«Ma saan aru, et te märkasite neid, doktor,» tähendas ta peaaegu heatujuliselt. «See teeb mulle veidi lihtsamaks rääkida sellest, miks ma siin olen. See on… noh, te võiksite nimetada seda «sümptomiks».»
Silmitsesin ta sõrmi – neid kõiki oli töödeldud ühel viisil – ja uurisin neid lõpuks suurendusklaasiga.
Need punetasid ja olid muljutud, mitmel neist oli siin ja seal nahk ringikujuliselt marraskil – see oli üks erakordselt kummaline sõrmede komplekt. Mu uus patsient hakkas taas rääkima.
«Ma ei tulnud siia selleks, et teile mõistatusi esitada, doktor,» ütles ta, seekord tõsiselt, «aga kas te ei tahaks pakkuda, mis mu sõrmedega juhtus?»
«Hmm, asjaolusid teadmata,» vastasin talle, «see näeb välja nii, nagu te oleksite üritanud kanda üheaegselt umbes sadat sõrmust ja enamik neist olid liiga väiksed!»
Carswell noogutas nõusolevalt. «Üks null meediku kasuks,» lausus ta ja naeris. «Isegi arvudes tabasite peaaegu kümnesse. Täpne number oli sada kuus!»
Ma möönan, et jäin talle tummalt otsa vahtima. Aga ta ei teinud nalja. Ta sedastas külma, kainet ja tõsist fakti. Ainult ta nägi selles humoorikat külge ja see lõbustas teda, nagu teda lõbustas kõik koomiline, nagu ma hiljem teada sain, kui olin Carswelli võrreldes tolle korraga palju paremini tundma õppinud.»
«Sa ütlesid, Pelletier, et ei paneks täpsustavaid küsimusi pahaks,» segasin vahele.
«Anna tulla,» sõnas Pelletier. «Kas sulle on mingi valgus koitma hakanud?»
«Loomulikult tegin ma sinu lugu kuulates mitmeid oletusi,» laususin. «Kas ma järeldan õigesti, et Carswell, kes oli elanud seal… kui kaua? neli või viis aastat…?»
«Seitse, kui olla täpne,» parandas Pelletier.
«…et Carswell, olles pärismaalaste tegemistega üsna hästi kursis, oli nende asjadega lähemalt tutvust teinud, võitnud Léogane’is ja selle ümbruses oma mustade naabrite usalduse, saanud mingis mõttes salakunsti meistriks, käinud paljudes houmfort’ides – «votre bougie, M’sieu» – näinud ennustamisi pidustustel ja nii edasi, ning – teda «külastas» üks mustade jumalustest? Nii palju, kui mina oskan kuuldu järgi oletada, viib su jutt ilmselt selleni välja. Need marraskil sõrmed… sada kuus sõrmust… taevane arm, on see tõepoolest võimalik?»
«Carswell jutustas mulle sellest kõigest veidi hiljem – jah, täpselt taoline asi juhtuski –, aga nii üllatav ja uskumatu, kui see ka ei tundu, see oli ainult loo esimene ots. Ainult veidi kannatust ja…»
«Räägi-räägi edasi,» laususin, «võid kindel olla, et olen nagu üksainus suur kõrv!»
«Jah. Kui ma olin Carswelli näpud suurendusklaasiga läbi uurinud, tõmbas ta käed laualt ära ja tegi ühega neist minu suunas mingisuguse vannutava žesti.
«Ma räägin teile sellest kõigest, kui te olete huvitatud, doktor,» kinnitas ta mulle, «aga mitte selle pärast ei tulnud ma siia.» Tema näoilme muutus äkki väga tõsiseks. «On teil palju aega?» küsis ta. «Ma ei taha, et minu loole miski vahele segaks.»
«Andke tulla,» ütlesin mina ja ta kallutas end ettepoole.
«Doktor,» lausus ta, «ma ei tea, kas te olete minust kunagi varem kuulnud või mitte. Minu nimi on Carswell ja ma elan Léogane’i kandis. Ma olen ameeriklane nagu teiegi, millest te ilmselt juba aru saite, ja isegi pärast seitset aastat partide küttimist seal pärapõrgus, kus ma pole üpris kaua aega sisuliselt valge inimesega kokku puutunudki, ei ole ma muutunud pärismaalaseks ega millekski taoliseks. Ma ei tahaks, et te mõtleks minust kui mingisugusest päevavargast.»
Ta vaatas mulle uurivalt otsa, et aru saada, mida ma temast arvan. Ta oli olnud pikemat aega inimestest eemal, võib-olla liigagi kaua. Ma noogutasin talle. Ta vaatas mulle otse silma sisse ja noogutas vastu. «Ma arvan, et me mõistame teineteist,» lausus ta. Siis kõneles ta edasi.
«Sellest on möödas seitse aastat, kui ma siia saabusin. Ma olen kogu selle aja seal elanud. Ma julgen väita, et selle vähese põhjal, mida mõned inimesed minust teavad, võivad nad mind pidada läbikukkujaks. Aga… doktor, sellel on ka põhjus, üsnagi kindel põhjus. Ma ei taha sellest rääkida enne, kui teie olete öelnud oma arvamuse, ma pean silmas meditsiinilist arvamust. Ma tulin siia selle pärast.»
Ta tõusis püsti ja ma nägin seda, mis oli jätnud mulle mulje vastuolust, mida ma varem mainisin, selle mulje trullakusest, mis tema üldise olemusega üldse kokku ei sobinud. Ta tõmbas oma valge drellkangast kuue alumise otsa üles ja asetas käe kõhule, vasakule poole. «Te vaadake seda,» ütles ta ja astus mulle lähemale.
Keskkohast natuke vasakul, ulatudes ülespoole põrna suunas, oli pundunud kõrgem osa. Lähemalt vaadates oli selge, siin oli tegemist mingi kehasisese kasvajaga. Just see muutis ta välimuse veidi paksuks, kõhukaks.
«See avastati mul New Yorgis,» selgitas Carswell, «veidi üle seitsme aasta tagasi. Mulle öeldi tookord, et seda pole võimalik opereerida. Julgen arvata, et seitsme aasta järel on see pigem hullemaks läinud. Et asi lühidalt kokku võtta, doktor, otsustasin tookord «käega lüüa». Ma loobusin paljutõotavast ärist, katkestasin kihluse, tulin siia. Ma ei hakka seda kõike pikalt-laialt seletama, aga … see oli üsna karm, doktor, üsna karm. Jah, ma olen seni vastu pidanud. See pole mulle palju muret valmistanud – kuni viimase ajani. Just seetõttu tulin ma tänasel õhtupoolikul siia teie juurde, et vaadata, kas midagi on võimalik ette võtta.»
«Kas see on viimasel ajal valu tekitanud?» küsisin.
«Jah,» vastas Carswell lihtsalt. «Mulle öeldi, et ma suren, tõenäoliselt umbes aasta jooksul, sest see kasvas. See pole kasvanud – eriti. Ma olen natuke üle seitsme aasta vastu pidanud.»
«Lähme operatsioonisaali,» tegin talle ettepaneku, «ja võtke riided seljast, siis saame seda korralikult uurida.»
«Mida iganes te ütlete,» vastas Carswell ja tuli minu järel otsekohe operatsioonisaali.
Ma vaatasin Carswelli läbi, alguseks vaid põgusalt. See esialgne läbivaatus kinnitas üsna tüüpilise, selgete piirjoontega, mitte pahaloomulist tüüpi kasvaja olemasolu piirkonnas, mida ma juba kirjeldasin, ja see oli umbes keskmise inimese pea suurune. See ulatus üsna sügavale kõhuõõnde. See oli taoline, mille kohta me ütleme healoomuline. Loomulikult oli Carswell just tänu sellele endiselt elus.
Seejärel kiiritasime seda röntgeniga, eest, tagant ja külje pealt. Selliseid kasvajaid pole alati võimalik röntgeniga näha, aga see andis üpris korraliku pildi. Selle sisemuses näis olevat mingisugune tume, kolmnurkne mass, mille kitsam osa oli üleval pool. Kui olime koos doktor Smithsoniga ta põhjalikult läbi vaadanud, küsisin Carswellilt, kas ta tahab meie juurde haiglasse ravile jääda.
«Ma usaldan end täielikult teie kätte, doktor,» ütles ta mulle. «Ma jään siia või teen, ükskõik mida te mulle soovitate. Aga kõigepealt,» ja esimest korda tundus ta olevat kergelt kohmetunud, «oleks vist parem rääkida ära see lugu, mis minu siiatulekuga seotud on! Nii või teisiti, otsekoheselt küsides, kas mul on teie arvates lootust?»
«Noh,» vastasin mina, «otsekoheselt öeldes – jah, teil on lootust, võib-olla viiskümmend-viiskümmend, võib-olla veidi vähem. Ühelt poolt pole seda asja seitsme aasta jooksul pärast esialgset diagnoosimist kordagi puudutatud. Tõenäoliselt on see nüüd vähem opereeritav kui tookord New Yorgis. Teiselt poolt, härra Carswell, me teame neist asjadest nüüd palju rohkem kui seitsme aasta eest. Ma ei pea silmas kasvajat, vaid kirurgilisi võtteid. Kokkuvõttes soovitan ma teil siia jääda ja valmistuda operatsiooniks, ning umbes nelikümmend-kuuskümmend tõenäosusega lähete mitme naela võrra kergemana ja uue inimesena tagasi Léogane’isse või New Yorki, kui see peaks rohkem