ta praegu nüüd on meiega.
„Noh, pole viga. Muidugi mitte Puškin,” kommenteeris Ilja.
„„Praegu nüüd” ei saa olla,” täheldas Sanja ja Mihha nõustus enesekriitiliselt:
„Jah, õige küll. Ta nüüd on meiega. Ilma „praeguta” kõlab paremini!”
Mihha jutustas üksikasjalikult, kuidas ta hommikul teel kooli oli vaese kassipoja tirinud välja samahästi kui koera lõugade vahelt, kes kavatses tollele otsa peale teha. Kuid kassi koju viia ta ei saanud, sest polnud teada, kuidas tädi, kelle juures ta elas alates möödunud esmaspäevast, sellesse võib suhtuda.
Sanja silitas kassipoja selga ja ohkas:
„Mina teda võtta ei saa, meil on kodus kõuts. Talle see kindlasti ei meeldiks.”
„Olgu, ma võtan ta ise.” Ilja haaras kassi hooletult enda kätte.
„Kas kodus pahandust ei tule?” tundis huvi Sanja.
Ilja muigas:
„Kodus on nii, kuidas mina ütlen. Mul on emaga normaalsed suhted. Ta kuulab minu sõna.”
„Ta on kohe päris täiskasvanu, mina ei saa kunagi niisuguseks, ma ei suuda koguni öelda: „Mul on emaga normaalsed suhted.” Kõik on õige, ma olen memmepoeg. Kuigi ka mind ema kuulab. Ja vanaema ka. Oh, rohkem kui kuulab! Kuid ikkagi on see teistmoodi,” mõtles Sanja nukralt.
Ta vaatas Ilja kondiseid käsi, need olid täis kollaseid ja tumedaid laike, marraskil. Sõrmed olid pikad, nendega võtad kaks oktavit. Samal ajal sättis Mihha kassipoja endale pähe, punasele plüüštukale, mille suuremeelne juuksur oli eile Pokrovi värava juures jätnud, „seemneks”. Kassipoeg libises maha, Mihha muudkui sättis teda endale lagipähe.
Nad väljusid koolist kolmekesi koos. Kassipoega toideti sulanud jäätisega. Sanjal oli raha. Sellest jätkus neljaks portsuks. Hiljem selgus, et Sanjal oli peaaegu alati raha… Sanja sõi esimest korda jäätist tänaval otse briketist – kui vanaema ostis jäätist, siis viidi see koju, pandi sulava kuhjana madala jalaga klaaskaussi ja peale tilgutati kirsimoosi – nii ja ainult nii!
Ilja rääkis vaimustatult, missuguse fotoaparaadi ta endale esimese omateenitud raha eest ostab ja ühtlasi pakkus välja plaani, kuidas nimelt seda raha võiks teenida.
Sanja avaldas asja ees, teist taga oma saladuse: ta käed on väikesed, „mittepianistlikud”, ja see on interpreedi puhul suur puudus.
Mihha oli sisse elamas uude, arvult juba kolmandasse sugulasperesse viimase seitsme aasta jooksul, ta ütles nendele samahästi kui võõrastele poistele, et sugulased hakkavad otsa lõppema ja kui see tädi teda enda juures pidada ei taha, siis tuleb tal jälle lastekodusse minna…
Uus tädi, Genja, oli nõrk naisterahvas. Tal ei olnud mingit kindlat haigust: ta ütles enda kohta nukralt ja tähendusrikkalt: „Ma olen üleni tõbine.” Kaebas pidevalt valude üle jalgades, seljas, rinnas ja neerudes. Peale selle oli tal invaliidist tütar, mis samuti avaldas tema tervisele halba mõju. Iga töö oli talle raske ja lõpuks otsustas perekond, et orvust vennapoeg pannakse elama tema juurde ja sugulased koguvad tädile raha poisi ülalpidamiseks. Tee mis tahad, aga Mihha oli nende sõjas hukkunud venna poeg.
Poisid lonkisid ringi ja lobisesid, lobisesid ja lonkisid ringi, siis aga peatusid Jauza ääres ja jäid vait. Tundsid kõik ühekorraga – kui hea: usaldus, sõprus, võrdõiguslikkus. Polnud mõtteski, et kes on tähtsam, vastupidi, kõik olid vastastikku ühtemoodi huvitavad. Aga Sašast ja Nikist, vandetõotusest Varblasemägedel nad veel ei teadnud, isegi paljulugenud Sanja ei olnud Herzenit veel lahti teinud. Pealegi oli see närune koht – Hitrovka, Gontšarõ, Kotelniki – sajandeid oli seda peetud linna kõige haisvamaks mülkaks ja romantilise vandetõotuse andmiseks ei kõlvanud kuidagi. Kuid midagi tähtsat oli juhtunud: selline inimeste ühteliitumine on võimalik ainult noores eas. Konks haakub otse südame külge ja niit, mis seob inimesed ühte lapseea sõprusega, ei katke kogu elu.
Mõni aeg hiljem nimetavad nad selle südamete liidu pärast pikki vaidlusi, hüljanud „Kolmiku” ja „Trio”, uhkelt „Trianoniks”. Nad ei teadnud midagi Austria-Ungari jaotamisest, selle sõna valisid nad välja seepärast, et see oli ilus.
See „Trianon” vilksatab kakskümmend aastat hiljem Ilja rängas vestluses riikliku julgeoleku kõrgetasemelise tegelasega, kelle auaste jäigi kindlaks tegemata ja kelle kaugeltki mitte tõepärane nimi oli Anatoli Aleksandrovitš Tšibikov. Isegi nende aastate kagebiitide bande kõige nutikamad dissidentide vastu võitlejad ei söandanud pidada „Trianoni” noorte nõukogudevastaseks organisatsiooniks.
Iljale tuleb au anda: niipea kui ta sai esimese fotoaparaadi, hakkas ta looma tõelist fotoarhiivi, mis on tervenisti säilinud meie päevini. Tõsi, esimesel kooliaastate mapil oli kirjas teine nimetus, sama mõistatuslik nagu ka „Trianon” – „Veka”.
Niisiis, poisse ei liitnud – hiljem see dokumenteeriti – mitte vabaduse kõrge ideaal, mille nimel peaks kas kohe ohverdama oma elu või, mis on igavam, pühendama kogu elu aasta aasta järel tänamatu rahva teenimisele, nagu see juhtus Saša ja Nikiga rohkem kui sada aastat enne seda – vaid hädine kassipoeg, kellel ei õnnestunud elada üle tuhande üheksasaja viiekümne esimese aasta 1. septembri vapustusi. Vaeseke heitis Ilja kätel hinge kaks päeva hiljem ja maeti salaja, kuid pidulikult maha aiapingi alla Pokrovka (tol ajal Tšernõsevski, kes samuti kulutas oma elu üllaste ideede teenimisele) tänava maja nr. 22 õuel. Seda maja oli kunagi hüütud „kummutiks”, kuid selle praegustest elanikest olid ilmselt vaid väga vähesed sellest kuulnud.
Kassipoeg puhkas aiapingi all, millel oli kunagi – arvatavasti – istunud noor Puškin koos oma nõbudega, keda ta ladusate värssidega lõbustas. Sanja vanaema meenutas alatasa: maja, milles nad elasid, oli näinud paremaid aegu.
Hämmastaval kombel muutus klassis midagi üsna pea, kas kahe nädala või kuu ajaga. Mihha muidugi ei taibanud midagi, kust tema pidi seda teadma, kuidas oli olnud varem, ta oli ju uustulnuk. Kuid Sanja ja Ilja tunnetasid seda: nad olid klassis endiselt hierarhia kõige alumisel astmel, aga nüüd mitte ühekaupa, vaid ühiselt. Seega sai neist nüüd tunnustatud vähemus tollesama ebamäärase tunnuse alusel, mille pärast nad ei saanud sulanduda väikese maailma üldisesse keskkonda. Kaks juhti, Mutjukin ja Murõgin, valitsesid kõigi üle; kui nad juhtusid omavahel tülitsema, siis jagunes klass kaheks vaenulikuks parteiks, heidikud ei ühinenud kunagi mitte kummagagi ja ega neid polekski omaks võetud. Siis toimusid lõbusad, tigedad, verised või veretud kaklused, ja neile ei pööranud keegi tähelepanu. Aga siis, kui Mutjukin ja Murõgin ära leppisid, hakati jälle märkama neid kampa mitte sobivaid omapäiseid võõraid, keda läbi peksta oli käkitegu, kuid põnevam oli hoida neid hirmul ja ärevuses, tuletada pidevalt meelde, kes on siin peamehed: kas prillipapa, muusik ja juut või „normaalsed poisid”, näiteks Mutjukin ja Murõgin.
Viiendast klassist algas keskkool ja nüüd olid ainsa Natalja Ivanovna asemele, kogu grammatika ja rehkendamise peale, kes oli heasüdamlik tädike ning õpetas koguni Matjukinile ja Murõginile, keda ta hellalt hüüdis Toljakeseks ja Slavakeseks, tähed selgeks, tulnud eri ainete õpetajad: matemaatika, vene keel, botaanika, ajalugu, saksa keel ja maateadus.
Aineõpetajad olid kõik oma erialast sisse võetud, andsid palju koduseid ülesandeid ja „normaalsed poisid” ei saanud ilmselt enam hakkama. Ilja, kes algkoolis ei olnud kaugeltki hiilanud, sai uute sõprade seltsis teise veerandi lõpuks, see tähendab uueks aastaks, jalad alla, ning selgus, et väikest kasvu prillninad ja nõrgukesed õpivad hästi, aga Mutjukin ja Murõgin veavad hädavaevu välja. Konflikt, mida täiskasvanud oleksid nimetanud sotsiaalseks, teravnes, omandas teadlikuma iseloomu vähemalt allasurutud „vähemuse” peades. Just siis ütles Ilja esimest korda välja termini, mis säilis nende seltskonnas aastateks: „mutjukid ja murõgad”. See oli peaaegu et hilisema aja kuulsa „soveti” sünonüüm, kuid termini võlu oli selles, et see oli enda loodud.
Kõige rohkem ärritas „mutjukke ja murõgasid” Mihha, tema sai ka teistest rohkem tuupi, kuid tal olid lastekodu kogemused ning ta talus