“Ah, Harry, teie eluvaated ajavad mulle hirmu peale.”
“Sellest pole midagi. Kui kaua te teda juba tunnete?”
“Nädalat kolm.”
“Ja kus te teda kohtasite?”
“Ma räägin teile, Harry, aga te ei tohi sellesse vaenulikult suhtuda. Pealegi poleks seda kunagi juhtunud, kui ma poleks teid kohanud. Teie äratasite minus taltsutamatu iha elu põhjani tundma õppida. Päevade kaupa pärast teiega kohtumist oli mul tunne, nagu tuikaks miski mu soontes. Läksin ma Hyde Parki või kõndisin Piccadillyl, ikka vaatasin ma iga vastutulijat ja tahtsin meeletus uudishimus teada saada, mis elu keegi neist elab. Mõned võlusid mind. Teised hirmutasid. Õhk oli täis imelist mürki. Mul oli janu elamuste järele… Nõnda siis otsustasin ühel õhtul kella seitsme paiku välja minna seiklust otsima. Tundsin, et meie hallil määratul Londonil kõige ta loendamatu inimhulga, ta räpaste patustajate ja hiilgavate pattudega, nagu te kord ütlesite, peab minugi jaoks midagi tagavaraks olema. Kujutlesin tuhandeid võimalusi. Juba üksnes mõte hädaohust õhutas minus vaimustust. Mulle meenus, kuidas te rääkisite sel imelisel õhtul, kui me esimest korda söömas käisime, et ilu otsimises ongi elu saladus. Ma ei tea, mida ma õieti ootasin, kuid läksin välja ning sammusin ida suunas, eksides peagi räpaste tänavate ja mustade haljuseta väljakute rägas. Kella poole üheksa paiku möödusin mingist pentsikust suurte leegitsevate gaasitulede ja karjuvate kuulutustega väikesest teatrist. Sissepääsul seisis võika välimusega juut kõige üllatavama vestiga, mis ma eales näinud olen, ja suitsetas vastikut sigarit. Tal olid võidunud lokid ja keset ta määrdunud särgiesist hiilgas määratu suur teemant. “Soovite looži, aulik lord?” küsis ta mind nähes ja tõmbas suurelise teenistusvalmidusega kübara peast. Temas oli midagi, mis mulle nalja tegi, Harry. Ta oli erakordne peletis. Tean, et te naerate mind välja, kuid ometi astusin sisse ja maksin prostseeniumlooži eest terve gini. Tänase päevani ei oska ma seletada, miks ma seda tegin; ja ometi, kui ma seda poleks teinud, kallis Harry, kui ma seda poleks teinud, siis oleksin kaotanud oma elu suurima romaani. Näen, et te naerate. See on teist kohutavalt inetu!”
“Ma ei naera, Dorian, vähemalt mitte teid. Kuid te ei tohiks öelda, et see on teie elu suurim romaan. Peaksite ütlema, et see on teie elu esimene romaan. Teid armastatakse alati ja alati olete te armastusse armunud. Grande passion on nende eesõigus, kellel pole midagi teha. See on jõudeelu elavate klasside üks peamine otstarve kõigil maadel. Ärge kohkuge. Teie jaoks on elul tagavaraks veel palju kütkestavat. See on ainult algus.”
“Kas peate mind siis loomu poolest nii pealiskaudseks?” hüüdis Dorian Gray pahaselt.
“Vastupidi, ma pean teie loomust väga sügavaks.”
“Mida te sellega mõtlete?”
“Kallis poiss, tegelikult on pealiskaudsed just need, kes armastavad ainult üks kord elus. See, mida nad nimetavad lojaalsuseks ja truuduseks, seda nimetan mina kas harjumuse tardumuseks või kujutlusvõime nõrkuseks. Truudus tundeelus on sama mis järjekindlus vaimses elus – lihtsalt oma läbikukkumise tunnistamine. Truudus! Pean seda kunagi analüüsima. Selle varjul peitub omandikirg. Nii palju on asju, mida me minema viskaksime, kui me ei kardaks, et mõni teine nad üles korjab. Aga ma ei tahtnud teid katkestada. Rääkige edasi.”
“Sattusin koledasse väikesesse eralooži, labane lavaeesriie rippus mul otse silme ees. Vaatasin loožikardina tagant välja ja uurisin saali. Kõik oli maitsetult toretsev: aina Cupidod ja küllusesarved, nagu kolmandat sorti pulmatordil. Teine rõdu ja põrand olid üsna täis, aga kaks esimest rida räpaseid parteritoole olid tühjad ja niinimetatud esimesel rõdul polnud ka peaaegu kedagi. Naised kõndisid apelsinide ja ingveriõllega ringi ja pähkleid hävitati seal hirmsal kombel.”
“See pidi olema just nagu inglise draama hiilgeaegadel.”
“Kujutan midagi niisugust ette küll, ja see oli väga masendav. Mõtlesin juba, et mis pagan ma siin õieti peale hakkan, kui pilk äkki kogemata kavalehele langes. Arvake ära, mida seal mängiti, Harry.”
““Lolli poissi ehk tumma, kuid süütut”. Meie isad vist armastasid selletaolisi tükke. Mida vanemaks ma saan, Dorian, seda teravamalt ma tunnen, et see, mis meie isadele kõlbas, pole meie jaoks enam küllalt hea. Kunstis on niisamuti kui poliitikas: les grand-pères ont toujours tort2.”“Aga see tükk oli meiegi jaoks veel hea küllalt, Harry. See oli “Romeo ja Julia”. Mõte, et pean selles viletsas punkris vaatama Shakespeare'i, ajas mind tõtt öelda päris vihale. Ometi olin ma omajagu huvitatud. Igatahes otsustasin esimese vaatuse ära oodata. Jube orkester, mida juhatas häälestamata klaveri taga istuv noor heebrealane, oleks mind peaaegu juba välja peletanud, kuid lõpuks tõusis eesriie ja etendus algas. Romeoks oli tüse vanapoolne džentelmen – korgiga mustaks võõbatud kulmude, kähiseva traagilise hääle ja õlleaami-taolise kerega. Mercutio oli peaaegu niisama halb. Teda mängis palaganikoomik, kes pistis omalt poolt sõnu vahele ja oli parteripublikuga väga sõbralikus vahekorras. Nad mõlemad olid niisama veidrad nagu lavakujunduski, mis näis pärit olevat mõnest maapalaganist. Kuid Julia! Harry, kujutlege vaevalt seitsmeteistkümneaastast tütarlast, kellel on pisike õietaoline nägu, väike kreeka pea, patsi põimitud tumepruunid juuksed, silmad kui sinised kireallikad, huuled kui roosiõied. Ta oli võluvaim olevus, keda ma kunagi näinud olen. Te ütlesite mulle kord, et paatos jätab teid ükskõikseks, kuna aga ilu, puhas ilu võib teile pisarad silma tuua. Pean tunnistama, Harry, et ma läbi silmaveeudu seda tüdrukut vaevalt nägingi. Ja tema hääl – ma pole kunagi niisugust häält kuulnud. Alguses oli see väga vaikne ja jõudis üksikute sügavate sulavate nootidena kuulajate kõrvu. Siis muutus see pisut valjemaks ja helises nagu flööt või kauge oboe. Aiastseenis oli selles värelevat vaimustust, mida võib kuulda koidikul ööbiku laksutuses. Hiljem oli hetki, mil selles kajas viiuli metsik kirg. Te teate, kuidas mõni hääl võib erutada. Teie ja Sibyl Vane'i hääled on kaks niisugust, mida ma kunagi ei unusta. Kui sulen silmad, kuulen neid ja kumbki neist räägib erinevat keelt. Ma ei tea, kummale järgneda. Miks ei peaks ma teda armastama, Harry? Ma armastan teda. Tema on mulle elus kõik. Õhtust õhtusse käin ma tema mängu vaatamas. Ühel õhtul on ta Rosalind, teisel Imogen. Olen näinud teda suremas Itaalia hauakambri hämaruses, imedes mürki oma armsama huulilt. Olen näinud teda ilusaks poisiks maskeerituna, sukkpükstes, vammuses ja uhke müts peas, läbi Ardenni metsa rändamas. Ta on olnud hullumeelne ja sattunud süüga koormatud kuninga ette, kellele andis maitsta kahetsuse kibedaid rohtusid. Ta on olnud süütu ja armukadeduse mustad käed on murdnud ta pilliroona hapra kaela. Olen teda näinud igas ajajärgus ja igasuguses riietuses. Harilikud naised ei ütle meie ettekujutusele midagi. Nad on piiratud vaid oma sajandiga. Mitte mingi lummus ei muuda neid teiseks. Nende hinge õpib niisama kergesti tundma nagu nende kübaraidki. Neid võib alati läbi näha. Neis pole mitte üheski midagi saladuslikku. Nad ratsutavad hommikul pargis ja lobisevad pärastlõunasel teel. Neil on oma stereotüüpne naeratus ja peened kombed. Nad on täiesti läbipaistvad. Ent näitlejanna! Kui erinev on näitlejanna! Harry, miks te mulle ei öelnud, et näitlejanna on ainus, keda tasub armastada?”
“Sellepärast, et olen ise nii paljusid neist armastanud, Dorian.”
“Oo, muidugi, värvitud juuste ja nägudega vastikuid olevusi.”
“Ärge põlake värvitud juukseid ja nägusid. Vahel on nad erakordselt veetlevad,” ütles lord Henry.
“Parem, kui ma teile Sibyl Vane'ist üldse midagi poleks rääkinud.”
“Te ei saanud sinna midagi parata, Dorian. Eluaeg jutustate te mulle kõigest, mida teete.”
“Jah, Harry, arvatavasti on see tõsi. Paratamatult pean teile kõik ära rääkima. Teil on minu peale imelik mõju. Kui minust kunagi kurjategija peaks saama, siis tuleksin ja pihiksin teile. Teie mõistaksite mind.”
“Inimesed nagu teie – elu tujukad päikesekiired – ei soorita kuritegusid, Dorian. Ometi olen teile teie komplimendi eest väga tänulik. Ja nüüd öelge mulle – olge hea poiss, ulatage