Äralennu päeval seisamegi oma kompsudega juba lennukile registreerimise järjekorras, kui saabub turismibüroo äraseletatud näoga töötaja ning teatab, et nendest mitteolenevatel põhjustel minule viisat ei anta. Väheldasele õhu ahmimisele ja natikesele kätega vehkimisele järgneb kiire sõit Brüsseli Kasahhi saatkonda, kus selgub, et mulle kui Eesti Vabariigi kodanikule kehtivad eriseadused. Minu jaoks on 2008. aasta algul vaja Kasahstani välisministeeriumi ERI-kinnitusega küllakutset. Kuna juhtumisi on reede ning viietunnise ajavahe tõttu ilmselge, et Kasahhimaal on ametiasutused uksed juba lukku keeranud, peame leppima tõsiasjaga, et enne esmaspäeva hommikut ei juhtu mitte midagi. Midagi pole teha! Peame leppima olukorraga, et sõit lükkub edasi, ning lootma, et uus töönädal asjadesse selgust toob. Erik lendabki tookord ilma minuta mägede taha tööasju korraldama ning kohapealseid võimalusi uurima, mina jään Euroopasse ooterežiimile, pöidlad pihus.
Paari päeva pärast selgub, et pöidlahoidmisest ongi kasu, sest pärast ühe lisanumbri märkimist minu küllakutsele Kasahstani kabinetisügavustes ning sellele järgnevat ohtrat skaneerimist, faksimist ja printimist on võimalik viisa õnnelikuks omanikuks saada ka Almatõ lennujaamas. Asun südamevärinal järgmisel hommikul uuele katsele ning kaheksa lennutunni pärast maandungi varahommikuses Almatõs.
Minu ilmumisel aeropordi konsulaarosakonna luugi taha ärkab pärast mõningast ootamist unest ka valves olev keskealine naisterahvas.
„Mnje vizu nado,”1 sõnan vapralt ning lükkan teeseldud enesekindlusega prouale passi nina alla.
Selle avalduse peale tõstab daam laua peale kolm kogukat kiirköitjat ning hakkab neid haigutust mitte varjates lappama. Pärast mitmekordset sirvimist ilmub lõpuks välja dokument, mis kinnitab, et minunimeline isik ongi Kasahstani väga oodatud. Olen end ette valmistanud küsimuste-vastuste vooruks ning läbi mõelnud venekeelsed laused, mis peaksid selgitama mu siiasaabumise tagamaid. Õnneks on aga kõik paberid korras ning pärast teatud hulga eurode letile ladumist kleebitakse tagatoas sini-kollast karva viisa kenasti mu reisidokumendi kaante vahele.
Suundun kibekiirelt passikontrolli, kus pilotkadega neiud tülpinult tulijate andmeid arvutisse toksivad ning nende unistest nägudest seinal asetseva kaameraga ülesvõtteid teevad. Kõik laabub, olen ülirõõmus ning mind ei heiduta seegi, et üsna loomuliku jätkuna on kogu mu pagas koos kaasavõetud mütside-sallide ja villaste käpikutega kaduma läinud.
Juba näen läbi klaasseina üht tuttavat nägu ning peagi murrame Erikuga koos läbi tumedates jopedes mornide meeste müüri, kes üksteise võidu „Taksi, taksi!” hõiguvad. Koos pressime end kasahhi rahvusmütsi ehk kalpaki-kujulisest lennujaamahoonest miinus 20 kraadisesse talvehommikusse. Autoakendest paistab vaid pilkane pimedus. Ei mingit kutsuvat suurlinna tuledesära! Kõik on täpselt selline, nagu olingi kartnud – pime, külm ja tühi. Prr…
Järgneval paaril päeval pistan haruharva oma nina hotellitoast välja. Esiteks on õues hirmus külm ja mu soojad kampsikud on endiselt kohvris, mis jõuab minuni vaid päev enne tagasisõitu. Teiseks ei oska ma suurt kusagile üksinda minna, Erik veedab aga pikki päevi kontoris. Kesklinnas asuva hotelli aknast näen, kuidas oranžides vestides teetöölised tuimalt trotuaari servalt kangidega jääd lahti raiuvad ning linnakodanikud libedal tänaval kulgedes püsti püüavad jääda. Hotelli kõrval asub ilmatu suur tsirkusehoone. (Muide, nii Almatõs kui ka pealinnas Astanas on olemas statsionaarne tsirkus ning Almatõs asub tsirkuseartistide ametikool, et klounidest ja köielkõndijatest riigis kunagi puudu ei tuleks!)
Mitte kusagil ei paista mõnusat linnamelu, kohvikuid ja kaubatänavaid. Kõik on hall, hall ja veel kord hall… Kuna kütteperiood on täies hoos, on kõikjal tunda kivisöe või mingi muu kütuse põhjustatud vinguhaisu. Kogu linn on mattunud paksu sudusse, mistõttu ei paista kuskilt ka lummavat vaadet mägedele, millest Erik mulle nii palju rääkinud on.
Õhtupoolikul tiirutame huupi veidi linnas ringi, et mõne potentsiaalse elamurajooniga tutvust teha. Piirkond, kuhu juhuslikult satume, on minu silmis kohutav: kitsad libedad tänavad, mida ääristavad mõlemalt poolt hirmkõrged betoonist või tsinkplekist tarad ning nende tagant paistavad vaevu välja massiivsed eramud, sekka mõni väike majalobudik või poolelioleva hoonega ehituskrunt. Lisaks lookleb kõikjal tarade kohal paralleelselt tänavaga kollane gaasitoru. Maapinna seismiliste muutuste tõttu ei saavat siin torusid maa sisse paigaldada – Almatõ asub nimelt äärmiselt maavärinaohtlikus piirkonnas.
„No mida veel?” võdistan õlgu.
Tol esimesel põgusal kohtumisel mulle Kasahstan ei meeldi. Kohe üldsegi mitte. Kuigi peaksin nüüd oma lõpliku jahsõna ütlema, olen endiselt kõhklev. Mehele on tehtud huvitav tööpakkumine ning oleks tobe seda mitte vastu võtta sellistel proosalistel põhjustel, et Almatõ ei ole nii ilus ja kena või et äkitselt pole poes selliseid kaupu, millega harjunud oleme, või et puudub läänelik kultuuri- ja seltsielu.
Teisalt mõtlen, et mitu korda elus ja kui paljudele inimestele pakutakse võimalust elada Kesk-Aasias? Pealegi rahustab meid teadmine, et tagasitee on alati olemas. Nii otsustamegi pärast esimest pealiskaudset tutvust Kasahstani suurima linna Almatõga järgmised kaks aastat siin veeta.
Pärast Belgia-elu otste kokkutõmbamist suundub Erik ilma suvepuhkuseta Brüsselist otse Almatõsse ning asub seal õhtuid sisustama kinnisvaraotsingutega, et perele sobiv elamine leida. Meelepärase elamispinna leidmise lootus kahaneb aga iga päevaga. Kinnisvara hinnad on Almatõs kosmilised. Tavalise euroremonditud uuemat sorti tornmaja korteri keskmine üürihind on 4000–5000 ameerika dollarit kuus. Kinnisvarabuum ja konkurentsi puudumine on riigi suurimas linnas hinnad kõrgustesse kergitanud ning välismaalastelt üritatakse loomulikult koorida seitset nahka. Märgusõnaks on „luksus”. Paljude korterite puhul meelitatakse võlusõnadega avtorskii disain või hudožestvennõi parket2. Mitte mingil juhul ei unustata mainimast, et vannitoas on Itaalia kahhelkivid, mille hinnaks on 100 dollarit tükk, ning köögis on eritellimusel valminud Saksa kvaliteetmööbel.
Tegelikkuses on enamik kortereid nagu ühe vitsaga löödud, esindades maitsetut segu slaavilikust särast ja mõttetust luksuse tagaajamisest. Kuna meie kaasavõetavasse pagasisse kuulub kogu elamine alates aiamööblist ja õuegrillist kuni jalgrataste ja muruniidukini, võtame eesmärgiks leida endale mingisugunegi tagasihoidlikumat sorti majakene laste kooli läheduses. Probleemiks on vaid see, et normaalses konditsioonis väikseid maju Kasahstanis lihtsalt ei ole. Valitseb mentaliteet, et kui juba maja ehitada, siis võimalikult suur.
Suve lõpuks oleme saanud kinnituse, et meie tütred on algavaks õppeaastaks arvatud uue Briti kooli õpilaste nimekirja, mis on poole aastaga kerkinud linna uusimale ja uhkeimale avenüüle nimega Al-Farabi ning mida rahvasuus kutsutakse Provitelskaja Trassa. Nimelt kihutab president seda teed pidi oma Almatõ residentsi. Tähtsate ninade saabumisest linna annab märku niigi iga tänavanurga peal seisvate politseinike armee kahekordistumine ning ootamatult seiskuv või ümbersuunatav liiklus. Kohalike sõnul olevat alles mõned aastad tagasi samal kohal laiunud hooletusse jäetud viljapuuaiad ning vanad madalad majalobudikud, mis ühel päeval buldooseriga lihtsalt maatasa tehti, et ruumi teha praegu tänavat ääristavatele ulatuslike klaaspindadega massiivsetele ärihoonetele ja mitmerealistele autoteedele.
Selleltsamalt koolilähedaselt puiesteelt pöörab tee just nagu saatuse irooniana sinnasamasse kitsukeste tänavatega linnaossa, kuhu esimesel Almatõ reisil juhuslikult uudistama sattusime ning kuhu Erik meile enam-vähem vastuvõetava üürihinnaga äärelinna maja on leidnud. Kuna kooliaasta alguseni on jäänud vaid loetud päevad, oleme me sunnitud kuhugi sisse kolima. Õnneks jääb maja laste koolist vaid umbes kümneminutilise autosõidu kaugusele.
TERE TULEMAST SOVHOOS ALATAUSSE!
„Al-jo-ša!