“Mina arvan ka, Harry. Aga teie kategooriaid arvestades peaksin mina seega ainult teie tuttavate hulka kuuluma.”
“Armas vana Basil, teie olete midagi palju enamat kui tuttav.”
“Ja palju vähem kui sõber. Rohkem vist nagu vend?”
“Ah, vennad! Vendadest ei pea ma midagi. Minu vanem vend ei taha kuidagi surra ja mu nooremad vennad ei teegi muud kui surevad.”
“Harry!” hüüdis Hallward kulmu kortsutades.
“Armas sõber, ma ju ei mõtle seda päris tõsiselt. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma oma sugulasi põlgan. See tuleb arvatavasti sellest, et keegi meist ei või kannatada inimesi, kellel on samad vead kui meil enestelgi. Ma jagan täiesti inglise demokraatide viha selle vastu, mida nad nimetavad kõrgema klassi pahedeks. Rahvahulgad tunnevad, et joomine, rumalus ja kõlblusetus peaksid olema vaid nende monopol ja et kui mõni meie hulgast sigadusi teeb, rikub ta sellega nende ainuõigust. Kui vaene Southwark sattus abielulahutuse-kohtusse, oli rahvahulkade põlgus lihtsalt võrratu. Ja ometi ei usu ma, et kümme protsentigi proletariaadist elaks korralikku elu.”
“Ma ei nõustu ainsagi teie sõnaga. Veel enam, Harry, ma tunnen, et ka teie ise mitte.”
Lord Henry silitas oma teravat pruuni habet ja toksis hõbenupulise eebenipuust kepiga oma lakksaapa nina.
“Olete väga inglaslik, Basil! Te ütlete seda juba teist korda. Kui keegi esitab tõelisele inglasele mingi idee – mis igatahes on üks ennatlik tegu – , siis ei tule viimasel uneski pähe arutada, kas see idee on õige või väär. Ainuke, millele ta mõnevõrra tähtsust annab, on see, kas idee esitaja ise sellesse usub või mitte. Kuid idee väärtus ei sõltu põrmugi sellest, kas selle idee väljendaja ise seda tõsiselt võtab või ei. Tegelikult on tõenäoline, et mida ebasiiram on idee väljendaja, seda mõistuslikum on idee, sest niisugusel korral ei varjunda seda tema enda ajendid, soovid ja eelarvamused. Kuid ma ei taha teiega poliitiliste, ühiskondlike ja metafüüsiliste küsimuste üle vaidlema hakata. Ma armastan inimesi rohkem kui põhimõtteid ja põhimõteteta inimesi rohkem kui midagi muud siin maailmas. Rääkige mulle veel mr. Dorian Grayst. Kui tihti te temaga kohtute?”
“Iga päev. Ma oleksin õnnetu, kui ma teda iga päev ei näeks. Ta on mulle absoluutselt vajalik.”
“Kummaline! Arvasin, et teid huvitab ainult teie kunst.”
“Tema ongi praegu kogu minu kunst,” ütles kunstnik tõsiselt. “Vahel mõtlen, Harry, et maailma ajaloos on ainult kaks ajajärku, millel vähegi tähtsust on. Esimene on uue kunstilise väljendusvahendi ilmumine ja teine – uue isiksuse ilmumine kunstis. Dorian Gray nägu omandab minu elus kord veel niisama suure tähtsuse kui õlimaali leiutamine Veneetsias ja Antinouse nägu hiliskreeka raidkunstis. Mitte ainult et ma teda maalin, joonistan, skitseerin. Muidugi olen ma kõike seda teinud. Aga ta on mulle palju rohkem kui ainult modell. Ma ei taha öelda, nagu poleks ma sellega rahul, kuidas ma teda olen kujutanud, või nagu oleks tema ilu midagi niisugust, mida kunst ei suuda väljendada. Pole olemas midagi, mida kunst väljendada ei suuda, ja ma tean, et teosed, mida ma olen loonud pärast tutvumist Dorian Grayga, on head teosed, minu elu parimad tööd. Kuid imelikul kombel – ma ei tea küll, kas te mind mõistate – tema isik on minus äratanud sootuks uue kunstijõu, sootuks uue kunstistiili. Ma näen asju teisiti, ma mõtlen neist teisiti. Ma ammutan nüüd ainet elust, mis oli varemalt minu eest varjatud. “Unistus vormist mõtete päevil” – kelle sõnad need on? Olen unustanud; kuid just seda on mulle olnud Dorian Gray. Ainuüksi selle poisi nähtav lähedalolu – sest ta on minu meelest vaevalt rohkem kui poiss, kuigi ta tegelikult on juba üle kahekümne – juba ainuüksi ta nähtav juuresolu… Ah! Kahtlen, kas te suudate taibata, mida see kõik tähendab. Ebateadlikult määrab ta mulle mingi uue koolkonna sihtjooned, milles kogu romantilise vaimu kirg peab ühinema ehtkreekaliku vaimutäiusega. Hinge ja keha kooskõla – kui võimas see on? Meie oma hulluses oleme need kaks lahutanud ja leiutanud realismi, mis on labane, ning ideaali, mis on sisutu. Harry! kui te ainult teaksite, mis Dorian Gray mulle tähendab! Te mäletate võib-olla seda minu maastikku, mille eest Agnew mulle nii kõrget hinda pakkus ja millest ma ei raatsinud loobuda? See on paremaid asju, mis ma kunagi olen loonud. Ja miks? Sellepärast, et kui ma seda maalisin, istus Dorian Gray minu kõrval. Mingi subtiilne mõju voolas temast minusse ja esimest korda elus nägin ma lihtsas maastikus seda imet, mida ma alati olen otsinud, kuid pole suutnud tabada.”
“Basil, see on harukordne! Ma pean Dorian Grayd nägema.”
Hallward tõusis pingilt ja kõndis veidi aega aias ringi. Siis tuli ta pingi juurde tagasi.
“Harry,” ütles ta. “Dorian Gray on minule lihtsalt kunstiline motiiv. Teie ehk ei näe temas midagi. Mina aga näen temas kõike. Kunagi ei ole teda minu teoses rohkem kui siis, kui ta enda kuju seal puudub. Nagu ma ütlesin, on ta uue stiili tõukejõuks. Leian ta mõnes kaarjas joones, teatud värvide armsuses ja õrnuses. See on kõik.”
“Miks te siis seda pilti näitusele ei pane?” küsis lord Henry.
“Sellepärast, et tahtmata olen siin mingil määral välja toonud kogu selle imeliku kunstilise ebajumaldamise, millest ma temale endale muidugi sõnagi pole lausunud. Tema ei tea sellest midagi. Ta ei tohi sellest kunagi kuulda. Kuid maailm võib seda aimata ja ma ei taha oma hinge inimeste rumalatele, ahnetele pilkudele paljastada. Minu süda ei tohi kunagi nende mikroskoobi alla sattuda. Selles pildis on liiga palju minust endast, Harry – liiga palju minust endast.”
“Luuletajad pole nii hellatundelised kui teie. Nemad teavad, kui kasulik on oma kirge trükis avaldada. Tänapäeval kannatab mõni murtud süda mitu trükki välja.”
“Sellepärast ma vihkangi neid,” hüüdis Hallward. “Kunstnik peab ilusaid asju looma, kuid ei tohi neisse panna omaenda elu. Me elame ajajärgul, kus inimesed käsitlevad kunsti, nagu oleks see mingi autobiograafia vorm. Oleme kaotanud abstraktse ilutunde. Kunagi tahan ma aga ilmale näidata, mis see on; ja sel põhjusel ei pea ka maailm iial minu Dorian Gray portreed nägema.”
“Arvan, et te eksite, Basil, kuid ma ei hakka teiega vaidlema. Ainult vaimselt pankrottijäänud vaidlevad. Öelge mulle, kas Dorian Gray armastab teid väga?”
Kunstnik mõtles silmapilgu. “Ma meeldin talle,” vastas ta natukese aja pärast. “Tean, et meeldin talle. Ma muidugi meelitan teda hirmsal kombel. Mulle pakub mingit imelikku lõbu öelda talle asju, mida ma hiljem kindlasti kahetsen. Harilikult on ta minu vastu väga kena ja me lihtsalt istume ateljees, rääkides tuhandetest asjadest. Ajuti on ta aga hirmus hoolimatu ja näib minu piinamisest suurt lõbu tundvat. Siis tunnen ma, Harry, et olen kogu oma hinge andnud kellelegi, kes suhtub sellesse nagu lillesse, mida nööpauku pistetakse, nagu kaunistusse, mis meelitab ta edevust, nagu ehtesse üheksainsaks suvepäevaks.”
“Suvepäevad venivad tihti pikale, Basil,” ütles lord Henry. “Võibolla tüdinete teie enne kui tema. Kurb mõelda, kuid geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu. See seletab ka, miks me kõik enda liigse harimisega suurt vaeva näeme. Metsikus võitluses olemasolu eest vajame midagi kestvamat ja sellepärast täidame oma ajusid igasuguse prahi ja faktidega rumalas lootuses oma kohta kinni hoida. Kõigest täielikult informeeritud inimene – see on kaasaegne ideaal. Aga kõigest täielikult informeeritud inimese aju on üks õudne asi. See on nagu vanakraamikauplus, täis peletisi ja tolmu, kus iga asi on hinnatud üle oma tõelise väärtuse. Sellegipoolest arvan ma, et teie tüdinete enne. Ühel ilusal päeval vaatate oma sõbrale otsa ja ta tundub teile ebaproportsionaalsena, või ei meeldi teile tema juures mõni värvitoon, või midagi muud. Teete talle südames kibedaid etteheiteid ja mõtlete tõsiselt, et ta on teie vastu väga ülekohtune olnud. Kui ta teid järgmine kord külastab, olete tema vastu täiesti külm ja ükskõikne. Sellest on väga kahju, sest see muudab ka teid ennast. See, mida te mulle jutustasite, on päris romaan – võiksime seda nimetada kunstiromaaniks – ja kõige halvem mis tahes romaani läbielamisel on see, et lõppedes teeb see sind nii ebaromantiliseks.”
“Harry,