„Meie oleme samuti isandad!”
„Võib ju nii olla. Aga kuningas on kuningas.”
Helmold de Zaghe hakkas taipama, ta kummardus kuninga asehaldurile lähemale ja sosistas talle midagi moekalt pügatud juuste vahelt paistvasse kõrva, kuid teine tõmbus eemale, mõistes asju selletagi.
„Mida tahes see vaprate meeste kogu ka otsustaks,” ei soovinud de Parenbecke sõjasulasele enamat teada anda, „siiski ei teenita kedagi tasuta. Mis on sinu hind, sõjasulane? Juba sinu armidest ja mmm… mõõga… pikkusest on näha, et hind ei saa olla odavam kui ühe lopsaka tüdruku kaasavara.”
„See on tõsi.” Helmbrecht võttis vaagnalt pipratera ja krõmpsutas selle oma tugevate hammaste all katki. Mehe sinistes silmades välgatas lõbusus. „Minu hind on… tiitel ja valdus. Kui kõik on läbi – mis see ka poleks –, tahan ma seista kõigi vasallide kõrval võrdsena, ükskõik, kes siis lääniisandaks olema juhtub.”
Nördimuskahin libises taas läbi maarahva ülikute, ent de Parenbecke sundis selle käeliigutusega vaikima. „Iga vasalli kaalutakse teenistuse kohaselt. Kui asjad on sirged, on kurvideta tee küllap ka läänistamiseni olemas, Helmbrecht. Kas sul on veel tingimusi?”
Oli tunda, kuidas esialgse nõusoleku laabumus ruumis maad võttis.
„On,” noogutas heledapäine hiiglane. „Ma olen käinud sõdades ja näinud nii mõndagi. Minu tingimuseks on, et kui kord vajatakse tegusid, on seotud ka tegudele õhutajad. See, mida isandad on võtnud heaks korda saata, on ohtlik ettevõtmine – kõhklejatele ei ole selles kohta. Kui me tahame, et asjad õiges suunas liiguksid, ei pääse ettevõtjad veriste käteta… See lipkond, mille mina relvile koolitan, võitleb ainult koos vasallidega ja teeb kaasa kõike, mida aulikud isandadki.”
Verevalamine ei olnud vasallidele ilmselgelt meeltmööda, muud lisatingimused samuti. Rahulolematus peegeldus rüütlite ja härrade nägudelt, kuid sõjamehe hiigelkogu keset kambrit sundis ettevaatlikkusele.
„Mis paneb sind, Helmbrecht, arvama,” heitis Robert de Alwen teisele põlgliku pilgu, „et võid selle maa isandaile heita näkku seda, mida su Saatanast vallatud sülg keelele lirtsutab?”
Sõjamehe närimislihased pinguldusid, vasak kämmal surus mõõgapideme ettepoole ja mehe lihastest pungil ihu tõmbus ründevalmilt küüru. „Ma tulin siia teie eneste kutsel, sest te teate, et minust paremat meest Jumal teile praegu ei anna… Pealegi, milites et armigeri…” venitas Helmbrecht pikalt ja tigetsemisi ladinakeelseid sõnu, „ei usu ma, et oleks tarvidus siinsamas proovile panna teie vasalliõiguste alustala, teenistust relvadega…”
Helmbrechti sirutus keset vasalkonda sünnitas vastutahtsi ebalust ja võib-olla oligi just see põhjuseks, et ei puhkenud agaramat vaidlust sõjasulase vasallide hulka arvamise üle. Pealegi oli ka piiskop Olaus28 end püsti ajanud ning vaigistas liigteravaid sõnu käte tõstmise ning pehmehäälse noomimisega, kuni pahameelesumin vaibus ning nooremad, tulisema meelega vasallid oma poolenisti välja tiritud mõõgad taas tuppe lükkasid.
„Sinu liigülbust ei pane meie universitas vasallorum praegu sulle pahaks,” ütles de Parenbecke jahedalt, „ja üksnes seetõttu, et sinu nõudmised on suured, peame me veel kaaluma, mida vastata. Kuid kindlasti on meie poolel heameel, et sa, Helmbrecht, oled tulnud nende vaprate meeste palge ette ja ausalt öelnud, mida saab teha ning mis on selle hind. Oota meie vastust, Helmbrecht, see ei viibi kauem kui mõni päev.”
Vägilasekasvu mees naeratas heatujuliselt, nagu poleks pidusaalis mingit vastasseisu olnudki, ning kummardas piiskopi ja vicecapitaneus’e ees. Ta andis oma kaaslastele, kelle morn ilme ja rasked soonilised rusikad mõõgapidemel andsid tunnistust napilt olemata jäänud verevalamisest, märku järgneda, ning nõtkel sammul, mis ei vihjanud kuidagi juba kätte jõudnud keskeale, väljus kaupmees võlvialuse ukse kaudu – nii nagu oli tulnudki.
Hetke vältas tigedusest tiine vaikus.
„No põrgut, Helmold, kust sa selle isatapja leidsid?!” vandus Johann de Sorseuer piiskopi manitsemisest väljagi tegemata. „Kui see mats oma suu lahti tegi, uskusin ma meie ees seisvat vana röövli Marquard Breyde29 enda!”
„Koeraveri!” sajatas keegi tagantpoolt ja taas algas vihane käratsemine.
Kuigi de Zaghe oli juba vanem ning nõrga tervisega rüütel ja vaevalt suutnuks turjaka Sorseueriga mõõgamängus võistelda, astus rüütel siiski ette ja sundis teised oma käeliigutusega vaikima. Mehe punetavatest põsenukkidest oli aru saada, et ta oli vihane, ja mitte äsja väljunud matsi peale.
„Minu kaaslased! Me tahtsime saada endile sõjaväge juurde – ja see mees on selleks kõigiti sobiv. Teie ise tahtsite, et ma leiaksin väärt mehe, kes ajaks asjad korda ning ei küsiks liiga palju!”
„Ei küsiks palju! Vasalliks trügida pole just vähe, või mis?!”
„Ja kas seda talupoega üldse saab usaldada?”
Rüütel Helmold mõõtis teisi pika pilguga, milles väljendus kerge põlgus. „Et ma enam relvamänge kaasa ei tee ja nii palju ei joo kui teie, nooremad, ei maksa mind ometigi sootuks lolliks pidada! See mees on sõitnud enam kui korra Rootsi ja Revali vahet ja enam kui kord on tal pardal olnud meie mehi – kas siis kirjade või sõnadega. Kui kuningas peaks praegu asuma meie asja täie rangusega uurima, siis kas tema pääseks kuidagi hõlpsalt sellest naljast?.. Nii et suupruukijad olgu vait ja küsigu meie vagalt piiskopilt, milline surmapattudest on jõledaim!”
Vasalkond vaatas jahmatusega vana rüütlit, keda nad tundsid vaikse ja väärika mehena, ning kellest nooremad ei teadnud ja vanemad ei viitsinud mäletada, et Helmold oli rüütelkonna eesotsas tegutsenud nii nõupidamistel kui ka sõjateenistuses.
Tekkinud vaikuses oli kuulda, kuidas peekritesse veini valati, kõigi pilgud pöördusid sorina suunas ja nägus teenijatüdruk punastas rüütlite tähelepanust, läigatades korraks koguni jooki lauale.
„Kuid sedasi näkku karata…” urises Thideric de Lode.
„Kui raputad võõrast aeda, ära imesta, et koerad hauguvad,” lausus Tolk maakeeles sügavmõtteliselt ja jätkas kohe, laskmata teistel tõsta häält selle mitut moodi mõistetava jutu peale: „Kuidas me ka otsustaksime – milliste maade vasalliks võiks see mees saada, et ta meiega võrdne oleks?”
„Minu poolest või Rosenite omade,” mõmises Lode, kelle vaen selle saksa perekonnaga oli ammugi teada.
„Need, kes ei taha ühineda… Nendega võib sellistes sõdades palju kurja juhtuda…” ümises de Parenbecke mõtlikult. „Palju lääne jääb ilma vasallideta ja ka Rootsimaa kuningas vajab enda teenistusse üha rohkem vapraid mehi.”
„Sa ära sellest nii valjusti räägi,” hoiatas de Like poolihääli. „Seda sorti lubadus on levides silmus meie endi kaela ümber, sest teised läänimehed,30 kas või needki, kes on andnud vasallivande ka Riia peapiiskopile, võivad sest saada aru nii, et nende surma ja nende maaga lunastame meie enda ettevõtmisele veretöö palgasulaseid… Ja nad ei eksi ses asjas.”
Kuid ilma, et keegi oleks veel midagi lausunud, mõistsid kõik vasallid vajadust säärase lisasalga järele – jõud siin Eestimaa hertsogkonnas pidid olema piisavalt suured, et käia üle mis tahes vaenlastest, olid selleks siis ordumehed või Taani kuningaväed, leedulased või ruteenid… Kui vasallide vägi võis tavaliselt paisuda kuni tuhande meheni, siis nüüd, kus suur osa läänimeestest ei olnud tegelikult nende