“Unenägusid … meestest,” jätkan. Ma vaatan koera poole. Koer vaatab vastu. Mulle tundub, et ta väärib teada tõde selle kohta, mis tegelikult toimub. Ma võlgnen talle vähemalt niigi palju.
“Ma olen Chevy Chase’isse armunud,” teavitan koera äkilise rõõmupurske ajel. “Ma nägin teda Paul Simoni “Call Me Al” videos nende 1986. aasta Warner Brosi “Graceland” albumilt ja ma ei suuda mõelda muule kui temale. Ma nägin und, kus ta mind suudles ja ta suu tundus nii erutav. Ma palun isa, et me reedel videolaenutusest “The Three Amigos” võtaksime.
Ettepanek laenutusest “The Three Amigos” võtta saab olema julge käik, sest praegusel hetkel on selleks broneeritud hoopis “Howard the Duck”. Ma pean valmistuma rohkeks lobitööks, aga see on seda väärt. Koerale ma seda veel öelnud ei ole, aga mõte Chevy Chase’iga suudlemisest erutas mind sedavõrd, et kuulasin eile lugu “Call Me Al” järjest kuusteist korda, kujutledes, kuidas ta Paul Simoni bassisoolo ajal mu nägu puudutab. Chevy ajab mu nii kuumaks. Ma olen isegi kujutlenud, mida ma talle esimese asjana ütleksin – midagi, mis ta südame hetkega vallutab. “Chevy Chase?” küsin talt peol, mis sarnaneb väga neile, mida ma “Dünastias” näinud olen. “Ega Cannock Chase juhuslikult teie sugulane ei ole?” Cannock Chase on koht Staffordi lähedal. Los Angeleses sündinud filmitäht ja koomik Chevy nii mõistaks kui ka jumaldaks seda nalja. Loomulikult olen ma ka varem armunud olnud. Noh, korra. See ei edenenud kuigi hästi. Seitsmeselt nägin ma ühte episoodi sarjast “Buck Rodgers” ja armusin sellesse topakasse Ameerika kosmosekauboisse, kes nii ilmselgelt oli San Holo koopia, et nad oleksid võinud sama hästi talle ka San Holo nimeks panna ja ta Bewchaccaga kosmoselaeva Millennium Falconile sõitma panna. Kui senitundmatud armuhormoonid – buckneesium ja rogertoniin – minust üle uhasid, avastasin ma, mis armastus on, ja sain aru, et see tähendab lihtsalt suurt … huvi. Suuremat, kui olin iial varem millegi vastu tundunud. Ma olin huvitatud absoluutselt kõigest Buckiga seonduvast. Juba ainuüksi tema näo vaatamine oli huvitav. Kuidas ta ukse kõrval seisis − huvitav. Mil viisil ta ilmselgelt kerget plastikust laserrelva niiviisi hoidis, et see väga raske tunduks − huvitav. Ja sarja muusika kannab sellist talumatut kogust iha ja buckrogerslikkust, et – veel 28 aastat hiljem – tunnen ma seda kuuldes endiselt igatsust. Endastmõistetavalt olid need tunded suured, millega mul toime tuli tulla, ja seega tegin ma sama mis alati, kui toimus midagi tähtsat. Ma krabasin Cazi – tol ajal viiese – kinni ja tirisin ta endaga koos boileriruumi. Umbes nagu Mitfordidel tavaks oli – ainult nende oma oli tõenäoliselt tunduvalt suurem ega haisenud sigaretisuitsu, hiiresita ja peeru järele.
“Caz,” ütlesin ma ust nii kõvasti kinni tõmmates, kui tähendusrikka häälega suutsin. “Mul on üks imeline uudis.”
Ma peatusin hetkeks ja jõllitasin talle otsa.
“Ma … olen Buck Rodgersisse ARMUNUD. Ära emale ütle.”
Caz noogutas.
Koorem langes mu südamelt, ma avasin ukse ja lubasin Cazil lahkuda. Vaatasin, kuidas ta trepimademeni jõudis ja seejärel alla läks. Kuulsin, kuidas ta elutoa ukse avas.
“Emme. Cate on Buck Rodgersisse armunud,” ütles ta.
Selsamal hetkel − kui alandus mind kuuma tuhana põletas − sain ma aru, et armastus on agoonia, et kõik armumised peavad jääma saladuseks ja et Caz on ebausaldusväärne nõrganärviline lirva.
Kõigist neist teadmistest oli mul hiljem kõvasti kasu. Sel päeval boileriruumis istudes õppisin ma tõesti palju. Ja vaid kakskümmend minutit hiljem toppisin ma juba külmutatud herneid Cazi padjapüüri, sosistades pahaendeliselt: “Kui sõda, siis sõda.”
Nii pikalt kõik armastusega seotud tunded endas tapnud, muudab puberteediea hormoonide pealetung nende edasise ignoreerimise võimatuks. See kolmeteistaastane patsidega tüdruk, kes mööda Rohelise serva kõndides oma tiine koeraga juttu ajab, on tegelikult ihast hullumas.
“Ma laenutan “Fletchi” romaaniversiooni,” räägin ma koerale. “Fletch” oli üks tavaline tolle aja film, milles Chevy Chase mängis. “Selle kaanel on Chevy pilt ja ma kavatsen seda vaadata ja siis selle oma armuraamatusse kopeerida.”
Armuraamat on viimase aja leiutis. Tekst kaanel ütleb küll “inspiratsiooniraamat”, aga tegelikult on tegu armuraamatuga. Senimaani on seal üheksa Yorki hertsoginna pilti ja üks väga pisike Konn Kermiti pilt, mille ma Radio Timesist lõikasin. Ma jumaldan Yorki hertsoginnat. Aastal 1988 on ta väga paks, aga abielus printsiga. Tema sisendab mulle parema tuleviku lootust. Mu edasised plaanid romaaniga “Fletch” on täpselt paigas. Koju jõudes pakin ma selle vesti sisse ja peidan ta oma pesusahtli tagaossa, et vanemad seda ei leiaks. On äärmiselt oluline, et mu vanemad ei arvaks, et inimestesse armun, sest sel juhul võivad nad märgata, et hakkan suureks saama, ning seda püüan ma saladuses hoida. Mul on tunne, et muidu võiks midagi juhtuda. Raamatukogus käib “Fletchi” romaaniversiooni leidmine kergelt. Selle kaanel on Chevyst rahuldustpakkuvalt suur foto – selle armsa näo mahajoonistamiseks kulub mul küll korralik jupp pliiatsit. Peaaegu sellele mõtlemata lisan laenutamiseks letile veel ka Jilly Cooperi “Ratsanikud.” Selle esikaanel on hobune. Mulle meeldivad hobused. Kuulen, kuidas koer väljas kiunub. Ma sidusin ta puu külge, aga tal on kombeks rabeleda ja ennast rihmaga natuke pooma hakata. Küllap on viimane aeg koer sealt lahti võtta, enne kui tal hing lõplikult kinni jääb.
Kolm tundi hiljem ei suuda ma uskuda, mida loen. Kohe esimesel täiskasvanute raamatute laenamise päeval olen sattunud puhta kulla otsa. Puhta räpase kulla otsa. Jilly Cooperi “Ratsanikud” on rohkemat, kui ma oleksin iial osanud loota – iga nurga peal tissid, riistad ja keppimine. Selgest taevast kukkuvad kliitorid. Poole meetri sügavused tagumikud. Nibude, suhuvõtmiste ja keelekate orkaan.
Mõned osad on segadusseajavad – Cooper viitab pidevalt ühe kangelanna “põõsale” ja kuni 130. leheküljeni ei ole ma lõpuni kindel, kas jutt ei käi mitte taimestikust. Ja mul ei ole õrna aimugi, mis asi võiks olla kunnilingus – päris kindlasti ei saa seda endale lubada keegi Wolverhamptonist. Ja ma olen kindel, et seda pole saadaval isegi Birminghamis. Päris kindlasti on see mingi Londoni värk.
Kui aga see kõrvale jätta, on ilma igasuguse kahtluseta tegemist erutuse piibliga, räpasuse Rosetta kiviga: võtmetekstiga, mille abil on võimalik tõlkida minu uusi ja ebatavalisi tundeid väljenditeks nagu “neli järjestikkust aastat agressiivset ja pealesunnitud masturbatsiooni”.
Esimesel korral, kui seda proovin – keset viiendat peatükki –, võtab orgasmini jõudmine kakskümmend minutit. Ma õigupoolest ei tea, mida teen – raamatus “kaevuvad” inimesed “märgadesse põõsastesse”, kuni juhtub midagi imelist. Ma liigun – keel suurest keskendumisest hammaste vahelt väljas – seal ringi ja katsetan otsustavalt kõike selles täiesti tundmatus kohas, mis mul on olnud viimased kolmteist aastat.
Kui ma viimaks lõpuni jõuan, viskun higiselt, surmväsinuna ja valutava käega selili, elevusest täiesti arust ära. Ma tunnen end imeliselt. Selline tunne võiks olla Fonziel, kui ta tuppa astudes “Heeeeei!” ütleb, või Yorki hertsoginnal, kui Andrew teda suudleb. See on kuidagi puhas ja kerge ja rõõmus tunne. Ma tunnen end keset neid kirsiõisi ja tähesära – kõrvad kumisemas, hingamine ikka veel katkendlik – natuke ilusana.
Päevikusse ei saa ma juhtunust kirjutada – teineteise päevikute lugemise sõda Cazi ja minu vahel on kestnud juba aastaid. Vahel, kui mõni sissekanne temas erilist vastikust või ärritust tekitab, kirjutab ta sinna juurde kommentaariks “Sa oled nii haletsusväärne”.
Aga sellegipoolest reedab toon, millega ma ülejäänud päeva kohta sissekandeid teen, mõneti mu äärmuslikke tundeid.
“Ema ostis taignapintsli! KUI VAJALIK! Juustuvõileivad tee kõrvale – niiiiiiii maitsev. Isa ütles, et me võime küll filmi “The Three Amigos” laenutada − JUHUUUUUUU!!!”
Järgmise paari nädala jooksul saab minust erakordselt