Ta sisenes hästi suurde viktoriaanliku väljanägemisega kööki, kus oli kivipõrand, kivivalamu, puidust nõrgumisalus, lauad ja panipaigad. Ruumis oli vanaaegne gaasipliit puidust taldrikuriiulitega selle kohal, valamu kohal suur Ascoti veeboiler ja seinale kinnitatud pliitorud. Nurgas seisis suur koksiahi, ahjulõõr ulatus lakke.
„Ja nüüd koogi kallale,” ütles mu kaaslane. „Proua B tegi selle täna hommikul. Ma nägin seda oma silmadega. Kuhu nad selle panid? Aita otsida, kullake.”
Valesse majja siseneda on üks asi, ent teise köögis ringi kolada hoopis teine. Ma tegin suu esimest korda lahti. „Kas see on Nonnatuse maja?”
Vana naine tõstis teatraalselt käed ja hüüatas selgel heliseval häälel: „Sündimata, ometigi surmas sündinud. Sündinud ülevuseks. Sündinud juhtima ja vaimustama.” Ta tõstis silmad lae poole ja alandas hääle erutunud sosinaks: „Sündinud pühitsuseks!”
Oli ta peast segi? Jõllitasin teda juhmilt, siis kordasin küsimust: „Aga ikkagi, on see Nonnatuse maja?”
„Oh, kullake, ma teadsin kohe, kui sind nägin, et sa mõistad. Pilv püsib puutumatu. Noorus on muidu antud, kellad kaiguvad kurba indigot, sügavat kinaveri. Eks vaatame, mida keegi sellest mõistab. Pane kann tulele, kullake. Ära seisa seal niisama.”
Polnud mõtet oma küsimust korrata, nii täitsin kannu veega. Kui ma kraani keerasin, hakkasid köögis torud ärevust tekitavalt lõgisema ja rappuma. Vana naine tuhlas ringi, avades kappe ja plekkpurke, lobisedes kosmilistest kiirtest ning samasuunalisest kulgemisest. Korraga hüüatas ta rõõmsalt: „Kook! Kook! Ma teadsin, et leian selle üles!”
Ta pöördus minu poole ja sosistas, pilgus ulakas helk: „Nemad arvavad, et võivad õde Monica Joani eest asju peita, aga nad pole nii nutikad, kullake. Raske samm ega tõtakus, naer ega nutt, mitte miski ei jää varjule, kõik saab ilmsiks. Too kaks taldrikut ja nuga, ja ära jõlgu niisama. Kus tee on?”
Istusime tohutu puidust laua äärde. Ma valasin teed ja õde Monica Joan lõikas kaks suurt tükki kooki. Ta murendas oma koogilõigu tükikesteks ja ajas neid oma pikkade kondiste sõrmedega mööda taldrikut ringi. Ta sõi, ümisedes ekstaatilisest mõnust, ja pilgutas suutäisi alla kugistades mulle silma. Kook oli suurepärane ja vandeseltslaslikult olime ühel meelel, et meile kulub ära veel üks koogitükk.
„Nad ei saa seda teada, kullake. Nad arvavad, et Fred pani selle nahka, või siis see vaeseke, kes läve ees oma võileibu pugib.”
Ta vaatas aknast välja. „Taevas on mingi valgus. Mis sa arvad, on see planeet, mis plahvatab, või maandub mõni tulnukas?”
Mina arvasin, et see on lennuk, kuid pakkusin plahvatavat planeeti, siis küsisin: „Kas veel teed?”
„Pidin just küsima, ja kuidas oleks veel ühe koogilõiguga? Nad ei jõua tagasi enne seitset.”
Ta vatras edasi. Ta jutul polnud saba ega sarvi, aga ta oli võluv. Mida rohkem ma teda vaatasin, seda rohkem nägin ilu tema kõrgetes põsesarnades, säravates silmades, kortsulises kahvatus vandlivärvi nahas ja pika sihvaka kaela otsas oleva pea kindlas hoiakus. Kümne baleriini tantsu meenutavate pikkade sõrmedega pidevas liikumises väljendusrikkad käed mõjusid hüpnootiliselt. Tundsin, nagu oleks mind ära nõiutud.
Sõime koogi vaevata lõpuni, nõustudes, et tühi plekk-karp äratab vähem kahtlust kui taldrikule jäetud viilakas. Ta tegi mulle üleannetult silma ja itsitas. „See tüütu õde Evangelina märkab esimesena. Sa peaksid teda nägema, kui ta vihastab. Oh, hirmus tüdruk. Tema punane nägu läheb veel punasemaks, ja nina hakkab tilkuma. Jah, päriselt tilgub. Ma olen näinud.” Ta heitis pea upsakalt kuklasse. „Aga mis see mulle loeb! Teadvuse ilmsuse müsteerium on nimetatud maja, ühendatud otstarve ja sündmus, ja vaid vähesed on see paremik, kes selle taipamisest rõõmustavad. Aga kuss. Mis see on? Meil läheb kiireks.”
Ta hüppas üles, puistates kõik koogiraasukesed mööda lauda, põrandat ja enese peale laiali, haaras plekk-karbi ja tõttas sellega sahvrisse. Istus siis tagasi tulles uuesti maha, manades ette rõhutatult süütu ilme.
Eeskojast oli kosta kivipõrandalt kõmisevaid samme ja naisehääli. Kolm nunna sisenesid kööki, rääkides klistiirist, kõhukinnisusest, veresoonelaienditest. Jõudsin otsusele, et olen vastu kõiki ootusi õiges kohas.
Üks neist seisatas ja pöördus minu poole. „Teie peate olema õde Lee. Me ootasime teid. Tere tulemast Nonnatuse majja. Mina olen õde Julienne, ülemõde. Pärast õhtusööki räägime natuke minu kabinetis. Kas te söönud olete?”
Tema nägu ja hääl olid nii avatud ja ausad, küsimus nii loomulik, et ma ei suutnud vastata. Tundsin, et olen kurguni kooki täis. Suutsin suure vaevaga pomiseda „Jah, aitäh” ja rapsisin salamisi seelikult koogipuru maha.
„Vabandage meid, me sööme natuke midagi. Me valmistame harilikult igaüks ise õhtueine, sest tuleme kõik ise ajal.”
Õed askeldasid, otsisid endile taldrikuid, nuge, sahvrist juustu, küpsiseid ja muud, ja panid kõik köögilauale. Ukse tagant kostis hüüatus ja punase näoga nunn tuli tühja plekk-karbiga sisse.
„Seda pole enam. Karp on tühi. Kus on proua B kook? Ta tegi selle alles täna hommikul.”
See pidi olema õde Evangelina. Ringi vaadates läks ta näost järjest punasemaks.
Mitte keegi ei öelnud midagi. Kolm õde vaatasid üksteise otsa. Õde Monica Joan istus endassesulgunult, süüdimatult, silmad kinni. Kook mõjus mu sisikonnale halvasti, ja ma mõistsin, et ma ei saa oma koletut tegu varjata. Mu hääl oli kähe, kui ma sosistasin: „Mina sõin natuke.”
Õde Evangelina punane nägu ja turske kuju pöördusid õde Monica Joani poole. „Ja tema sõi ülejäänu. Vaadake teda, üleni koogipurune. Vastik. Milline aplus! Ta ei jäta ka midagi puutumata. Kook oli meile kõigile. Sina… sina…”
Õde Evangelina vappus vihast, kõrgudes õde Monica Joani kohal, kes jäi täiesti liikumatuks, silmad kinni, justkui ei kuuleks sõnakestki. Ta paistis habras ja suursugune. Ma ei suutnud seda taluda ja kuulsin end ütlemas: „Ei, te saite valesti aru. Õde Monica Joan võttis ühe viilu ja mina sõin ülejäänu.”
Kolm nunna vaatasid mind imestunult. Tundsin, kuidas punastan. Oleksin ma olnud koer, kes pühapäeval grillprae varastamisel vahele jääb, pugenuksin, saba jalge vahel, laua alla. Sisenenud kummalisse majja, seaduslike omanike teadmata või nõusolekuta lõviosa koogist nahka pannud, olin rikkunud viisakustavasid, mis nõudis karmi karistust. Suutsin ainult pomiseda: „Palun vabandust. Olin näljane. Ma enam ei tee.”
Õde Evangelina norsatas ja lajatas plekk-karbi lauale.
Õde Monica Joan, kelle silmad olid endiselt kinni, pea kõrvale pööratud, liigutas esimest korda. Ta võttis taskuräti ja ulatas õde Evangelinale, hoides seda nimetissõrme ja pöidla vahel, teised sõrmed peenutsevalt harali. „Võib-olla on aeg endast lapiga üle käia, kullake,” ütles ta malbelt.
Pahameel lahvatas veel ägedamaks. Õde Evangelina punetav nägu tumenes veelgi ja nahk läks ninasõõrmete ümber niiskeks.
„Tänan ei, kullake. Mul on enda oma,” pigistas ta hammaste vahelt.
Õde Monica Joan tegi väikese kekutava hüppe, pühkis elegantselt taskurätiga üle näo ja pomises justkui enesele: „Sajaks nagu. Ma ei salli vihma, ma lahkun. Vabandage mind, õed. Kohtumiseni õhtusel jumalateenistusel.”
Ta naeratas armulikult kolmele õele, pöördus siis minu poole ja pilgutas mulle ulakalt silma. Suureliselt purjetas ta köögist välja.
Tundsin kimbatust, kui uks sulgus ja ma jäin kolme nunnaga üksinda. Oleksin tahtnud läbi põranda vajuda või minema joosta. Õde Julienne käskis mul viia kohvri ülemisele korrusele, kus pidi olema tuba, mille uksel on silt minu nimega. Olin oodanud piinlikku vaikust ja kolme silmapaari jälgimas, kuidas ma köögist lahkun, ent õde Julienne hakkas jutustama vanadaamist, keda ta oli äsja külastanud ja kelle kass olevat korstnasse