„Tere!” ütles üks neist kiirustamata. „Sina oledki Jenny Lee. Tore. Sulle hakkab siin meeldima. Meid pole kuigi palju. Mina olen Cynthia ja tema on Trixie.”
„Mul on pöörane nälg. Pärast näeme.” Nende sõnadega oligi Trixie juba mööda koridori köögi poole teel.
Cynthia hääl oli kummastav – pehme, madal, kähedavõitu. Ta rääkis venitades, naerusel toonil. Teist sorti tüdruku puhul võinuks seda pidada peenutsevaks, ahvatlevalt seksikaks hääleks. Olin oma nelja õeaasta jooksul kohanud hulgaliselt seda tüüpi tütarlapsi, kuid Cynthia polnud nende hulgast. Tema hääl oli täiesti loomulik ja see oligi tema rääkimise viis. Sain oma ebamugavusest ja kindlusetusest üle ning me naeratasime teineteisele, olles juba sõbrunenud. Otsustasin jääda.
Õhtupoole kutsus õde Julienne mind oma kabinetti. Ma läksin, peljates koogi pärast tõsist peapesu. Olles kannatanud neli aastat ülemate hirmuvalitsust haiglaõdede üle, ootasin halvimat ja krigistasin ärevusest hambaid.
Õde Julienne oli väheldane paksuke. Ta pidi olema tol päeval viisteist või kuusteist tundi tööd teinud, ent nägi välja õitsev kui roos. Tema särav naeratus julgustas mind ja hajutas hirmud. Tema esimesed sõnad olid: „Koogist me rohkem ei räägi.”
Ohkasin kergendatult ja õde Julienne purskas naerma: „Meie kõigiga juhtub õde Monica Joani seltsis kummalisi asju. Aga ma kinnitan teile, mitte keegi ei võta seda enam jutuks. Isegi mitte õde Evangelina.”
Viimased sõnad ütles ta erilise rõhuga, nii et minagi naeratasin. Ta oli minu poolehoiu võitnud ja mul oli hea meel, et ma polnud olnud nii keevaline, et minema joosta.
Tema järgmised sõnad olid ootamatud. „Mis usku te olete, õde?”
„Ma… ei mingit… See tähendab, et metodisti… ma arvan.”
Küsimus oli kummaline, asjakohatu, isegi natuke kohtlane. Küsida minu hariduse, ettevalmistuse ja õena töötamise kogemuse, tulevikuplaanide kohta – kõik see olnuks oodatud ja vastuvõetav. Kuid usu? Mis puutus siia usk?
Ta paistis väga tõsine ja ütles malbelt: „Siin on Jeesus Kristus meie teenäitaja ja tugevus. Võib-olla tulete teinekord meiega pühapäeval kirikusse?”
Siis seletas õde, millist väljaõpet saan ja millised on Nonnatuse maja tavad. Kolm nädalat olen kõikide kodukülastuste ajal koolitatud ämmaemanda käe ja juhendamise all, misjärel hakkan üksinda sünnieelset ja – järgset tööd tegema. Kõiki sünnitusi juhendab teine ämmaemand. Õppetunnid toimuvad ühel õhtul nädalas pärast tööd. Õpitakse oma vabast ajast.
Ta istus vaikselt, seletades muid üksikasju, millest enamik läks minust mööda. Ma õieti ei kuulanudki, lihtsalt imestasin, kuidas ja miks ma ennast tema seltsis nii hästi ja mõnusasti tunnen.
Kelluke helises. Ta naeratas. „On aeg õhtuseks teenistuseks. Ma pean minema. Kohtume hommikul. Ma loodan, et saate öösel välja puhata.”
Mõju, mida õde Julienne avaldas mulle – ja avastasin, et enamikule inimestele – polnud sugugi vastavuses tema sõnade ja väljanägemisega. Ta ei sundinud end peale, ei käsutanud ega kehtestanud end kuidagi. Ta polnud isegi kuidagi eriliselt tark. Aga temast kiirgas midagi, mille üle ma mõtisklesin, ent mida ei mõistnud. Tol korral ei tulnud mulle pähegi, et tema kirkusel oli vaimulik mõõde, millel polnud mingit pistmist ajaliku maailma väärtustega.
Hommikused kodukülastused
Kell oli kuus hommikul, kui jõudsin pärast Murieli sünnitust Nonnatuse majja tagasi, ja ma olin näljane nagu hunt. Öö otsa tööd ja kuus kuni kaheksa miili rattasõitu võivad tekitada sellise isu nagu ei miski muu. Kui ma sisenesin, oli majas vaikne. Nunnad olid kirikus ja ilmikutest töötegijad polnud veel tõusnud. Ma olin väsinud, aga teadsin, et enne, kui süüa saan, pean ära puhastama oma sünnitusasjade koti, pesema ja steriliseerima töövahendid, kirjutama kokkuvõtte ja jätma selle kontorisse lauale.
Hommikusöök serveeriti söögisaalis. Mina söön esimesena, et siis mõneks tunniks voodisse heita. Läksin sahvrisse. Teekann, keedumunad, röstsai, kodune tikrimoos, maisihelbed, kodune jogurt ja nisujahukoogikesed. Taevake! Nunnadel on alati palju kodust toitu, olin ma avastanud. Hoidised pärinesid kiriku heategevusmüükidelt, mis näisid toimuvat aasta ringi. Hõrgud koogid ja küpsised ning krõbeda leiva olid valmistanud nunnad või mõned kohalikud naised, kes käisid Nonnatuse majja tööle. Kõik töötajad, kel oli väljakutse tõttu toidukord vahele jäänud, võisid ise sahvris käia. Ma olin väga tänulik selle vabaduse eest, mis oli tavatu haiglates, kus pidi manguma iga palukest, kui polnud mingil põhjusel õigel ajal sööma jõudnud.
See oli kuninglik pidusöök. Ma jätsin kirjakese palvega mind kell pool kaksteist äratada ja keelitasin oma väsinud jalgu mind üles magamistuppa viima. Magasin nagu lapsuke ja kui mind tassi teega äratama tuldi, ei saanud ma aru, kus olen. Tee tuletas meelde. Ainult lahked õed saadavad tassi teed õele, kes on öö otsa tööd teinud. Haiglas prõmmitaks uksele ja kogu lugu.
Allkorrusel vaatasin registreerimisraamatusse. Ainult kolm väljakutset enne lõunat. Üks Murieli juurde, kaks kodukülastust patsientide juurde, kes elavad üürikorterites, kust teel möödun. Neli tundi und olid mind värskendanud, ma võtsin ratta välja ja asusin päikesepaistel heatujuliselt väntama.
Üürikorterid nägid alati sünged välja, olgu ilm milline tahes. Need olid neljakandilised ehitised, millel oli ühes küljes läbipääs, kõik korterid oli hoovi poole. Majad olid kuuekorruselised, päikesevalgus ulatus harva siseõue, mis oli üürimajade asukatele omavahelise läbikäimise koht. Hoov oli täis pesunööre ja kuna igas hooneplokis oli sõna otseses mõttes sadu kortereid, laperdas seal alati pesu tuule käes. Prügikastid olid samuti hoovis.
Ajal, millest mina kirjutan, 1950ndatel, oli igas korteris käimla ja külm kraanivesi. Enne seda olid kempsud ja vesi olnud hoovis ning kõigil tuli minna välja, et neid kasutada. Osa maju säilitas varjualused, mida hakati kasutama jalgrataste ja mootorrataste hoidmiseks. Neid polnud kuigi palju, kõige rohkem vast kolmekümne ümber, ja ma imestasin, kuidas oli jätkunud käimlaid viiesaja korteri elanikele.
Pugesin pesu vahelt läbi ja jõudsin trepini, kuhu minna tahtsin. Kõik trepid olid väljaspool, kivist astmetega, ning viisid siserõdule, mis oli kogu hoone ulatuses ja ümber nurkade. Korteritesse pääses rõdult. Samal ajal kui siseõu oli seltsielu keskus, olid rõdud justkui külatänavad, kus kihas elu ja peksti keelt. Üürikorterites elavatele naistele olid rõdud samaväärsed ridaelamute asukate tänavatega. Eluruumid olid nii lähestikku, et ma kahtlen, kas keegi sai kunagi midagi naabrite teadmata teha. Välismaailm ei huvitanud East Endi elanikke kuigivõrd ning nii oli teiste eraelu peamine vestlusteema – enamikule oli see ainus huvi, ajaviide ja meelelahutus. Pole siis üllatav, et üürikorterites puhkes alatihti ägedaid kaklusi.
Kui ma tol päeval lõunapäikese paistel sinna jõudsin, olid üürimajad ebatavaliselt rõõmsa moega. Läksin hoovis olevate prügikastide ning prahi ja pesu vahelt läbi. Väikesed lapsed kogunesid minu ümber. Ämmaemanda sünnituskott oli suure huvi objekt – nende arvates oli meil selles kotis beebi.
Ma leidsin õige sissepääsu ja ronisin viis korrust vajamineva korterini. Kõik korterid olid rohkem või vähem ühesugused: kaks või kolm eraldi tuba. Kivivalamu suurema toa nurgas; gaasipliit ja nõudekapp moodustasid köögi. Kui tualettruumid kasutusele võeti, ehitati need veetorustiku lähedale, nii et nad asusid valamu kõrval toanurgas. Tualettruumi ehitamine igasse korterisse oli suur edasiminek rahva hügieenis, parandades olukorda hoovides. Samuti kaotas see vajaduse tühjendada iga päev ööpotte, mille sisu olid naised trepist alla tühjenduspüttidesse kandnud. Mulle räägiti, et hoovid olid olnud roojusest tülgastavad.
Londoni East Endi üürimajad ehitati 1850ndate paiku peamiselt sadamatööliste ja nende perede majutamiseks. Tol ajal peeti