„Arvatavasti oli minu vanemate kodus kõik just samuti,” mõtles Mihha. Oma vanemaid ta ei mäletanud: ema hukkus viimase rongi pommitamisel, mis sõitis Kiievist ida poole neljakümne esimese aasta 18. septembril, mil sakslased juba lähenesid Podolile. Isa langes rindel, ta ei saanudki teada, et tema abikaasa on hukkunud ja poeg pääsenud eluga.
Tegelikult oli Mihha vanemate kodus kõik hoopis teisiti kui Sanja Steklovi kodus ja oma vanemate fotosid, mis olid imekombel sõja üle elanud, nägi ta esimest korda alles kahekümneaastasena. Nendel olid kujutatud vaesed inetud inimesed, kes valmistasid talle suure pettumuse – emal mängles väikestel tumedatel huultel võlts naeratus ja tal oli hiiglaslik häbitu rinnapartii, isa oli lühike ja paks mees, kellel oli erakordselt tähtis nägu peas. Foonil oli näha elukondlikke esemeid, mis kohe mitte kuidagi ei meenutanud Apraksinite-Trubetskoide kunagise eramu väikese saali nurka, kus elas Sanja perekond.
Üheksandal jaanuaril, koolivaheaja lõpu eel, peeti Sanja sünnipäeva. Enne seda olid veel jõulud, kuid sel puhul kutsuti külla ainult täiskasvanuid. Läks veel mitu aastat, enne kui poisse hakati kutsuma ka seitsmendal jaanuaril. See-eest jäi Sanja sünnipäevaks järele igasuguseid jõuluaegseid maiustusi: suhkurdatud õunad, kirsid, koguni apelsinikoortest sukaad, mida Anna Aleksandrovna valmistas paremini kui keegi teine kogu maailmas. Ja siis: sirm pandi kokku, lõunalaud tõsteti uksele lähemale ning kahe akna vahele pandi püsti suur kuusk, mida ehtisid ennenägematud kannid karbist, mis seisis aasta otsa üleval kapis.
Sanjale korraldati alati väga tore pidu. Külas olid isegi tüdrukud: sel korral kaks Sanja sõbratari, Liza ja Sonja muusikakoolist, ning vanaema sõbranna lapselaps Tamara oma sõbratari Oljaga, kuid nad olid päris väikesed, esimese klassi tüdrukud ega pakkunud poistele vähimatki huvi. Ka see vanaema sõbranna oli ilmetu ja kes teab missugune. See-eest Liza vanaisa Vassili Innokentjevitš, sõjaväelase mundris, vuntsidega, odekolonni, meditsiini ja sõja keeruka lõhna pilves, oli ületamatu. Oma lapselapsele ütles ta poolnaljatamisi „teie” ja Anna Aleksandrovnale: „Njuta, sa võiksid…” Ta oli Anna Aleksandrovna nõbu ja seega oli Liza Sanjale kaugelt sugulane. Koguni kõlas revolutsioonieelne sõna „nõbu” – seegi oli vist pärit sellest üleval kapis seisvast karbist…
Anna Aleksandrovna nimetas tüdrukuid „preilideks” ja poisse „noormeesteks”, Mihha oli vapustatud sellest suurilmalikust kõnetamisest, sattus segadusse ja rahunes alles siis maha, kui Ilja pilgutas talle eemalt silma niisuguse näoga, et kuule, ära karda, liiga sulle ei tehta!
Anna Aleksandrovna korraldas kõik väga meeldejäävalt. Alguses oli nukuteater tõelise eesriide, Petruška, Vanka ja paksu nuku Rozaga. Nad kaklesid ja sõimlesid naljakalt võõrkeeles.
Seejärel mängiti natuke aega sõnamänge. Väikesed tüdrukud Tamara ja Olja ei jäänud täiskasvanutest maha, nad olid oma aastate kohta väga arenenud. Anna Aleksandrovna pani lapsed istuma ovaalse laua ümber, täiskasvanud jõid teed teisejärgulistena kapi taga. Vassili Innokentjevitš istus tugitoolis ja tõmbas paberossi. Pärast koduse etenduse lõppu võttis Anna Aleksandrovna hõbeportsigarist, mis lebas väikesel laual Vassili Innokentjevitši ees, jämeda paberossi, läitis selle ja hakkas kohe köhima:
„Bazil, kohutavalt kanged paberossid!”
„Sellepärast ma ei pakugi neid kellelegi, Njuta.”
„Fuih, fuih!” ajas Anna Aleksandrovna oma näo ees lõhnavat suitsu laiali. „Kust sa neid saad?”
„Ma ostan tubakat ja Liza topib hülsse täis.”
Kuid see ei olnud veel kaugeltki peo lõpp. Pärast teatrit oli magusa laud, mis jäi Mihhale elu lõpuni meelde, alates omatehtud krüšoonist ja lõpetades kollaste luust rõngastega, millest olid läbi tõmmatud valgest kangest riidest salvrätikud.
Ilja ja Mihha vahetasid pilke. See oli hetk, mil Sanja eksisteeris omaette üksinda ja kõrgel ning nemad kahekesi temast eraldi ja pisut madalamal. Kolme inimese sõprus on nagu iga kolmnurk üsna keeruline värk. Sugenevad takistused ja kiusatused: armukadedus, kadedus, mis mõnikord viib välja lausa tühisele, koguni andeksantavale, kuid ikkagi alatusele. Kas talumatult suur armastus õigustab alatust? Ning talumatult suur armukadedus ja valu? Et selles selgusele jõuda, oli neile kolmele antud selleks harukordselt sobiv ajastu ja terve elu – kellel lühem, kellel pikem…
Sel õhtul tundsid nii veidi endassetõmbunud Mihha kui ka koguni uljas Ilja end mõnevõrra alandatuna selle kodu suurejoonelisusest. Sanja, kes tegeles peamiselt pikliku näoga Lizaga, kelle sinise paelaga kokkutõmmatud lahtised juuksed voogasid, tunnetas midagi, ta kutsus Mihha kõrvale ja nad sosistasid omavahel tükk aega, siis kutsusid kampa ka Anna Aleksandrovna. Mõne aja pärast teatasid nad, et nüüd läheb lahti šaraadiks. Seejärel keeras Sanja ümber väikese omapärase tooli ja sellest sai väike treppredel. Sanja ronis selle otsa, nüüd oli ta Mihhast pikem, too aga astus alumisele astmele ja nad lugesid teineteist togides, tõugeldes ja kõrvust rebides kahel häälel, möögides ja tuues kuuldavale mitmesuguseid arusaamatuid häälitsusi, järgmise peaaegu et luuletuse:
Mu esimene kahe peale üks –
kahe väärika isiku jutt niidul,
mu teine – ühel juhul kauge oblasti algus,
teisel juhul – väga jube heli,
kui oled tigu karbi sees,
mu kolmas, jälle kahe peale üks –
on saksa keeles eessõna.
Kokku – kahe eluka nimed,
tinglikult nad homo sapiens’i liiki kuuluvad.
Külalised naersid, kuid ära arvata muidugi keegi ei suutnud. Külaliste seas oli ainult üks inimene, kes oli võimeline selle lingvistilise mõistatuse ära arvama – Ilja. Ta ei vedanud alt. Lasknud külalistel veenduda, et nende hammas selle peale ei hakka, tegi ta üpriski uhkelt teatavaks:
„Ma tean, nende elukate nimed on Mutjukin ja Murõgin!”
Ausalt öeldes sellist šaraadi ei oleks tohtinud välja pakkuda, keegi külalistest ei olnud ju ealeski midagi kuulnud mingitest Murõginitest ja Mutjukinitest, kuid keegi etteheiteid ei teinud. Nalja sai ja mida siis veel vaja on?
Kuid poiste seltskonnas miski muutus. Mihha, kes võttis šaraadi koostamisest osa, kerkis Sanja tasemele, ja Ilja kerkis lausa nende kohale: just tema osutus mõistatuse lahendajaks, toetas seda mängu. Mäng oleks ebaõnnestunud, kui keegi ei oleks ära mõistatanud. Tubli poiss, Ilja!
Poisid võtsid üksteise ümbert kinni ja Vassili Innokentjevitš tegi neist kolmest foto. See oli nende esimene ühine foto.
Vassili Innokentjevitšil oli trofeeks saadud väga hea fotoaparaat – seda Ilja märkas. Veel märkas ta, et pagunid olid polkovniku omad ja mao märgiga. Sõjaväearst…
Kümnendal jaanuaril viis Anna Aleksandrovna poisid klaverikontserdile Tšaikovski-nimelisse saali, Mozartit kuulama. Iljal oli surmlikult igav, ta koguni tukastas korraks, Mihha oli kohutavalt erutatud, sest see muusika vaimustas ja heidutas nii tohutult, et ta ei suutnud sellest isegi luuletust kirjutada. Sanja oli miskipärast endast väljas, peaaegu et nuttis. Anna Aleksandrovna teadis, mispärast: Sanja oleks tahtnud ka ise niimoodi Mozartit mängida…
Üheteistkümnendal mindi kooli ja kohe esimesel päeval tehti neile kolmele ning veel ühele poisile, Igor Tšetverikovile, kooli õuel kõvasti tuupi. Kõik sai alguse süütust lumesõjast ja lõppes ränga kaotusega: Mihhal visati silm siniseks ja lõhuti prillid ära, Iljal löödi huul puruks. Solvav oli see, et kallaletungijaid oli kõigest kaks, nemad aga olid neljakesi. Sanja hoidis tavakohaselt veidi eemale – pigem peenetundelisusest kui argusest. Murõgin ja Mutjukin kutsusid temas välja samasuguse vastikustunde nagu unustamatu kalts, millega tal üle näo tõmmati. Sanjale ei pööranud vaenlased üldse tähelepanu, punapea Mihha, kes oli virutanud Murõginile kivikõva lumepalli otse vastu nina, huvitas neid palju rohkem. Ilja sülitas verd tara ääres, Tšetverikov kõhkles, kas mitte plagama panna, aga Mihha, selg vastu seina, seisis lahinguvalmina, punased rusikad