Hoolimata Koi kesköisest hirmust tuli lumi ikkagi. Tuli juba kuu aega hiljem. Ja vahepeal oli olnud küllalt päikesepaistelisi ilmu. Nad jalutasid luuletaja Kräunuga sealsamas salus, mis praegu pelutavalt tema unelt tekki pealt kiskus, ning Koi õppis hoolikalt tekste, unustas need aga kohe, kuulas Kräunu iga sõna, mis too õpetas avalike esinemiste kohta ja intiimsete esinemiste kohta ja esinemiste kohta üleüldse, niikaua kuni veinist soojana Koi ära tüütas. Koil polnud aega veini juua, ta tegeles plaani planeerimisega, ning nõndakaua kui ta plaani planeerimise komisjoni artikuleerida suutis, püsis ka plaani planeerimise komisjoni koosolek.
Lumi tuli ootamatult, hooga, nagu Aranjuezi hotelli tühjenevas söögisaalis istuva härra Koi kohvis segunes väriseva käega valatud liigne koor. Ta ei armastanud väga koorest kohvi, aga mõnikord tellis topeltkoguse musta ja kannutäie piima ning vaatas, kuidas kõrgelt tilgutatav piim tekitas kohvis pisikesi plahvatusi. Too patjadena langev lumi novembris oli olnud samasugune – tollel hommikul, mil nad olid mõlemad vajunud oma mõtetesse, naine tööasjus, Koi plaani asjus –, ja mis neid meeldivalt üllatas nagu ikka, nii nagu lasteaias, nii nagu koolis, nii täiskasvanunagi, et iga talv sellest pihutäiest, mis antud, näib olevat uus.
Järgmisel päeval pidi Koi minema oma „esimest otsa tegema”. Ta tahtis näidata, et ei põru läbi, et tema kuutagune unistus on reaalselt teostatav, see tähendab, et toob midagi sisse. Kui naine oli suudeldult tööle läinud, seisis Koi elutoas ühel jalal. Ta pidi homsele keskenduma, kuna kartis koledasti. Koile andis enese füüsiliselt tasakaalus hoidmine vaimset tasakaalu. Naine ütles muidugi: „See ongi ju jooga üks mõte,” aga Koi tundis, et on selleni ise jõudnud, selle ise avastanud, ja aasis vastu: „Järelikult leiutasid kured jooga esimesena.”
Köögiukse vahelt piilus koka punane nägu. Märganud, et ainult vanamees saali on jäänud, lõi kokk ukse pärani ning asus koos kolleegidega laudu kraamima. „Täna ma unustasin kurge teha,” mõtles härra Koi ja vangutas pead. „Ikka tuleb üles tagasi minna. Mis selle ajaga muud teha. Teha kurge ja … jalutada. Tõsi-tõsi, ma pidin minema jalutama, eile ei käinud ju. Kas ma eile ei unustanud kurge teha? Ei-ei. Tõsi. Ei unustanud, muidugi. Tõsi.”
Härra Koi näis trepist üles komberdades nukker. Möödapurjetavad prouad märkasid seda kohe. Prouadele ta meeldis – „Milline ajatu väärikus”, „Jaa, kindlasti oma suguvõsa viimane”. Aga täna prouad ei näinud sedasama, mida ei näinud ka härra Koi ise. Nimelt ühte kolmekümneaastast meest, kes on lõpuks und saanud, kes läbi selle une pomiseb: „Plaani planeerimise komisjon, jaa, plaani planeerimise komisjoni kokkupanemise koosoleku plaan …” ja naeratab laialt oktoobri ning elu toa pimedusele näkku.
„See on mu elutöö, njap-njap-njap, vähe hilja pääle jäänud, mis minu vanuses enam, njap-njap.” Georg naeris ja tema hobusehambad mõjusid õhtu kumas veel kollasemalt, kui olidki. Tema kurk oli pime ja must, huultel märkas härra Koi punase veini rante, ning kuna Georgi nägu profiilis meenutas kangesti kotkast või vähemalt mõnda pisemat kullilist ja tema pikkade küüntega käed klammerdusid reelingu külge nagu mõnel tõepoolest tähtsal teadlasel kõnepuldile, laialt enda ette sirutatud, siis kogu värvide kombinatsioon ja Georgi isik andsid härra Koi arvates totakalt kokku Saksamaa lipu ning vapi. „Kolmekümneaastane sõda, njap-njap-njap, seitsmeteistkümnes sajand, mu töö.” Georg vaikis, nagu tahaks veel midagi lisada, aga avastas vist, et on kõik öelnud. „Lühidalt, mu elutöö, njap.” Viimane njapistamine oli kõlanud kuidagi kurvameelselt. „Või see tundub mulle ainult?” mõtles härra Koi. „Kogu elutöö. Ja vana ta olla võib?” Härra Koil võttis minuti-kaks, et ennast koguda ja seltskondlikuks sundida: „Olete kindlasti avastanud palju uut?”
„Oh ei, ei midagi, kõik on ju uuritud läbi. Ma olen koondanud, klassifitseerinud, uurinud relvastust, vägede toitlustamist, lühidalt: kõike. Reformatsiooni kohta olen kirjutanud ja. Njap-njap. Seitsmeteistkümnes sajand, barokk, ebakindluste aeg, sõdade aeg. Inimesed tungivad linnadesse, ainult rikkad ja väga rikkad elavad hästi, enamik on sügavas vaesuses. Laastatud Euroopa. Nagu kolm sajandit hiljem laastatud maailm. Teaduse, tehnika, sõjatehnika plahvatus, ususõda nagu praegugi. Kõik on nagu praegugi, see on mu tees, midagi ei muutu ja kõik toimub korraga, teate, njap. Arvate, et feminism leiutati sada aastat tagasi? Oh, eksite, karmilt eksite, njap-njap-njap. Aga nüüd ongi aeg otsad kokku tõmmata, tõmbuda mägedesse, elada erakuelu. Teate, ma olen alati igatsenud erakuelu. Tuled hommikul oma hütist välja, kellegagi ei pea rääkima, istud rätsepaistes kiiktoolis ja sööd oma lihtsat einet, saia ning veini, siis lähed jalutad lähema künka otsa, aga mitte liiga kaugele, et end ei väsitaks, väsinud mõistust ei tohi eremiit endale lubada, kogu aeg peab küsima ja mõtisklema.” („Koondama, klassifitseerima, uurima,” lisas härra Koi endamisi juurde.) „Pärast lõunat enam ei söö, paastud, lähed tagasi oma hütti, loed Goethet … Minu meelest, teate, Goethet ainult kõrgmäestikus saabki lugeda, õhk on teine, on karge ja ülev nagu vanameistri tekst. Aga peaasi – vaikida. Vaikida, vaikida, vaikida, njap-njap-njap. Mina pole elus vait saanud olla, näete, muudkui lobisen, aga seda enam ootan ma vaikust, ütleme, et ainult sõjamees on ekspert rahu alal, eks ole nii? Civis pacem, para bellum. Aga sõjandusajaloo uurija peab pidevalt suhtlema – mis kõik seal pole ühenduses: religioon, kunst, tehnika areng, fustignatsioonivahendid … Pidevalt peab suhtlema teiste alade ekspertidega! Ma olen kurnatud, ma ei saa sageli enam öösitigi vait oldud, unenägudes, teate …”
Aga härra Koi ei kuulanud edasi. Ta oli seal, hoidis oma poosi, mis pidi näitama huvitatust, aga ta ise oli mujal. „Ei tea, kas see mul veel käpas on, pärast neid aastaid. Kas ma julgen proovida? On latatara … Nad kõik olid latatarad, aga suu panin ma neil lukku, tõsi. Küll jah, ma olin ka noorem, nägusam. Käed veel ei värise, ent küllap juba homme. Või ülehomme. Aja küsimus ainult ju.”
Härra Koi tõstis kinga sees oma parema jala suure varba üle järgmise ning pigistas need konksu, et peaaegu valus oli, veidi veel, ja kogu labajalg ning sääremari oleks olnud krambis. Ta pingutas kõhulihaseid, püüdes seejuures loomulikuks jääda, püüdes Georgile sundimatult naeratada ja rahulikult hingata. Härra Koi kujutles ennast Georgist kümme sentimeetrit pikemaks, tema selg venis aimamatu nõksatusega ülespoole, nüüd kujutles härra Koi, et on Georgist pool meetrit pikem, ta süvenes, suurenes. Nüüd oli ta praamisuurune, seejärel ise praam, millel kaks väikest kribulat juttu ajavad. Härra Koi kattis enesega kogu järve, mäed, sadamad, ükski detail ei jäänud talle märkamata, ta oli viimseni keskendunud ruumile, mille ise moodustas. Georg hakkas nüüd märkama, et kaaslasega pole kõik korras. „Kuidas teil on? Halloo? Njap-njap, ära tüütasin vist …” Aga siis kohtas ta härra Koi pilku ega jätkanud. Tema ees seisva mehe kaks silma vaatasid sügavale Georgi sisse, ta ei suutnud end liigutada, ent seal, kuhu härra Koi vaatas, seal liikus kõik tema eest. Härra Koi oli harjunud ja rõhutatud piduliku pühaliku aeglusega asetanud oma käed Georgi õlgadele, kordagi kaotamata silmsidet temaga, sosistades sõnu, millel polnud tähendust, mis ta käigu pealt välja mõtles ja mida Georg ei pidanudki mõistma, ta pidi kuulma ainult härra Koi häält. Georg tunneb, et tema jalgade all on paks punase tammise veini karva vaip, ja ta läheb trepist üles, aga astmed on tohutult kõrged ja keegi tõstab ta endale sülle ning nad lähevad edasi koos; midagi ulatatakse talle, kõik on ilusad, elegantsed, soovivad talle õnne. Georg võitleb peavaluga, esimese pohmelusega, õpiaastad on möödas, igaveseks, ta on nüüd iseenda peremees. Rännuaastad, tüdrukud, palju tüdrukuid, kelle näod vilksatavad ja kelle poole ta tahaks joosta või neid vähemalt hüüda, aga ükski nimi ei meenu ja edasi on kõik nagu fotoalbumis, mille lehti lastakse läbi sõrmede sõriseda: pulmad-lapsed-München-Armin & Co-Köln-raamatuäri-sõda – fotod sulavad kokku, moodustavad kollaaže ajaleheväljalõigetest