Kui laud ära oli koristatud, andis kuninganna käsu kohale tuua pillid, sest daamid ja noormehed oskasid tantsida, mõned neist ka hästi mängida ja laulda. Tema käsul võttis Dioneo lauto ja Fiammetta vioola ning nad hakkasid koos mahedat tantsuviisi mängima. Kuninganna saatis teenrid sööma ja hakkas teiste daamidega ning kahe noormehega selle muusika saatel aeglaste sammudega ringmängu mängima, selle lõppedes aga ilusaid, rõõmsaid laule laulma. Nõnda lõbustasid nad end seni, kuni kuninganna leidis, et on aeg puhkama minna. Kui kõik loa said lahkuda, läksid noormehed oma tubadesse, mis daamide omadest olid eraldatud ja kust nad eest leidsid ülestehtud voodid ja nagu söögisaalistki, palju lilli. Ka daamid lahkusid, riietusid lahti ja heitsid puhkama.
Kella kolme paiku päeval tõusis kuninganna üles, laskis ka teised daamid ja noormehed äratada, öeldes, et päeval kaua magada pole kasulik. Siis läksid nad kõik välja aasale, kus kõrge rohi haljendas ja kuhu päike juurde ei pääsenud ning kus puhus pehme tuuleke. Siia rohu sisse istusid nad kuninganna soovil kõik sõõri maha ja ta ütles:
„Nagu näete, on päike veel kõrgel ja kuumus suur ning on kuulda ainult tsikaadide sirinat õlipuudel. Praegu kuhugi minna oleks ilmne rumalus. Siin on hea jahe olla, teil on käepärast kabe- ja malelauad ning igaüks võib siin mõnu tunda, nii kuidas talle meeldib. Kui te aga minu mõtte järgi tahate käia, siis võiksime päeva kuumema aja veeta mitte neid mänge mängides, kus ühe poole tuju paratamatult langeb, ilma et teine pool või pealtvaatajad seejuures palju lõbu tunneksid, vaid jutte vestes, sest kui üks midagi jutustab ja kogu seltskond kuulab, võime kõik rõõmu tunda. Vaevalt suudab meist igaüks ühe loo jutustada, kui päike juba vajuma hakkab ja õhk jaheneb ning siis võime oma lõbuks sinna minna, kuhu ise soovime. Kui see, mis ma praegu ette panin, teile meele järele on, siis teemegi nõnda, sest ma olen valmis teie soovi kohaselt talitama. Kui aga mitte, siis tehku igaüks enne õhtutundi, mis talle meeldib.”
Nii daamid kui ka noormehed pooldasid juttude vestmist.
„Kui teil midagi selle vastu pole,” ütles kuninganna, „siis sel esimesel päeval jutustagu igaüks, mis ta ise soovib.”
Ja pöördudes oma paremal käel istuva Pamfilo poole, palus ta teda lahkelt mõne oma jutuga algust teha. Täites käsku, alustaski Pamfilo järgnevalt, kuna teised teda tähelepanelikult kuulama jäid.
ESIMENE NOVELL
ISAND CIAPPELLETTO PETAB VALELIKU PIHTIMUSEGA JUMALAKARTLIKKU MUNKA JA SUREB. SEE ELUAJAL NURJATU MEES TUNNISTATAKSE PÄRAST SURMA PÜHAKUKS JA NIMETATAKSE SAN CIAPPELLETTOKS.
Mu kallid daamid, mis ka inimene ette võtaks, ikka on sünnis kõike alustada selle püha ja imelise nimega, kes on kõigi asjade looja. Nii kavatsen teha minagi, kes ma pean teile esimesena midagi jutustama, ja ma alustan ühest tema imeväärsest teost, et meil seda kuuldes usk temasse kui vankumatusse alusesse tugevneks ja me tema nime igavesti kiidaksime. Kuna on üldiselt teada, et kõik ilmalikud asjad on mööduvad ja kaduvad, siis on nad ka rikkad kannatustest, piinadest ja vaevadest ning neid varitsevad lõpmatud hädaohud, mida me nende keskel elades ja ise nende osalised olles iialgi taluda ega vältida ei suudaks, kui jumala eriline arm meile selleks jõudu ja ettenägelikkust ei annaks. Ei pea aga arvama, nagu tuleks see jumala arm meie juurde alla ja elaks meis meie teenete pärast, ei, see tuleb ta heldusest ja nende inimeste palvete mõjul, kes küll surelikud olid nagu meiegi, aga oma eluajal tema tahtmise järgi käisid ja igavese elu ning õndsuse pärisid. Kõigis oma hädades me pöördumegi nende kui eestkostjate poole, kes oma kogemuste põhjal meie nõrkust tunnevad, ja palume neid oma hädade pärast, sest meil endil võib julgus puududa oma palveid suure kohtumõistja enda palge ette kanda. Kuna me oma sureliku silmaga jumaliku mõtte saladusse tungida ei suuda, siis tunneme tema heldemeelsust seda enam, et võime teinekord ekslikul viisil oma eestkostjaks vägeva jumala ees võtta just selle, kelle tema igaveseks on hukka mõistnud. Ja ometi väärib tema silmis, kelle eest midagi varjatud pole, palju rohkem paluja hingepuhtus kui ta teadmatus või see, et eestkostja hukka on mõistetud, ja ta võtab palveid kuulda, nagu oleksid need tema palge ette tulnud õndsakssaanud eestkostja kaudu. Kõik see saab teile selgeks novellist, mida ma nüüd jutustada tahan. Ütlen „selgeks” inimese arusaamise seisukohast, sest jumala sügavam mõte jääb meie eest varjatuks.
Räägitakse, et kui suur ja rikas kaupmees Musciatto Franzesi aadlikuks sai ja Toscanasse pidi sõitma koos Prantsuse kuninga venna Charles Maataga, keda paavst Bonifatius sinna oli kutsunud, nägi ta, et tema asjad, nagu see kaupmeestega tihti juhtub, on üpris sassi läinud ja ta ei saa nendega nii kiiresti ja kergesti hakkama ning peab nende korraldamise mitme teise isiku hoolde jätma. Kõigis asjus leidis ta parajat nõu, ainult ühte ta ei teadnud: kust leida inimene, kes oskaks ta võlgu burgundlastelt sisse nõuda. Kõhklus tuli sellest, et burgundlased olid tema teades vastikud sõnamurdjad ja tülinorijad, ja tal ei tulnud meelde ühtegi nii salakavalat inimest, kes oleks võinud nende riugastele tagajärjekalt vastu astuda. Selle üle pikemalt järele mõeldes meenus talle lõpuks keegi Ciapperello Pratost, kes teda Pariisis sageli külastas. Prantslased, kes sest nimest aru ei saanud, arvates, et see tuleb sõnast chapel (kübar), nimetasid seda lüheldast ja mukitud meest ta väikese kasvu tõttu Chapelet’ks (Ciappellettoks)4. Selle nime all tuntigi teda kõikjal ja ainult vähesed teadsid, et ta nimi on Ciapperello.
Kes oli siis see Ciappelletto? Ta oli notar, aga oleks pidanud endale suureks häbiks, kui mõni ta toimikuist (neid polnud küll kuigi palju) ei oleks võltsitud olnud. Valedokumente oli ta valmis koostama kuipalju tahes ja neid tegi ta tasuta, pealegi meelsamini kui mõni teine tasu eest. Suurima mõnuga tunnistas ta valet, kas seda talt sooviti või mitte. Ja kuna Prantsusmaal tol ajal väga suur kaal oli vandel, temale aga mingit raskust ei teinud valet vanduda, siis võitis ta ülekohtusel teel kõik protsessid, kus otsus tema tunnistusest sõltus. Agaralt harrastas ta seda lõbu, et külvas tüli, vaenu ja segadust sõprade, sugulaste või ükskõik kelle vahele, ja mida rohkem see pahandust tekitas, seda rohkem tundis ta rõõmu. Kui teda kutsuti mõnest mõrvast või roimast osa võtma, siis ei keeldunud ta kunagi, vaid oli alati esimesena kohal. Juhtus sedagi, et ta mõne inimese oma käega teise ilma saatis või talle viga tegi. Iga tühise asja pärast võis ta äärmiselt vihastuda ning siis ropult jumalat ja pühakuid teotada. Kirikus ta kunagi ei käinud, armastas meeleldi käia kõrtsides ja teistes halva kuulsusega kohtades. Naisi sallis ta sama vähe kui koer malka, aga armastust oma soo vastu nautis ta kõige kõlvatuma inimesena. Varastada ja riisuda oleks ta võinud niisama rahuliku südamega nagu püha inimene almust anda. Ta oli söömises ja joomises nii ablas, et mõnigi kord oma elu hädaohtu pani. Ta oli täringumängija ja ses mängus suur sohk. Kuid milleks nii palju sõnu kulutada? Lühidalt, nurjatumat inimest pole vist üldse kunagi maailma sündinud. Ta kuritegevust varjas kaua aega härra Musciatto positsioon ja mõjuvõim ning temast pidasid lugu eraisikud, keda ta sageli pettis, samuti kohus, keda ta alati tüssas. Seesama Ciapperello meenuski nüüd Musciattole, kes ta elu hästi tundes arvas, et see on sobiv mees õelate burgundlaste juurde saatmiseks. Ta laskis Ciapperello enda juurde kutsuda ja ütles talle:
„Nagu sa tead, kavatsen ma siit maalt üldse ära sõita, kuid mul jäävad siin mõned asjad burgundlastega veel ajada ja ma ei tea kedagi, keda ma võiksin sinust rohkem usaldada, et oma võlgu nende petiste käest sisse nõuda. Sul pole praegu mingit tegevust ja kui sa selle asja enda peale võtad, muretsen ma sulle kohtu soosingu ning sa saad enesele osa sissenõutud summast, mis sind peaks rahuldama.”
Ciappelletto, kes parajasti tegevuseta oli ja maiste varade poolest rikas polnud ning