“Ja kas te tõesti, söör,” imestas mu teekaaslane, nihutades tooli (oleksin pidanud ütlema – sumadani) Campbellile lähemale, “kas te ikka päris tõsiselt saite üksipäini hakkama kahe teeröövliga?”
“Nii see tõesti oli, söör,” vastas Campbell, “aga ma ei pea seda kangelasteoks, millest tasuks pasundada.”
“Ausõna, söör,” lausus mu tuttav, “oleksin üliõnnelik, kui mul oleks au jätkata oma teekonda koos teiega. Minu tee läheb põhja poole, söör.”
See vabatahtlik informatsioon tema reisi kavatsetava marsruudi kohta (esimene, mida ma kuulsin oma kaaslast kellelegi usaldavat) ei suutnud šotlaselt välja meelitada samasugust usaldust.
“Vaevalt küll, et me koos minna saame,” vastas šotlane kuivalt. “Teil, söör, on kindlasti hea hobune, aga mina reisin praegu jala või poni seljas, kes mind kah palju kiiremini edasi ei vii.”
Siis nõudis ta veini eest arve, viskas lauale raha pudeli eest, mille oli lasknud lisaks tuua, ja tõusis püsti, nagu kavatseks meist lahkuda. Mu teekaaslane jooksis Campbelli juurde, võttis tal nööbist kinni ja tiris ta kõrvale ühte aknaorva. Tahtmatult kuulsin, et ta midagi tungivalt palub. Oletasin, et ta palub šotlast endale reisikaaslaseks, millest aga mister Campbell nähtavasti keeldus.
“Ma maksan teie reisikulud kinni, söör,” lausus meie rändur sellisel toonil, nagu oleks see tema arvates argument, mis kummutab igasugused vastuväited.
“See on täiesti võimatu,” ütles Campbell, põlgus hääles, “mul on Rothburys tegemist.”
“Ega mul olegi erilist kiiret, ma võin teelt veidi kõrvale põigata, ja mul ei ole kahju, kui hea seltskonna nimel päev või paar kaotsi läheb.”
“Ausõna, söör,” vastas Campbell, “ma ju räägin, et ei saa teile osutada teenet, mida palute. Mina reisin,” lisas ta end uhkelt sirgu ajades, “oma isiklike asjatoimetuste pärast, ja kui te võtaksite kuulda mu nõuannet, söör, siis te ei seltsiks teel võhivõõrastega ega kuulutaks oma matkasihti neile, kes teilt seda ei päri.” Siis vabastas ta oma nööbi mitte just väga kombekohaselt teise mehe sõrmede vahelt, astus minu juurde, kui seltskond juba laiali valgus, ja tähendas: “Teie sõber, söör, on liiga jutukas, kui pidada silmas temale antud ülesannet.”
“See džentelmen,” vastasin ma, osutades pilguga matkamehele, “ei ole mulle mingi sõber, vaid ainult juhuslik reisitutvus. Ma ei tea tema nime ega ka seda, mis asju ta ajab, ja teid näib ta usaldavat enam kui mind.”
“Tahtsin ainult öelda,” kiirustas Campbell vastama, “et minu arust määrib ta oma seltskonda veidi liiga uisapäisa kaela neile, kes seda ei ihalda.”
“Too džentelmen,” vastasin, “teab ise kõige paremini oma asju, ja ma ei tahaks nende üle üheski suhtes kohtumõistjaks olla.”
Mister Campbell ei lausunud sel teemal enam sõnagi, soovis mulle ainult head reisi, ja seltskond läks õhtule, igaüks omale poole.
Järgmisel päeval lahkusin oma pelglikust kaaslasest, kuna minu tee pöördus suurelt põhjamaanteelt ära läände, Osbaldistone’i lossi suunas, kus elas mu onu. Ma ei tea öelda, kas mu tuttav tundis minu lahkudes kergendust või meelehärmi – ta näis mind ju õige kahtlaseks tegelaseks pidavat.
Mis puutub minusse, siis oli tema hirm juba lakanud mind lõbustamast ja ma olin tõtt-öelda südamest rõõmus, et temast lahti sain.
V PEATÜKK
Kuis sulab minu põksuv süda põues, kui kaunis nümf, me saare au ja uhkus, on kannustamas välejalgset ratsut, kes kappab mööda äkilisi nõlvu ja kartuseta laskub alla orgu!
Lähenesin põhjamaale – oma päritolumaale, nagu ma seda mõttes nimetasin –, täis vaimustust, mida romantiline ning metsik maastik loodusesõbrale sisendab. Nüüd, mil mind enam ei häirinud mu teekaaslase lobisemine, märkasin, kuivõrd siinne maastik erines sellest, mida senini olin läbinud. Ojad väärisid juba enam oma nimetust, sest liikumatu unelemise asemel keset kõrkjaid ning pajusid keerlesid nad kohisedes rägastike varjus; kord tormasid alla nõlvakust, kord vulisesid aeglasemalt, säilitades siiski elava voolu, läbi väikeste üksildaste orgude, mis aeg-ajalt teele avanedes nagu kutsusid rändurit oma salasoppe uurima. Mornis majesteetlikkuses kerkisid minu ees Chevioti mäed31. Tõsi küll, nad ei pakkunud silmale seda kaljurahnude ning järsakute ülevat vaheldusrikkust, mis iseloomustab kõrgemaid mäeahelikke, kuid nad olid massiivsed, ümarapäised ja mähitud tumeruskesse rüüsse, ning oma suuruse ja lohutu ilmega mõjusid kujutlusele nagu mahajäetud maanurk, millel siiski on oma nägu.
Mu esiisade eluase, millele ma nüüd lähenesin, asus kitsas orus, mis aeglaselt tõustes kadus eelmäestikku. Kunagi Osbaldistone’i perekonna valduses olnud suured maa-alad olid juba ammugi kaotatud mu esiisade oskamatu asjaajamise või neid tabanud õnnetuste tõttu, ent vana härrastemaja juurde kuulus veel küllalt maad selleks, et anda mu onule suurmaaomaniku kuulsus. Oma varandust kulutas ta (nagu mulle selgus mõnedest teel tehtud järelepärimistest) tüüpilise tolleaegse põhjaprovintsi-mõisnikuna priiskavale külalislahkusele, mis tema arvates oli äärmiselt tähtis perekonna väärikuse säilitamiseks.
Ühe künka harjalt silmasingi juba kaugel Osbaldistone Halli, suurt vanaaegset ehitist, mis piilus välja druiidide32 aegu meenutavast põlistammede salust. Suunasin oma hobuse sinnapoole nii otsejoones ja kiiresti, kui seda vilets ning looklev tee vähegi lubas. Äkki kikitas mu väsinud ratsu kõrvu, kuuldes koerakarja ergastavat, täiehäälset klähvimist, mille sekka kõlas reibas sarvehüüd – alatine saatemuusika jahile noil päevil. Polnud kahtlust, et see koerakari kuulub mu onule, ja ma peatasin hobuse, et kütid võiksid mööduda mind märkamata, sest tundsin, et jahimaa pole sobiv koht enda esitlemiseks kirglikule jahimehele. Otsustasin pärast nende möödumist jätkata kiirustamata oma teed lossi poole ning oodata seal selle omaniku tagasitulekut. Seisatasin niisiis künka jalamil, ja kuna ma ei olnud vaba erutusest, mida see metsaharrastus loomulikult peabki sisendama (kuigi mu vaim ei olnud sel hetkel eriti vastuvõtlik sedalaadi muljetele), ootasin põnevusega jahimeeste ilmumist.
Esimesena ilmus oru parempoolset nõlva katvast tihnikust nähtavale tagaaetav rebane, kelle jõud oli peaaegu lõpukorral. Looma longus saba, porine kasukas ja vaevaline sörk ennustasid tema paratamatut hukku, ning raisakull, kes tiirutas vaese reinuvaderi kohal, pidas teda juba oma peatseks saagiks. Rebane jõudis läbi oja, mis poolitas väikest orgu, ja lohistas end üles mööda järsku vasakut kallast, kui võsastikust tormasid välja esimesed koerad ning nende kannul valju klähvimisega kogu kari, kellele järgnes koertejuht ja veel kolm või neli ratsanikku. Eksimatu vaistuga jälitasid koerad reinuvaderit ning jahimehed tormasid ülepeakaela neile järele, hoolimata künklikust, raskelt läbitavast maastikust. Need olid pikakasvulised ning tugevad noormehed headel hobustel, riietatud rohelisse ja punasesse, mis oli vana söör Hildebrand Osbaldistone’i lahkel korraldusel asutatud jahiseltsi munder. “Minu onupojad!” mõtlesin ma, kui nad minust mööda vuhisesid. Ja kohe järgnes mõte: missuguseks küll kujuneb minu vastuvõtt nende Nimrodi33 väärikate järglaste poolt? Ja kui ebatõenäoline on, et mina, kes ma ei tea peaaegu midagi maal harrastatavaist meelelahutustest, võiksin end onu perekonna keskel vabalt või õnnelikuna tunda. Need mõtisklused katkestas nägemus, mis mulle nüüd ilmus.
See oli noor daam, kelle silmatorkavate näojoonte kaunidust suurendas veelgi jahielevus ning õhetus kiirest sõidust. Teda kandis ilus hobune, üleni ronkmust, välja arvatud siin ja seal mõned pritsmed lumivalget vahtu, mis kattis looma valjaid. Ratsanik oli riietatud tolle aja kohta pisut ebaharilikult: kuub, vest ja kübar, mis sarnanesid meesterõivastega ning mida on sellest ajast peale nimetatud ratsakostüümiks. See mood oli tulnud sel ajal, kui mina viibisin Prantsusmaal,