Siis ütles munk:
„Jumal õnnistagu sind, mu poeg, aga nüüd ütle mulle, kas pole sa kunagi valet tunnistanud teise inimese vastu või ligimesest halba rääkinud või kelleltki midagi vägisi ära võtnud?”
„Jah, püha isa,” vastas Ciappelletto, „pean ütlema, et olen ligimesest küll halba rääkinud. Mul oli kord naaber, kes vähemagi põhjuseta oma naist peksis, ja kord ma siis rääkisin selle mehe kohta halba ta naise sugulastele, sest mul hakkas hale vaesekesest, keda mees joobnud peaga alati armetult klohmis.”
Munk vastas:
„Hüva, sa ütlesid, et oled olnud kaupmees. Kas sa siis kunagi kedagi pole petnud, nagu seda kaupmehed ikka teevad?”
„Jah, tõepoolest,” vastas Ciappelletto, „ka mina olen petnud. Ma ei tea enam, kuidas selle mehe nimi oli. Ta tõi mulle raha kalevikanga eest, mille ma talle olin müünud. Panin saadud raha laekasse, ilma et oleksin seda üle lugenud, kuu aega hiljem aga leidsin sealt neli münti rohkem, kui pidi olema. Terve aasta hoidsin ma seda raha; kui ma aga seda inimest, kellele see raha kuulus, kuskil ei näinud, jagasin ma selle ära vaestele.”
Munk ütles:
„See on tühine asi, niiviisi talitades tegid sa hästi.”
Ta päris veel palju muudki ning sai ikka sama laadi vastuseid. Munk tahtis juba pattude andeksandmisele asuda, kui Ciappelletto lausus:
„Mul on südame peal veel üks patt, millest ma pole teile rääkinud.”
Munk küsis, mis see võiks olla, ja Ciappelletto vastas:
„Mul tuleb meelde, et ma kord ühel laupäeval oma teenrit lasksin pärast õhtutundi veel maja pühkima hakata, unustasin seega vajaliku pühapäeva pühitsemise.”
„Oo, mu poeg,” vastas munk, „see on tühine asi.”
„Ei,” ütles Ciappelletto, „ärge öelge, et tühine asi, pühapäeva tuleb vägagi pühitseda, sest sel päeval tõusis surnuist meie õnnistegija.”
Seejärel küsis munk:
„Kas sul veel midagi hinge peal on?”
„Jah, püha isa,” vastas Ciappelletto, „kord sülitasin ma kogemata issanda kirikus.”
Munk vastas naeratades:
„Mu poeg, seda ei maksa südamesse võtta. Meie mungad sülitame seal iga päev.”
Siis ütles Ciappelletto:
„See on teist väga paha, sest midagi ei tule maailmas nii puhtana hoida kui püha templit, seal ohverdatakse ju issandale.”
Lühidalt, sääraseid patuasju pihtis ta mungale veel rohkesti, siis aga hakkas ta ohkama ja kibedasti nutma – pisaraid valada oskas ta väga hästi.
Püha isa ütles:
„Mis sul on, mu poeg?”
Ciappelletto vastas:
„Püha isa, üks patt on mul siiski hinge peal, sellest pole ma veel kunagi pihtinud, mul on häbi seda rääkida; iga kord, kui ma seda meelde tuletan, hakkan ma nutma nagu nüüdki. Ning ma olen päris kindel, et issand selle patu pärast minu peale kunagi ei halasta.”
„Mine ikka, mu poeg, mis sa räägid!” ütles munk. „Kui kõik patud, mis inimesed kunagi on teinud või veel teevad, kuni maailm püsib, oleksid koondatud ühte inimesse ja see inimene kahetseks ja kurvastaks niiviisi kui sina, siis annaks issand talle pärast pihtimist kõik ta patud ikkagi andeks, sest nõnda suur on tema arm ja halastus. Sellepärast räägi mulle kõik julgesti ära.”
Siis lausus Ciappelletto ikka veel kibedasti nuttes:
„Oo püha isa, minu patt on liiga suur ja ma suudan vaevalt uskuda, et kui teie mind oma eestpalvega ei toeta, jumal mulle selle kunagi andeks annab.”
Munk vastas seepeale:
„Räägi aga julgesti, ma tõotan sulle sinu pärast jumalat paluda.”
Ciappelletto nuttis edasi ega tahtnud rääkida, munk aga julgustas teda ikka rohkem. Ciappelletto hoidis munka niiviisi veel kaua ootusärevuses, ohkas siis sügavasti ja ütles viimaks:
„Mu isa, et te minu heaks jumala ees seista lubasite, olgu siis, ma räägin teile ära. Kui ma üsna väike olin, sõimasin ma kord oma ema.”
Seda öeldes hakkas ta uuesti kõvasti nutma.
Munk ütles:
„Oo mu poeg, kas see patt sulle tõesti nii suur paistab? Inimesed teotavad iga päev jumalat, aga jumal annab siiski hea meelega andeks igaühele, kes oma teotamist kahetseb. Kas sa siis tõesti kahtled, et ta sulle seda eksitust andeks ei anna? Ära nuta, tröösti end; usu mind, kui sa isegi üks neist oleksid, kes ta risti poosid, aga su kahetsus tuleks nii sügavast südamest, nagu ma seda näen, ka siis annaks ta sulle andeks.”
Ciappelletto vastas:
„Oh mu isa, mis te räägite! Mu patt on liiga suur. Mu kallis ema on mind ööd kui päevad üheksa kuud oma ihus kandnud ja sajad korrad mind süles hoidnud, teda sõimates olen ma talle liiga palju halba teinud. Kui teie minu eest jumalat ei palu, ei anna ta mulle seda iialgi andeks.”
Kui munk nägi, et Ciappellettol pole enam midagi öelda, andis ta temale patud andeks, õnnistas teda kindlas usus, et Ciappelletto, kelle sõnu ta puhta tõe pähe oli võtnud, on püha inimene. Ja kes oleks selles võinud kahelda, kui oleks kuulnud surivoodil lamavalt inimeselt sääraseid sõnu? Ta ütles lõpuks:
„Härra Ciappelletto, jumala abiga saate te peagi terveks. Kui aga siiski peaks juhtuma, et jumal teie õnnistatud ja hästi ettevalmistatud hinge enda juurde kutsub, kas on teil midagi selle vastu, et teie keha siis meie kloostrisse maetaks?”
Ciappelletto vastas seepeale:
„Ma olen sellega nõus, püha isa, ma ei soovikski enesele teist puhkepaika. Te olete ju lubanud minu eest paluda, aga ilma selletagi olen ma teie mungaordu vastu alati iseäralist aukartust tundnud. Seepärast palun ma teid, kui te tagasi oma kloostrisse lähete, saatke mulle Kristuse tõelist ihu, mida te igal hommikul oma altaril pühitsete, sest kuigi ma seda ei vääri, soovin ma teie loaga siiski armulauda saada ja pärast seda ka viimset püha salvimist, et ma pärast oma patust elu võiksin vähemalt ristiinimesena surra.”
Püha mees oli sellega meeleldi nõus, kiitis ta soovi heaks ja ütles, et saadab püha sakramendi sedamaid kohale. Ja nii see sündiski.
Vennad kartsid väga, et Ciappelletto neid petab, ning olid seepärast tema toa vaheseina juures pihtimist pealt kuulanud ja kõigest aru saanud, mis ta mungale rääkis. Neid pihtimislugusid kuuldes olid nad korduvalt tahtnud naerma pursata.
„Vaat kus on inimene!” rääkisid nad isekeskis. „Ei vanadus, haigus ega hirm lähedase surma ja jumala ees, kelle kohtu ette ta varsti peab astuma, ei kohuta teda tagasi nurjatult teelt ega vii teda mõttele, et ta peaks teisiti surema, kui ta on elanud.”
Kuuldes aga, et teda ollakse valmis isegi kirikusse matma, ei tundnud nad enam muu pärast muret. Varsti pärast seda sai Ciappelletto püha sakramenti, ja kuna ta olukord järjest halvenes, siis ka viimset salvimist. Ja pärast nii eeskujulikku pihtimist surigi ta sellesama päeva õhtul, varsti pärast õhtupalvust. Vennad tegid tema enese kulul kõik tarvilikud ettevalmistused väärikaks matuseks, teatasid surmast kloostrisse, et mungad sealt tuleksid, nagu komme nõuab, surnu juurde õhtul palvust pidama ja hommikul teda ära viima. Kuuldes, et Ciappelletto on surnud, rääkis teda pihile võtnud munk kloostri prioriga läbi, laskis kelli helistada ning jutustas kokku tulnud munkadele, kui püha inimene see Ciappelletto ta pihtimise järgi otsustades oli olnud. Avaldades lootust, et jumal