta, nautis Larry Mount Temple’i suhtelist vabadust, mis omakorda parandas ka tulemusi. Eriti tubliks muutus ta matemaatikas ja kunstis. Aga poisi tõeliseks kireks jäid trummid. Alati trummid. Ja 1976. aasta septembris võttis ta isa ettepanekul julguse kokku ning pani kooli teadetetahvlile kitarristidele kutse moodustada uus bänd. „Kui sa niimoodi üksipäini edasi pusserdad, ei jõua sa kuhugi,” ütles Larry seenior pojale. Kuigi algul ei pööranud keegi kuulutusele erilist tähelepanu, oli Larry otsusekindel. Ta oli kuulnud, et Mount Temple’i uustulnuk Adam Clayton mängib pisut basskitarri, ja astus kooliõues tema juurde. „Ma olin teda nähes nii elevil,” ütles Larry hiljem, „sest tal olid kahused heledad juuksed, toonitud prillid ja tõsiselt pikk ümberpööratud nahast kasukas. Ta nägi nii lahe välja ja mina ütlesin ainult: „Tahan olla temaga ühes bändis!””
Adam Charles Clayton sündis 13. märtsil 1960 oma vanavanemate kodus vanamoelises Oxfordshire’i külas Chinnoris. Tema isa Brian oli Briti Kuninglike Õhujõudude lendur ning ema Jo üsna glamuurse välimusega koduperenaine ja osalise tööajaga stjuardess. 1964. aastal pani Claytonite perekond – Brian, Jo, Adam ja tema noorem õde Sarah Jane – kotid kokku ja kolis Nairobisse, kus Brian sai tööd lennufirmas East African Airways. Elamiseks oli see uskumatu paik: kuumus, lõhnad, teenijad. Kuid aastaga muutus etnilise vägivalla ja hõimukonfliktide oht liiga suureks ning jõukatel valgetel perekondadel soovitati lahkuda. Brian võttis kohe vastu tööpakkumise Iiri lennufirmas Aer Lingus ja Claytonid kolisid Dublinist kümme miili põhja pool asuvasse keskklassi rannikulinna Malahide’i. Seal sündis ka pere kolmas laps Sebastian.
Adam käis kuni kaheksanda eluaastani St. Andrew’ erakoolis. Pärast seda panid vanemad ta Dublini lõunaosas asuvasse Castle Parki ettevalmistuskooli, kus ta elas terve nädala internaadis. Adam vihkas sellest iga minutit. Ta oli priske, prillidega ja allergiline kõigile spordialadele, välja arvatud kriket, ning alates esimesest päevast ilmutas täielikku huvipuudust hea hariduse saamise või kella üheksast viieni rügamise väärtuste vastu. Adami kaitsemehhanism oli hakata klassi klouniks ning kombata iidses koolisüsteemis vastuvõetavaks peetavaid piire. Ta oli mässaja, kuid võluv mässaja. Ta rääkis peene inglise aktsendiga ning oli alati viisakas ja heade kommetega. Sellegipoolest sattus ta sageli koolikorra rikkumise eest direktori juurde. „Mis sinust küll saab?” küsis ägestunud direktor ühel päeval. „Noh, Sir, ilmselgelt koomik,” vastas Adam.
Popmuusika ja televisiooni peale kortsutati Castle Parkis kulmu, ent Adam leidis tillukese paoakna Grammofoniühingus, mis käis koos kaks korda nädalas, et kuulata klassikalist muusikat. Üks vastutulelik õpetaja mängis talle vanal magnetofonil ka Andrew Lloyd Webberi rokkooperit „Jeesus Kristus superstaar” ja David Greene’i filmiversiooni muusikalist „Godspell”. See andis Adamile inspiratsiooni katsetamaks klaveritundidega, kuid ta jättis need peagi sinnapaika, mõistes, et tal puudub heaks mängijaks saamiseks nii piisav käte koordinatsioon kui ka distsipliin.
Kolmeteistkümneselt vahetas Adam jälle kooli ning asus õppima Dublini lõunaosa teise internaatkooli St. Columba kolledžisse. Seal oli külm, kohutavalt külm. Vanades hoonetes ei olnud kütet ning hiiglaslikesse magamistubadesse oli majutatud kakskümmend viis kuni kolmkümmend värisevat õpilast. Adam jagas narivoodit Inglise poisi John Lesliega ja neist said head sõbrad. „Usun, et see (St. Columba) oli meile mõlemale šokk,” meenutab Leslie, „ja me saime otsemaid sõpradeks. Adam oli hoopis lõbusam sell kui mina ning asus viskama vempe esimesest päevast, kui sinna jõudis. Ta oli alati valmis naerma pahvatama, aga alati väga sõbralikult. Mitte kunagi vastikult.”
Adam ja Leslie armusid kõrvuni klassikalisse rokki ning Leslie vend hakkas neid Inglismaalt varustama sääraste bändide nagu Grateful Dead, The Who ja Crosby, Stills, Nash & Young kassettidega. Hiljem veenis Adam oma piloodist isa tooma Singapurist naastes alati kotitäite kaupa kassette. Nad tegid neist koopiaid ja müüsid teistele õpilastele, et osta sigarette ja alkoholi. „Selleks ajaks, kui Adam oli neliteist või viisteist, oli tal hiiglaslik kassetikogu,” meenutab Leslie. „Niipea kui me rokile küüned taha saime, oli ta selle külge kui needitud.”
Leslie oli hakanud umbes kaheteistkümneselt kitarri mängima ning veetis tunde muusikatoas harjutades, et tõrjuda internaatkooli üksluisust. Vahel lõi Adam kampa pruugitud akustilise kitarriga ning võttis koolis isegi paar klassikalise kitarri tundi. Viimaks veenis Leslie teda otsustama basskitarri kasuks, öeldes, et tema arvates oleks päris lõbus koos pisut lärmi teha. Just siis tekkis Adamil kaval plaan, mille ta esitas oma vanematele: ostke mulle basskitarr ja mu hinded paranevad. Vanemad neelasid sööda alla ja andsid talle viiskümmend naela, et poeg endale ise pilli valiks. „Mäletan, et läksime algul McCullough Piggot’sisse, mis on Dublini tuntud muusikakauplus, kuid otsustasime, et need on kaugelt liiga kallid,” meenutab Leslie. „Lõpetasime Dame Streetist vasakul tillukeses kitarripoes, kus nägime üht pruuni Ibanezi koopiat ja selle ta ostiski. Siis me lihtsalt jamasime. Ma tegelikult ei õpetanudki teda. Adam oli algusest peale tüüpiline rock’n’roll’i bassimängija selles mõttes, et ega mängimine teda nii väga ei huvitanudki. Teda huvitas lõbusalt aja veetmine ja just seda ta tegigi!” Tõepoolest. Adam kasvatas juuksed pikaks, kandis hipiriideid ja tegi koolist poppi. Teda pandi pidevalt kartsa.
Varsti lõid sõbrad kampa noore trummari Paul Newenhamiga ja asusid viimistlema Leslie kirjutatud rokkmuusikali. „Usun, et meid kolmekesi võis nimetada bändiks,” ütleb Leslie. „Me tegime proove ühes paigas, mille nimi oli Concrete Sock, ja mis oli kooli juurde kuuluva ja teadusmaja taga asunud talu vana sigala. See oli meie esimene katse teistega koos mängida.”
Ent paraku tehti kolmiku katsele pärida Andrew Lloyd Webberi muusikalitroon lõpp 1976. aasta suvel, kui St. Columba