Kuidas olla naine. Caitlin Moran

siiani ühe ja ainsa hea asja naiseksolemise juures, milleks on orgasmi saamine.

      Kakskümmend kaks aastat hiljem hulbin ma ühel tegevusetul õhtul internetis ja otsin pornot. Ma tean, mis mulle meeldib – kolmekad, karjumine, “Narnia kroonikate” hiiglaslikud müütilised lõvid − ja piisavalt otsides leiab nad kõik üles, tõesõna. Peaaegu ei olegi võimalik mõelda välja midagi seksuaalset, mis poleks piisavalt täpselt sõnastatud guugeldamise abil kümne minutiga leitav.

      Aga on üks asi – üks endastmõistetav imeline asi –, mida ei ole võimalik leida. Miski on kõigi nende MILF-ide ja DILF-ide ja BDSM-ide ja A2A-de vahelt silmatorkavalt puudu. On üks asi, mida ma ei suudagi leida, kui tahes paljusid veebilehti ma ka ei vaataks või kui mitu korda ma krediitkaardi detaile sisse ka ei toksiks. See on see üks asi, mis läitis lõkendama mu viha kogu pornotööstuse vastu; tulen selle juurde hiljem tagasi.

      Teisest küljest on üks asi, mida on sama silmatorkavalt liiga palju – miski, mis täidab terve Youporn’i ja Redtube’i ja wank.net’i ääreni. Miski, mida on internetis varuks lõputult, lehekülg lehekülje, klipp klipi järel, mitte ükski neist pikem kui kuus minutit – keskmine aeg, mis kulub mehel ejakuleerimiseks. 21. sajandi heteroseksuaalne porno on selline:

      Elas kord üks pikkade küünte ja kohutavalt maitsetu riietusstiiliga tüdruk, kes istus diivanil, püüdes mõjuda seksikalt, aga nägi tegelikult välja, nagu oleks talle just meenunud hiiglaslik maksmata parkimistrahv. Ta võib vahel pisut kõõrdi vaadata olenevalt sellest, kui suurt rinnahoidjat ta kannab.

      Siseneb mees, kelle kõnnak on natuke kummaline, nagu kannaks ta enda ees nähtamatut aiatooli. Seda selle pärast, et tal on ebatavaliselt suur peenis, mis on erekteerunud ja püüab leida ruumist kõige vähem seksist huvituvat eset.

      Akna ja vaasi kõrvale jätnud, leiab riist lõpuks diivanil istuva tüdruku päris asjaliku olevat.

      Samal ajal, kui too huvitult huuli lakub, kummardub mees tema poole ja – millegipärast – kaalub käega tüdruku vasakut rinda. Sellega paistab ta seksuaalselt mingi piiri ületavat, sest 30 sekundit hiljem kepitakse tüdrukut juba ebamugava nurga all ning seejärel, tundub, et valulikult, ka anaalselt. Tavaliselt käivad selle osa juurde mõned laksud tagumikule või juustest tirimine – mis iganes võiks sobida kokku vähem kui viieminutilise kahe kaameraga tehtud ülesvõttega.

      Kogu ettevõtmine lõppeb sellega, et mees tuleb tüdrukule räpakalt näkku, justkui püüaks ta mõne telemängu ülesandes suvaliselt kuklit glasuurida.

      Lõpp.

      Loomulikult on lool erinevaid versioone – võib-olla lõpetavad tema peale korraga kaks tüüpi või äkki on tüdrukul samaväärselt halvastiriietuv pistodalaadsete küüntega sõbratar, kellele suuseksi tegemist ta ebausutava lesbiseksi kujutamiseks põgusalt imiteerib – ja loomulikult on saadaval lõpututes kogustes nišikaupa. Põhimõtteliselt müüb internet pornomonokultuuri – see on seksimonopol. Ebaloomulikku ja isikupärata, igavat ja monotoonset seksitoodet, mida on nii palju, et silme ees võtab kirjuks. See on Tesco moodi seks, Microsoft Windowsi tüüpi kepp; teistsuguse seksi turult välja tõrjumine.