Härra Koid ajas hammastepesu läkastama, aga ta nühkis üllatavalt hästi säilinud huultetaguse siiski iga hommik hoolikalt läikima. „Rattateed … Nüüd on need muidugi igal pool, aga siis läks see mulle väga korda. Eks see olnud üks nirutamine muidugi, niimoodi põlve otsas asju korraldada, aga mul oli vähemalt plaan neil aastatel.”
„Asi on selles, et sul ei ole plaani.” Nad lesisid madratsil ja vaatasid lage, tüdruk muudkui rääkis, vaadates vahel poissi, vahel patja, lauda, diivanit. „Kõike võib, väga vahvaid asju tehakse põlve otsas ja maailm saabki paremaks paigaks, natukene, aga selleks on vaja plaani, on vaja perspektiivi! Kas sa oled kunagi kuuskümmend ja käid endiselt plakatitega tänaval? Siis oled sa küll üks vana narr ja inimesed kõnnivad sinust mööda: „Näed, see hull on jälle välja lastud.” Kelleks sa saada tahad? Kodanikuaktivistiks? Palun. Poliitikuks? Palun. Aga näita mulle natukene seda sind, kes saab endale pärast mitutkümmet aastat aktivismi lubada, nii et ei pea läbi tuisu meeleavaldusele väntama, kes …” Tüdruk tajus, et on ehk liiale läinud, vaikis, ning arutles omaette edasi: „Tegelikult on ta ju tubli ja äge, aga … ma tahaksin autot. Tagaistmega, suure pakiruumiga autot. Ma tahan …”
„Lapsi, tegelikult ta ju tahtis lapsi,” ümises härra Koi aluspesu üle kangete jalgade selga tõmmates. „Aga tol hommikul ta seda vist ei öelnud veel. Või ütles? Ma mäletan, ta rääkis, et ma ei saa talv läbi rattaga sõita, ja siis ta rääkis autost, ta rääkis autost, kuni jäi uuesti tukkuma, tõsi, muidugi, me olime pesnud hambad ja siis uuesti läinud madratsile lesima, jaa, tõsi-tõsi, aga ta jäi tukkuma ja siis see oligi, see.” Klaaskuul lebas tekitorni otsas ja noogutas härra Koile. „Jumaluke, kui noor, kui noored, lapsed alles, kolmekümnesed lapsed!” Ta naeratas niimoodi, nagu naeratavad inimesed, kes tahavad teistele mõista anda, et on elu näinud.
Koi käsi paitas tüdruku reisi, libises tagumikult seljale ja tüdruk kräunatas tasa. Tühine pilv varjas päikese ning Koi oli tundnud hirmu, mida hiljem ei mäletanud sõnastada: „Milline oht on olla noor! Mis siis, kui ma teen kõik valesti? Ja kunagi olen üks padavorst, olen üks läbikukkunud suur padavorst, sest aega on vähe, aega on nii pagana vähe ja kõik otsused on määrava tähtsusega. Ei ole elukestvat õpet. Ei ole ümberõpet. Pille ei panda häälde, kõik läheb nüüd ja mürinaga, kas oled valmis või ei ole … Ja dirigente on kümme. Kümme dirigenti, ja nad alustavad iseüks valest otsast, nad alustavad keskelt, lõpust, tunne siis ära, mihuke see õige on …”
Ta vaatas ennast peeglis. Ülikond istus hästi, aga oli pisut kulunud, pisut liiga läikiv. Härra Koi hoolis nüüd hästi sissekantud riietest, teatavast logedast väärikusest, mille puhul ei pea kingade sisse sokke panema, sest ilma on mugavam (kuigi tema ei jätnud sokke kunagi ära), ja mille puhul võib ilmuda musta lipsu üritusele villases pintsakus, sest niimoodi on soojem ja ilmuja on ometi ju korüfee, kelle ekstravagantsust hinnatakse seltskonna elavdamisena. „Milline oht on olla vana,” kordas ta teises sõnastuses ammust mõtet ja lõdises hetkeks uuesti, kuna toas oli järsku arusaamatult jahe. „Lähed hommikusöögile, ja palun väga, mõni tunneb ära ja … „Härra Koi, oi, tervised, neid on teil muidugi vaja, nüüd, mil kõik on möödas.” Kui saaks niimoodi, et ei tunneks kedagi ära, unustaks kõik näod ja ise oled ka unustatud …”
„Kui saaks niimoodi, et tunneks inimesi, tunneks neid õigeid inimesi. Kellele ei peaks valetama oma haridust vähemaks, kes sind mäletaks, aitaks edasi, aitaks vee peal olla. Aga ma ju ei tunne kedagi. Laomehi, postiljone – neid, tõsi, jah, tõsi, aga rikkaid inimesi, kes tahavad sulle raha anda ja kellele sina annad midagi vastu. Aga mida? Ma ainult sõdin nendega, nad ei taha millestki aru saada! Ma tahaksin temale ütelda, et kõik on õige, ja ma ütlengi, kui ta ärkab, ma ütlen, aga ma kardan talle ütelda, et ma kardan, et mul on hirm.”
Väike pilv, mis oli katnud ühte päikest kahes ajas, libises oma teed, tüdruku kukal lõi särama, Koi otsustas leida plaani ja härra Koi tõmbas toaukse enda järel lukku.
„Ahaa, Meersburgi? Jah? Njap-njap-njap!” Härra Koi oli nõjatunud reelingule. Tuul puhus järvevee säbrule, pisikesed orud lainetippude vahel olid külmad-lillad, samal ajal kui tipud helkisid kenas vananaistesuve päikeses. Eemal võis märgata valgeid kaatreid, kollaseid ja punaseid katuseid linnas, kirjuid poe- ning hotellisilte, ja isegi valge tuletorn näis tundvat rõõmu rohelise kõigist toonidest enese ümber. Sellele harmoonilisele pildile lisas lõbustava dissonantsi kajakate ning tiirude kisklemine. Härra Koile olid laevareisid alati meeldinud, ja kuigi need olid pigem olnud lühikese iseloomuga nagu nüüdki see paari-kolmetunnine sõiduke ühest kaldaäärsest linnakesest teise, oli ta neid alati nautida püüdnud. Ta vaatles meeleldi laevu sadamas, nende tulesid, mis viitasid kajutitele, inimestele, kes tulevad kusagilt ja lähevad kuhugi midagi tegema nii nagu ju – praegu – temagi. Tal hakkas magusalt valus iga kord, kui ta juhtus nägema Tallinna lahel mõnda Soomest tulevat või sinna suunduvat laeva. Härra Koid ei sidunud Soomega miski, ta polnud sellest põlvkonnast, kes oleks põlevate silmadega ahminud endasse Soome televisiooni ja soome keelt, tema ajal hakkasid levima Saksa kanalid ja nõnda kasvaski ta pigem saksa kui soome keele peal. Aga teadmine, et too laev on teel ja tema ei ole, ei, praegu veel mitte, see teadmine tekitas kunagi nooremana ta kurku klombi, mis vahel armudes või avalikel esinemistel hingamistee kinni nööbib.
„Bregenz, Lindau, jaa, Meersburg muidugi, Bodensee-äärne, kas teate, siin on elatud juba üle kolme tuhande aasta, nimelt keldid, kas teate … njap-njap-njap.” Härra Koi urgitses reelingu küljest mingi linnu väljaheidet, taipas siis, millega tegeleb ja et on lasknud end oma mõtetel minema kanda, loobus ja pöördus. Selle hääle oli ta ära tundnud, ent ei olnud soovinud reageerida. Tema ees seisis toosama frant, kes ennist oli seltsitanud kahte daami kohvikus. Mehe pikergune nägu, pruun ja kortsuline, kollakad hambad ja pead ligi hoidvad kõrvad lõid mulje rosinast. „Njap-njap – Georg,” tutvustas rosin ennast ning surus oma käe härra Koile pihku. Koi mõistis alles liiga hilja seda suruda, kuna teda ärritas laksuv heli, mida Georg kuuldavale tõi ja mis nähtavasti tekib siis, kui liigse sülje korral avada suu niimoodi, et keel endiselt lakke jääb. „Adam,” ütles härra Koi lühidalt ning keeras ennast mehe suhtes poolviltu, niimoodi, et võis jälgida mägesid teisel pool järve.
„Njap-njap, teate …” Ja Georg jätkas Adama eraldatust millekski pidades juttu. Härra Koi aimas, et Georg räägib midagi Kolmekümneaastasest sõjast, aga ta kõneles mingit ebaselget murret. Euroopa viimasest suurest ususõjast rääkides hääldas ta letzte peaaegu samamoodi nagu jetzt, mille peale härra Koi ehmatas. Ta kuulas laeva mootoreid, lainete plakse vastu poorti ning pahameel tasapisi hajus. „Ma polnud vihane selle mehe peale, ta on ju … noh, omamoodi toregi, tark, teab asju, tõsi. Ma olin vihane enese peale, selle kombinatsiooni peale, mis mul laual seisis. Need kaks etturit kõrval, eemal saali teises servas lipp, ratsu ja kuningas, ja mina siin üksi, nurka surutud. Kas ma nimetasin teda just kuningaks või lipsas see mu ajju Georgi jutust? Mis ta ütles?”
Georg oli härra Koile ebamugavalt ligidal, kuna arvas, vist oma kõrvakuulmise pärast, et ka härra Koi ei kuule, ja seepärast litsus aina ligemale ning rääkis aina valjemalt. „Wallenstein, njap-njap-njap …” Aga Koi enda mõttevilgud ja Georgi kohati lälluv, hooti kare kõne sulasid paratamata kokku.
„Mu enda kõrvakuulmine, neid kuningaid oli ju nii palju, tõsi, küllap lipsas tema jutust. Need vanurid olid nagu suured aristokraadid, kõik puha katoliiklased, väärikad, oma aja ära elanud, tõsi, ja kaks noort inimest, millise kena ninaga too tütarlaps oli, kena, proportsioonis nöbinina, mis sobis nii hästi tema silmadega, reformaatorid, nina kahe silma vahel, luterlased, pruunid silmad, mille vahele oleks