Lõpuks ajab mind voodist välja nõudlik uksekell. Õigem oleks küll öelda väravakell. Juba oma esimesel külaskäigul Almatõsse märkasin, et enamasti ümbritseb kõiki krunte kõrge müür. Pool linna on plankude taga peidus ning vägisi tuleb meelde kunagine Eino Baskini sketš „Mida nad sinna plangu taha ehitavad?”. Õnneks asub Almatõ uus linnapea, kasahhipäraselt öeldes akim Ahmetžan Jessimov 2009. aasta kevadel linna pealt plekki kokku korjama ning plangutagustele kõnnumaadele, mis kunagi magusate ehituskruntidena kokku krabatud, ilmuvad haljasalad ja lillepeenrad, mida omakorda ehivad linna ja riigi sümbolid: enamasti hobused, kotkad, kitsed ja õunad.
Ka meie uue kodu kaitseks on maja ümber rajatud kolme meetri kõrgune kiviaed, mis tipneb taeva poole suunatud metallist teravikega. Hoovi pääseb läbi mitmekordselt lukustatud metallvärava, mille avamiseks pean toas nupule vajutama. Enne uurin loomulikult sisetelefoni ekraanilt, kes ukse taga on.
Kohe esimesel hommikul vastses kodus helistab väravakella keegi tähtsa näoga pabereid lappav tädike. Olen segaduses. Mida ta tahab ja mida talle vastata? Pealegi ei meenu mulle esimese ropsuga mitte ainsamatki viisakat venekeelset lauset. Ma ei tea veel, et sellised tädid hakkavad mind külastama mitu korda kuus, et kontrollida gaasitorusid, elektrinäitusid ja muid olulisi numbreid. Kuna vaatamata korduvale nõudlikule kellatirinale võluvärav ei avane, tõttab proua kiirel sammul minema. Õnneks!
Suundun oma uude helesinisesse kuldsete kardinatega kööki, et end kohviga kostitada ning majaga tutvust teha. Meie maja on suur ja võimas. Sisustuses domineerib raskepärane nikerduste ja kaunistustega mööbel, palju on lühtreid ja vaipu ning Versailles’ stiilis kardinaid. Kisun nii mõnedki aknakatted alla ja rullin põrandavaibad kokku, kuid enamik kardinatest on liiga suursugused, et neid ümber disainima julgeksin hakata. Kõik esimese korruse aknad on trellitatud ning kunstipärastesse keerdudesse painutatud metallvarbadele on kaunistuseks kuldvärvi peale tupsutatud. Keldrikorrusel asub avar biljardnaja3 ning paar iidamast-aadamast pärit trenažööri.
Kuna meie kuus nädalat tagasi Belgiast teele pandud majakraam pole Kasahstani veel jõudnud, peame esialgu läbi ajama Eriku kolleegidelt laenatud tekkide-patjade ning majaomaniku lahkelt komplekteeritud nõudekasti sisuga. Pean veel kannatama, enne kui kodukaunistamise ja pesapunumisega algust teha saan.
Kui ma, kohvitass näpus, õue astun, pälvivad mu huvi lisaks murulapil seisvatele skulptuuridele, millest üks on elusuurune kõverate sarvedega mingit sorti kitseline ning teine solgiauku varjav kivist kilpkonn, veel paar hoonet. Üks neist osutub mitte just väga hubaseks saunaks ning teine, mida ma algselt pidasin siinkandis suuremate majade juurde kuuluvaks tavaliseks valvuriputkaks, osutub pärast mõningast juurdlemist põrandas asetseva augu üle … tuttuueks välikäimlaks! Kuigi nädal hiljem otsustab üks kolimisfirma tublidest töömeestest lõunapausi ajal kemmergu sisse õnnistada, suudame me pärast teatud sügaviku kinnikatmist kempsu täitsa ontlikuks panipaigaks muuta.
Panipaiga kohal kõrgub hiiglama suur puu, mis osutub viljakandvaks kreeka pähkli puuks. Ja juba üsna varsti veame pesukausitäite kaupa pähkleid biljardnaja’sse, mis olude sunnil hakkab täitma nii sahvri kui ka kolikambri funktsioone.
Pärast eluaseme ülevaatamist murran end raudväravast välja tänavale. Võtan suuna huupi sinnapoole, kus Eriku ja Google Mapsi juhatuse kohaselt peaks asetsema jõgi nimega Bolšaja Almatinka. Jõeni ma küll tol päeval ei jõua, aga elamustest mul siiski puudu ei tule. Nii nagu mina takseerin ümbrust, silmitsetakse huviga ka mind. Imelik, kas paistan tõesti nii teistsugune välja? Mul ei ole küll seljas mitte midagi sellist, mida ma omavanuste kasahhi naiste tavapärases riietuses kohanud ei oleks. Juba oma esimese põgusa Kasahstani reisi ajal oli mulle silma torganud siinsete linnapreilide suurepärane moeteadlikkus ning prouade hoolitsetud välimus. Samas ei peaks huvi äratama ka mu heledam nahatoon ning pruunid juuksed, sest blonde venelannasid kohtab siin igal sammul. Tundub pigem, et küla peal teatakse-tuntakse üksteist hästi ning iga võõras nägu fikseeritakse ära.
Sovhoos Alatau jääb küll ametliku linnapiiri taha, kuid tegelikkuses asub meie auul kesklinnale üsna lähedal, kunagiste sovhoosi õunaaedade piirkonnas, millest tuleb ka vastav kohanimi – Sovhoos Alatau. Siit paarikümne kilomeetri kaugusel kulgeb massiivse Tian Shani mäeaheliku Alataunimeline nõlv, mis ümbritseb Almatõ lõunapoolse osa just nagu kõrge müüriga. Meie naabriteks on uus prestiižne villaderohke rajoon Baganašõl ning üsna trööstitu väljanägemisega kortermajade piirkond nimega Kazahfilm, mille lähedal asuvad kohaliku filmikompanii Kazahfilm stuudiod. Üsna mitu tänavavahet edasi laiub hea asfaltkattega puiestee, mille ääres asub president Nazarbajevi isiklik residents. Lihtsurelikul loomulikult selle juurde asja ei ole – tänavat ääristab pikalt-pikalt kõrge müür ning sissesõidutee ääres, hiiglaslike suletud raudväravate vastas, paikneb politsei valvepunkt.
Samast kandist avastan tohutu territooriumiga pargi, mis on aga miskipärast linnakodanikele suletud. (Alles paari aasta pärast, kui president tähistab oma 70 juubelit, avatakse pidulikult pargiväravad ning linnarahvas saab imetleda sissepääsu juures oleval platsil uhkeldavat suursugust purskkaevude ansamblit. Park kannab ka väärikat nime – Park Pervovo Prezidenta Respubliki Kazahstan4. Pargi pidulikkusest annab aimu tõsiasi, et murul istumine on seal rangelt keelatud ning kord, kui meie lapsed endale pahaaimamatult kaasa võetud rulluisud jalga tõmbasid, ähvardas kohale tõtanud korravalvur meid rahatrahviga. Kilomeetrite viisi sillutatud ja asfalteeritud pargiteid on ette nähtud vaid jalutamiseks.)
Kuigi kinnisvaraarendajate sõnul võib Sovhoos Alatau tulevikus muutuda üsna perspektiivikaks piirkonnaks, sarnaneb mu kodutänav praegu veel ehtsa külavaheteega, kus auk on augus kinni ning kraaviääred olmeprügi täis. Ma imestan kontrastide üle: täiesti kohatult kõrguvad kõrvuti luksuslikud, sammaste ja nikerdustega kaunistatud kommivärvilised lossid, mis meenutavad mulle Stalini-aegseid kultuurimajasid, ning viltuvajunud tared, kus mõni aknaklaas puudu ja kanad kaagutavad ukse ees. Siin-seal on näha nikerdatud aknaraamidega armsaid venepäraseid taresid, kuid enamasti on need kahetsusväärselt viletsas seisukorras.
Avastan, et ühe sellise tarekese katus on täis laotatud õunaviile. Miks mitte ära kasutada armutult lõõskavat lõunapäikest? Muide, kuivatatud õunad pidavat olema äärmiselt vitamiinirikkad ning ammustel aegadel olevat stepiratsanikel talviti alati moonakotis olnud ka peotäis kuivatatud õunu.
Üha kaugemale jalutades pälvivad mu tähelepanu majade jalg- ja sissesõiduväravad. Nii nagu tarasid on ehitatud kõikvõimalikest kättejuhtuvatest materjalidest, alates roostes plekist ning lõpetades vanade autokummidega, on ka aiaväravate kujundus ühest äärmusest teise. Täheldan, et kõige populaarsemad variandid on tavaline helesiniseks võõbatud plekkvärav, millele on majanumber vaba käega suvalise kirjutusvahendiga peale kritseldatud, ning hiiglaslik kahepoolne rikkalike metallkaunistustega sissepääs.
(Hiljem saame Eriku töökaaslaste käest teada, et krunti ümbritsev müür ja väravad on esimesed asjad, mis ehitustööde alguses rajatakse, sest vastasel juhul poleks hiljem enam millestki maja ehitada – ehitusmaterjal varastatakse lihtsalt ära.)
Keskpäeval kohtan tolmustel tänavatel kittelkleitides ja toasussides noori pereemasid, kes jalgu lohistades kodu poole vantsivad. Näib, et pole mingi probleem tänaval ringi jalutada hommikumantlis, turbaniks keeratud käterätt peas. Paljudel neist on käes läbipaistvad kilekotid, kus sees neljakandiline hele vormileib ning ümmargune lapik kohalik leib – lepjoška.
Majade ees pingikestel vestavad rahvusliku kuldtikandiga pikkades vestides vanaemad