„Korista oma äbarperse trepist alla ja kohe,” käsutas Alby. „Chuck aitab sind. Kui ma sind veel enne homme hommikut peaksin nägema, lõpeb see sinu jaoks täbarasti. Heidan su isiklikult kaljult alla, saad aru?”
Thomas tundis end alandatu ja hirmununa, nagu oleks ta kahanenud väikese roti suuruseks. Sõnagi lausumata tormas ta Albyst mööda ja suundus krigisevatest astmetest alla, nii kiiresti, kui julges. Eirates allolijate hämmeldunud pilke – eriti Gally – marssis ta uksest välja, tõmmates Chucki endaga kättpidi kaasa.
Thomas vihkas neid inimesi. Ta vihkas neid kõiki – peale Chucki. „Vii mind nende tüüpide juurest ära,” palus Thomas. Ta taipas, et Chuck võib tõepoolest osutuda tema ainsaks sõbraks ses maailmas.
„Saab tehtud,” vastas Chuck, hääles ärevus, justkui talle valmistaks rõõmu, et teda vajatakse. „Aga kõigepealt peame sulle Frypani juurest süüa hankima.”
„Ma ei tea, kas ma enam üldse kunagi süüa tahan.” Vähemalt mitte pärast seda, mida ta oli just näinud.
Chuck noogutas. „Tahad ikka. Saame sama puu juures kokku, kus ennegi. Kümne minuti pärast.”
Thomas oli ülimalt rõõmus majast eemale pääsemise üle ja suundus tagasi puu poole. Ta oli teadnud vaid lühikest aega, mis tunne on siin elada, ja soovis juba, et see oleks möödas. Ta soovis üle kõige, et suudaks meenutada midagi oma eelmisest elust. Midagigi. Ema, isa, sõpra, kooli, mõnd hobi. Mõnd tüdrukut.
Ta pilgutas mitu korda kõvasti silmi, püüdes saras nähtut mälust raputada.
Muutumine. Gally oli nimetanud seda muutumiseks.
Polnud küll külm, kuid Thomas värises jälle.
4. peatükk
Thomas toetus Chucki oodates puule. Ta vaatles Glade’i, seda uut painajalikku paika, kuhu ta näis olevat määratud elama. Varjud seintel olid silmnähtavalt pikemaks veninud, ronides mööda luuderohuga kaetud kivipindu teisele poole.
Vähemalt aitas see Thomasel ilmakaartest sotti saada – puithoone kükitas loodenurgas, kiilutud üha tumenevasse varjulaiku, ning mets jäi edelasse. Talumaa, kus mõned töölised ikka veel põllul töötasid, ulatus üle kogu Glade’i kirdeosa. Ammuvad, kirevad ja haukuvad loomad jäid kagusse.
Täpselt väljaku keskel oli avatud suuga karbi auk, mis justkui kutsus teda tagasi sisse hüppama ja koju minema. Selle kõrval, ehk kuus meetrit lõunasse, asetses madal betoonplokkidest ehitatud hoone, halvaendeline rauduks ainsaks avauseks – aknaid polnud. Suur ümar terasrooli meenutav link tundus olevat ainus võimalus ust avada, just nagu allveelaevadelgi. Hoolimata sellest, mida ta alles näinud oli, ei teadnud Thomas, milline tunne on tugevam – kas uudishimu või hirm teada saada, mis peitub ukse taga.
Thomas oli just pühendanud oma tähelepanu neljale laiale avausele Glade’i seinte keskpaikades, kui naasis Chuck, käes mõned võileivad koos õunte ja kahe metalltopsitäie veega. Kergendustunne, mis Thomast valdas, oli üllatav – ta polnudki siin täiesti üksi.
„Frypan polnud just kuigi õnnelik, et enne söögiaega tema kööki tungisin,” ütles Chuck puu kõrvale maha istudes, utsitades Thomast sama tegema. Thomas istuski, haaras võileiva, kuid kõhkles, väänlev koletu pilt saras nähtust taas silme ette kerkimas. Peagi sai aga nälg temast võitu ja ta võttis suure ampsu. Imeline singi, juustu ja majoneesi maitse täitis tema suu.
„Vau,” pobises Thomas mäludes. „Mul oli nii suur nälg.”
„Ma ju ütlesin.” Chuck lõi hambad enda võileivasse.
Pärast paari ampsu esitas Thomas viimaks küsimuse, mis teda painas. „Mis sellel Benil tegelikult viga on? Ta ei näe enam inimese moodi väljagi.”
Chuck heitis pilgu maja poole. „Ma ei tea,” pomises ta hajameelselt. „Ma ei näinud teda.”
Thomas sai aru, et poiss valetab, nii et suu suitseb, kuid otsustas, et ei käi talle peale. „Noh, sa ei tahakski teda näha, usu mind.” Ta sõi edasi ja näris õuna, uurides samal ajal suuri tühimikke seintes. Kuigi tema istumiskohast ei saanud sellest hästi aru, oli koridoridesse viivate väljapääsude kiviäärtes midagi imelikku. Kõrguvate seinte vaatamine tekitas temas ebamugavat peapööritust, justkui ta hoopis hõljuks nende kohal, mitte ei istuks maapinnal.
„Mis seal on?” küsis ta viimaks vaikust murdes. „Kas see on osa mingist suurest lossist või midagi?”
Chuck kõhkles ja paistis tundvat ebamugavust. „Ee, ma pole kunagi Glade’ist väljaspool käinud.”
Thomas ootas hetke. „Sa varjad midagi,” vastas ta viimaks, lõpetades viimast suutäit ja rüübates suure sõõmu vett. Pahameel saamata vastustest hakkas talle juba närvidele käima. Asja tegi veelgi hullemaks mõte, et isegi kui ta saaks vastuseid, ei teaks ta, kas neil on tõepõhi all. „Miks te kõik nii palju salatsete?”
„Asjad lihtsalt käivad nii. Siin on kõik päris veider ja enamik meist ei tea kõike. Pooltki kõike.”
Thomasele käis närvidele, et Chuck ei paistnud oma sõnadest hoolivat. Et ta näis suhtuvat ükskõiksusega oma elu kaotamisse. Mis neil inimestel küll viga on? Thomas ajas end püsti ja hakkas idapoolse avause poole kõndima. „Igatahes pole keegi öelnud, et ma ei või ringi vaadata.” Ta pidi midagigi teada saama, et mitte mõistust kaotada.
„Õu, oota!” hüüdis Chuck ja jooksis talle järele. „Ole ettevaatlik, need kullakesed lähevad varsti kinni.” Ta lõõtsutas juba.
„Kinni?” kordas Thomas. „Millest sa räägid?”
„Uksed, sa känk.”
„Uksed? Ma ei näe ühtki ust.” Thomas uskus, et Chuck ei leiuta õhust asju – ta teadis, et on midagi ilmselget, millest tal pole veel aimugi. Ta muutus rahutuks ja märkas, et oli tempot aeglustanud ega kibelenudki enam seinte juurde.
„Kuidas sa nende kohta ütleksid?” viipas Chuck üüratult kõrgete lõhede poole seintes. Need olid nüüd vaid kümne meetri kaugusel.
„Ma nimetaksin neid suurteks aukudeks,” lausus Thomas, püüdes ebamugavust sarkasmiga varjutada, ja tundes pettumust, et see ei mõjunud.
„Noh, need on uksed. Ja need lähevad igal õhtul kinni.”
Thomas peatus, arvates, et Chuck ütles midagi valesti. Ta vaatas üles, vaatas küljelt küljele, uuris hiiglaslikke kiviplaate, ja rahutusest kasvas otsatu hirm. „Mida sa silmas pead, et need lähevad kinni?”
„Kohe varsti näed ise. Jooksjad jõuavad peagi tagasi ning siis hakkavad need suured seinad liikuma, kuni avaused on kinni.”
„Sa oled peast soe,” pomises Thomas. Ta ei suutnud ette kujutada, et need mammutseinad võiksid olla mingilgi moel liikuvad – ta oli endas niivõrd kindel, et rahunes maha, arvates, et Chuck teeb tema kulul lihtsalt nalja.
Nad jõudsid hiigelsuure lõheni, mis viis üha järgmiste ja järgmiste kiviradadeni. Thomas vahtis ammulisui, pea mõtetes tühjenemas seda kõike niivõrd lähedalt nähes.
„Seda nimetatakse idaukseks,” ütles Chuck, justkui paljastaks uhkelt enda loodud kunstiteost.
Thomas vaevu kuulis teda, sest oli vapustatud sellest, kui palju suurem kõik lähedalt paistis. Vähemalt kuue meetri laiune lõhe ulatus kõrgele üles välja. Laia avause ääred olid siledad, kui välja arvata kummaline korduv muster mõlemal pool. Idaukse vasakul küljel olid kivisse puuritud sügavad mitmesentimeetrise läbimõõdu ja mõnekümnesentimeetrise vahega augud, mis said alguse maapinna lähedalt ja kulgesid üles välja.
Ukse paremast küljest turritasid välja mõnekümne sentimeetri pikkused ja samuti mitu sentimeetrit laiad vardad, täpselt samasuguse mustriga nagu vastasseina augud. Eesmärk oli ilmselge.
„Kas