Püha Jüri kutsikad. Tamur Kusnets

ja kas ta nagu marutaudis koer ei nakata ka mõistlikke penisid…”

      „Ja tappa hiljem tubli koer, keda tülikat naabrit purema ässitasid, on pealegi alatu,” täiendas maameistri kapellaan tabavalt.

      „Kui me saame aga teada, et niisugune asi on hõõgumas, kas siis äkki vaadata kõrvale ja jätta see paljastamata?..”

      „Kuidas saab pattu teha – mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega…”

      „Väiksem patt on lubada talupoegadele koerust kui jätta Liivimaa ja Eestimaa hertsogkond nõrgana ruteenide rüüsteretkede kätte.”

      „Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega,” vangutas vend Burchard pead. „Õigeid asju ei peaks saavutatama valede vahenditega.” Ta heitis kõõrdpilgu kapellaani vahatahvlikestele ning nägi, et need olid tihedalt kaetud väikeste ülestähendustega. „Aga sina, vend Bartholomeus, pane õige need tahvlikesed kõrvale… Egas meil ole siin mõni kapiitli koosolek, vagad vennad lihtsalt vahetavad vagasid mõtteid – iga asi ei vaja ülestähendamist.”

      Ordumeistri kaplan pani kirjariistad ilmselge vastumeelsusega kõrvale ja sügas stilus’ega tujutult kõrvatagust.

      „Hm…” Fellini komtuur hõõrus lõuga, lastes maameistri märkused kõrvust mööda. „Ent kui vasalle hoiatada?”

      Vagade mõtete vahetajad vaatasid vend Goswinile vaikiva kaastundmusega otsa. „Hoiatada? Kas ehk mitte anda koguni capitaneus’ele kõrgmeistri pitseriga kiri, et meie hospidal iialgi hertsogkonda ei püüa?..”

      „Tean, et see kõlab pisut ekstraordinaarselt, kuid samas on selles siiski kavalus – kuulake mind, vagad vennad. Kuningavasallide kõrkus on üldiselt teada, nagu ka nende liigne usk oma kavalusse ja jõusse. Kui talupoegade või väikevasallide vandenõu peaks kinnitust leidma ning sellest teada saaksime, ja noh, küllap me juba saame –, siis hoiataksime vasalle, et midagi on käärimas…” Von Herike vaatas maameistrile sügavalt silma. „Ja samas ütleksime me ka, et midagi säärast ei juhtuks, kui hospidal oma käe all talupoegi hoida võtaks; siis on üsna kindel, et nad konksu endale suunurka võtavad ja usuvad selle kõik olevat meie lihtsameelse kavaluse…”

      Rüütelvennad seedisid öeldut viivu ning plaani usjas kavalus meeldis oma nutikuses kõigile, kuigi sellele jäi siiski kahtlaselt juurde pettuse hõng. Sest olnuks ju tegelikkuses kõik tõsi ja ordu ei valetanud hetkekski, öeldu oli mõeldud siiski kavaldamiseks ja mitte omakasupüüdmatuks aitamiseks.

      „Vend Goswini plaan on kahtlemata nutikas,” pomises maamarssal. „Aga kes tagab meile maarahva tegutsemise?”

      „Selles ei ole tarvidust kahelda,” kinnitas komtuur. „Vend Wilcken ütles selgesti, et talupoegi kipub foogtkonda ja vasallid on end seadnud oma mõisates sisse nagu puugid koera karvades – imevad aina verd. Küllap see pahameel ka pursatab, kui aeg küps.”

      „Kui kuningas Magnus oma plaani seni teoks ei tee…” kahtlustas maameister vend Burchard. „Niisugune võib-olla mässu ootamine on kahtlane asi – me ei tea, kui kaua kulub aega või mis üldse toimuma hakkab… See on plaanide tegemine tulevase aasta suveilmadeks, millest siinmail iial ei tea, mida need kaasa toovad.”

      „Alati võib olla varuplaan või kaks,” pakkus komtuur. „Kui tuleval aastal ei sünni midagi, saame ette võtta retke Pleskau54 vürstiriigi vastu ja edasi oodata – aega ju veel on. Pealegi võivad vasallid ise meile soodsa võimaluse pihku mängida, kui nad nagu truudusetud naised võõra senjööri hõlma alla poevad – lepingu järgi peab hospidal hertsogit välise vaenlase vastu aitama ja isegi siis, kui meid ei kutsuta…”

      „Siin midagi maha magada on veelgi lihtsam,” arvas maamarssal, „ja siis on meil tegemist kahe vastasega.”

      „Ei rootslased ega ka vasallid kahepeale kokku anna välja seda jõudu, mida ordu suudab lahinguväljale panna,” lausus vend Goswin, „ent kui nad võtavad enda kätte linnused, siis venib see sõda ebamugavaks ja maad laastatakse liigselt.”

      „Meil on Revalis ustavaid inimesi; kui seal hakkavad puhuma seda sorti tuuled, on see teada ka meile,” ühmas Burchard von Dreileben targu täpsustamata, kes need ustavad inimesed võisid olla. „Kuigi on ka võimalik, et nad ei pruugi seda märgata või ei jõua märku anda.”

      „Kui aga palgata ustavaid inimesi juurde?”

      „Hm-hm… Igasugune vee segamine Revalis, piiskopitooli või universitas vasallorum’i läheduses sünnitab kahtlusi, siis ei pruugi me enam midagi teada saada,” pomises maameister järele mõeldes ja trummeldas sõrmedega lauale. „Igatahes on meil tark hoida vasallidega ühendust. Mitte kulleritega Riiast, mõistagi, vaid nii, nagu see on kahtlust äratamata siianigi olnud – nii, et nad isegi aru ei saa, et nad meiega ühenduses on…”