“Jah,” jätkas ta, “mina loen teile vähem kui mõni elevandiluust Hermes või hõbedane faun. Neid te armastate surmani. Aga kaua te mind armastate? Arvatavasti seni, kuni mu näkku tekib esimene kurd. Nüüd ma tean, et kui keegi kaotab oma ilu, milline see ka oleks, siis kaotab ta kõik. Teie pilt on mulle seda õpetanud. Lord Henry Wottonil on täiesti õigus. Noorus on ainus asi, mida on väärt omada. Kui näen, et hakkan vanaks jääma, siis tapan enda.”
Hallward kahvatas ja haaras ta käe. “Dorian! Dorian!” hüüdis ta, “ärge rääkige nii. Mul pole kunagi olnud teiesugust sõpra ja kunagi ei leia ma teist niisugust. Te ei ole ju ometi kade elutute esemete peale? Teie, kes te olete ilusam kui ükski neist.”
“Kadestan kõike, mille ilu ei sure. Kadestan oma pilti, mille te maalisite. Miks peaks temas säilima see, mille mina paratamatult kaotan? Iga mööduv silmapilk võtab minult midagi ära ja annab temale midagi juurde. Oh, kui see ometi oleks vastupidi! Kui pilt muutuks ja mina võiksin alati jääda selleks, kes ma olen praegu! Miks te ta maalisite? Ükskord ta veel irvitab minu üle – irvitab kohutavalt!” Palavad pisarad tõusid talle silmi; ta kiskus käe lahti, viskus diivanile ja peitis näo patjadesse, nagu palvetaks ta.
“See on teie töö, Harry,” ütles kunstnik kibedalt.
Lord Henry kehitas õlgu. “See on tõeline Dorian Gray – muud midagi.”
“Ei ole.”
“Kui see pole tema, mis siis minul sellega tegemist on?”
“Te oleksite pidanud ära minema, kui ma teid palusin,” pomises kunstnik.
“Ma jäin, sest te palusite mul jääda,” kõlas lord Henry vastus.
“Harry, ma ei või ometi oma mõlema kõige parema sõbraga korraga riidu minna, kuid teie kahekesi olete pannud mind vihkama parimat teost, mis ma kunagi olen loonud, ja nüüd ma hävitan selle. Mis ta muud on kui vaid lõuend ja värvid? Ma ei lase teda kõigile meile kolmele teele risti ette jääda ja meie elu rikkuda.”
Dorian tõstis padjalt oma kuldse pea ja vaatas kahvatul, pisaraist kriimul näol, kuidas Basil kõrge eesriietega kaetud akna alla kuusepuust maalimislaua juurde läks. Mida ta sealt tahtis? Ta sõrmed kobasid tinatuubide ja kuivade pintslite kribu-krabus, sealt midagi otsides. Õige, see oli õhukese ja painduva teraga paletilabik, mida ta vajas. Viimaks ta leidis selle. Sellega tahtis ta lõuendi puruks käristada.
Lämmatatud nuuksega kargas poiss diivanilt, tormas Hallwardi juurde, kiskus tal noa käest ja viskas selle kaugele ateljee nurka. “Ei tohi, Basil, ei tohi!” hüüdis ta. “See oleks tapatöö!”
“Rõõmustan, et te lõpuks ometi minu teost hindate, Dorian,” ütles kunstnik külmalt, kui ta oli üllatusest toibunud. “Seda poleks ma teist uskunud.”
“Hindan seda? Ma armastan seda, Basil. See on osa minust endast. Ma tunnen seda.”
“Noh, niipea kui olete kuiv, lakitakse teid, raamitakse ja saadetakse teile koju. Siis võite endaga teha, mis tahate.” Ta läks ja helistas, et teed toodaks. “Te soovite muidugi teed, Dorian? Ja teie samuti, Harry? Või ei hooli te niisugustest lihtsatest lõbudest?”
“Ma jumaldan lihtsaid lõbusid,” ütles lord Henry. “Need on rafineeritute viimane pelgupaik. Aga ma ei armasta stseene, välja arvatud teatrilaval. Olete teie mõlemad aga veidrad inimesed! Ma ei tea, kes see oli, kes nimetas inimest arukaks loomaks. See on kõige ebaküpsem määratlus, mis kunagi antud. Inimene on kõike muud, aga mitte arukas. Ja mul on lõpuks õieti hea meel, et ta seda ei ole, kuigi ma soovin, et teie, armsad sõbrad, enam selle pildi pärast ei sõneleks. Parem andke ta mulle, Basil. See rumal poiss tegelikult ei tahagi seda, aga mina küll.”
“Kui te annate selle ükskõik kellele peale minu, siis ei andesta ma teile kunagi!” hüüdis Dorian Gray. “Ja ma ei luba end rumalaks poisiks nimetada.”
“Te ju teate, et pilt on teie jagu, Dorian. Ma lubasin selle teile, kui teda veel ei olnudki.”
“Ja te mõistate isegi, et käitusite pisut rumalasti, mr. Gray, ning et teil tegelikult pole midagi selle vastu, kui teile meelde tuletatakse, et olete alles väga noor.”
“Veel täna hommikul oleksin ma tõsiselt vastu vaielnud, lord Henry.”
“Ah! täna hommikul! Aga sestsaadik olete tüki maad vanemaks saanud.”
Koputati uksele ja ilmus teener teekandikuga, mille ta väikesele jaapani lauale asetas. Kostis tee- ja alustasside kõlin ja vanaaegse rihvatud teemasina susin. Teenripoiss tõi kaks kerakujulist portselananumat. Dorian Gray läks laua juurde ja kallas teed tassidesse. Mehed astusid pikkamisi laua juurde ja uurisid, mis katte all peitus.
“Lähme täna õhtul teatrisse,” ütles lord Henry. “Kusagil mängitakse kindlasti midagi huvitavat. Ma lubasin küll “White'is” lõunat süüa, kuid seal ootab mind ainult üks vana sõber ja ma võin talle sõna saata, et olen haige või et ettenägematu takistuse tõttu pole mul võimalik tulla. See oleks päris kena vabandus: igatahes oleks selles üllatavat otsekohesust.”
“Nii tüütu on frakki selga ajada,” urises Hallward. “Ja kui see sul seljas on, näed välja nagu hernehirmutis.”
“Jah,” vastas lord Henry unistavalt, “üheksateistkümnenda sajandi kehakatted on jälestusväärsed. Need on nii sünged ja masendavad. Patt on tänapäeva elus ainus tõeline värvikas element.”
“Doriani kuuldes ei tohiks te küll niisuguseid asju ütelda, Harry.”
“Missuguse Doriani kuuldes? Kas mõtlete seda, kes meile praegu teed kallab, või seda, kes on pildil?”
“Mõtlen mõlemaid.”
“Tuleksin hea meelega teatrisse, lord Henry,” ütles poiss.
“Siis tuletegi; ja teie ka, Basil. Nõus?”
“Ma tõesti ei saa. Ma parem ei tule. Mul on palju tööd ees.”
“Hea küll, siis lähme kahekesi, mr. Gray.”
“See meeldiks mulle kangesti.”
Kunstnik hammustas huult ja läks, tass käes, pildi juurde. “Mina jään tõelise Dorianiga koju,” ütles ta nukralt.
“On see siis tõeline Dorian?” hüüdis pildi algkuju ja astus kunstniku juurde. “Olen ma tõesti niisugune?”
“Jah, te olete just niisugune.”
“Kui tore, Basil!”
“Vähemalt välimuselt olete tema sarnane. Kuid see ei muutu kunagi,” ohkas Hallward. “See on ka midagi.”
“Kui palju tühje sõnu teevad inimesed truudusest!” hüüdis lord Henry. “Isegi armastuses on see ainult füsioloogiline küsimus. Meie tahtega pole sel midagi tegemist. Noored tahavad olla truud, kuid nad ei ole seda; vanad tahavad olla truudusetud, kuid ei suuda seda: see on kõik, mida selle kohta võib öelda.”
“Ärge minge täna õhtul teatrisse, Dorian,” ütles Hallward. “Jääge siia ja õhtustame koos.”
“Ma ei saa, Basil.”
“Miks?”
“Ma lubasin ju minna lord Henry Wottoniga.”
“Sõnapidamise pärast ei peaks ta teist sugugi rohkem lugu. Tema ise murrab alati oma lubadusi. Palun teid, ärge minge.”
Dorian Gray puhkes naerma ja raputas pead.
“Ma anun teid.”
Poiss kõhkles ja heitis pilgu lord Henryle, kes neid teelaua juurest lõbusal naeratusel jälgis.
“Ma pean minema, Basil,” vastas ta.
“Väga hea,” ütles Hallward, läks laua juurde ja pani tassi kandikule. “On juba üsna hilja, ja kuna te peate veel riietuma, siis on parem mitte aega viita. Head päeva, Henry. Head päeva, Dorian. Tulge mind varsti