Ja ta jättis kompvekid ja pöördus selle juurde tagasi, mis oli, ja hakkas hellalt parema käe pihku ja päkka silmitsema. Nii hea oli istuda ja endale pihku vaadata, mille nahk ikka veel sooja kõdi tundis nagu udusule paitusel. Ja äkki haistis ta seda higilõhnagi jälle ja pani silmad kinni ja laskus peaga toolitoele. Näis, nagu tibaks ta vurru–otstest õnne maha, tilk tilga järel paremale ja pahemale poole.
Ent korraga tundis Kremer elavat liikumisvajadust. Ta meelest oli, nagu peaks ta saagiga mujale, kaugemale minema, et seda uues kohas vaadelda. Tema kärsitu helistamise peale ilmus Vilhelmiine, põllenurgaga käsi kuivatades.
“Laske obused ette panna!”
“Juba? Härra pidi ju õhtul faksaali –?”
“Ei, ma sõidan siiski Särgveresse.”
Aga “Särgverel” oli täna isevärki halb kõla Ulrichi kõrvus, kõla nagu pragunenud klaasil. Ja ühtelugu torkas talle pähe ta õdede vend Heinrichilt saadud pilkenimi “kolm pingviini”. Ning kummastki nimest langes ta põue nagu kirmeke tusakarva kartust. Vilhelmiine polnud veel õieti uksestki väljunud, kui Kremer Särgverest taganes ja sõidu eesmärgiks jällegi linna valis. Milleks raudteega, võib ju ka hobustega – napilt kolmkümmend verstakest! Ja tõllas oled üksinda, istud enesega eneses, mõtled ja kavatsed mõnusalt hällides.
Aga uued riided on kapis ja kapp magamiskambris –?
Ta läheks ju nii kauaks eest.
Kuid ei – mitte täna enam – mitte enam jällenägemist – Ja Vilhelmiine pidi ülikonna kabinetti tooma, kus Kremeri-härra vahetuse ette võttis, ehk küll tualettruum juba valmis ja kuivgi oli.
Kui Mäeküla mõisnik, tolmumantel seljas ja must viltkübar peas, teenija saatel lahtisse tõlda astus, mille põlle Vilhelmiine teatava pühadusega, misläbi ta iseennast austas, tagajärel haaki pistis, silmas saks keskmisel saaliaknal inimest, kes nina ruudu vastu lössi vajutas. Kremeri pilk oli ainult riivav, ta arvas aga siiski nägevat, et vahtija pruntjas suu luigutavalt liikus.
Siis oli ta toosi isegi leidnud? – See õnnestas lahkujat. – Selles oli midagi, mis neid veelgi lähendas. – Selles oli usaldust, intiimsust –
Ja korraga uskus Ulrich, et ta esimese kompveki ise talle suhu kukutas: hoidis suu peal nagu sülekoeral suhkrut – tema aga naerdes näuhti! Ja kuna tõld akendest mööda ümber nurga veeres, jäi sõitja rõõmsalt oma kutsarile selga vahtima, nagu oleks lõbus etendus Peetri heidele–kulunud krookekuue pleekinud piha peale joonistatud. Ta ei pannud tähele, kunas Karja–Tooma kriimud lapsed, juba varakult ootel seistes, värava lahti tegid, ta ei näinud, et hobuserautajad sepapaja ees teda teretasid, ning tõllake oli teelahkmelt juba verst maad Särgvere poole sõitnud, enne kui ta eksitust märkas.
“Pea, Peeter, ma sõidan jo linna!”
Peeter laskis kõrbisid tükikese teed edasi sörkida, pingutas siis alles ohje ja puristas “tprr!”. Kulus veelgi natuke aega, kuni ta kõhn habemetu poisinägu pika kaela otsas pooliti peremehe poole pöördus.
“Ah kas linna või –?”
“Linna jah, – ma sõidan oostega linna.”
“Ah kas oostega või –?”
“Jaa, oostega, – ma sõidan täna oostega linna, mitte masinaga.”
“Ah, või mitte masinaga –?” Ja Peetri rippuv lõug vajus veelgi alamale, kuna ta väheldane pea kuklaauguni ulatuva kutsarikübara sügavuses näo aeglaselt jälle ettepoole viis. Peeter saatis pika silitava pilgu ruunade teravatest selgadest üle – need ei olnudki sõidu–, vaid ainult paremad tööhobused – ja kohmas siis võrdlemisi järsult:
“Aga mol ei ole kaeru kaasas.”
“Kaeru võid linnast või teelt osta – ma annan sulle raha.”
Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle.
“Aga mol ei ole omal leiba ega raha kaasas.”
“Eks ma annan siis sullegi natuke raha.”
“Ah molle või?”
“Nojaa, – ega sa’s ööseks linna jää – puhkad ja lähed kohe tagasi.”
Oldigi siis nii kaugel, et sõit õigele teele ja sealt linna poole võis alata.
IV
Härra von Kremer veetis Tallinnas mõnusa pühapäeva, käis Kadriorus jalutamas, kuulas Badesalonis muusikat, sõi Hotel du Nordis õhtust – ikka üksinda, sest vend Heinrich oli Särgveres ja võõra seltsi järele ei tundnud ta vajadust – ning magas mõlemad ööd kuninglikult vaikses sissesõidukorteris, mis tal Särgvere omadega kokku Laiale uulitsale oli üüritud. Ainult kavatseda ei saanud ta midagi, nagu ta tulles küll oli lootnud. Tema kavatsemisega oli lugu nimelt ikka nii, et otsus sigida ei tahtnud, sest et mõtted, vaevalt koondatud, lähemal järelevaatusel taas lendu pistsid nagu püütud kärbsed, kui pihu praotad.
Ent Mäekülas mõtles ta katseid jätkata, ja nõnda liikus ta esmaspäevast peale jälle siin, õhtuti endist viisi lahtisel aknal istudes. Ööbik oli kapsaaia tagant ara lennanud, tema asemele aga kägu ilmunud ja selle virged monoloogid tegid talle ergutavat säru: kaasikus elas tal nüüd väike mõttekubjas.
Õieti teadis ta ju, mis teha, ja oli kindel, et see tegemata ei jäänud. Tagasi ta enam ei saanud – see tunne oli temas tõetundeks kasvanud.
Muidugi peab temale meelehead mõistma, aga nad ei ole ju mitte nõudlikud siin looduse rüpes, liiatigi need saunades, eriti need siin sooveerel, kes kirikusse minnes üksteiselt kingi ja rätte laenavad. Ei, see täpp ei teinud vanahärrale muret.
Kuid seal oli midagi muud, mis väljavaadet tumestas, mis märklauda hämarusega looris, ja sellest videvikust tuksatas vahel nagu hoiatav näpp üles – hoiatav või koguni ähvardav?
Kremer arvas esiti, et see ehk kõrgema käsuõpetusega ühenduses seisab, ja juurdles järele. Aga ta rahustus varsti. Nitimur in vetitum (nii palju oli tal Toomkooli ladina keelest veel tallel) – sest see on lihalik. Kui needki seal paksus raamatus, mida ta õhtuti luges ning kaunisti tundis, – kui nemadki, ja kõige suuremad ning tugevamad neist, otse pühaduse palge ees seisjad valitud – kui nemadki aina inimesed olid, kes kõndides komistasid – mis siis kõnelda nõdrakestest nagu mõni Ulrich von Kremer Mäekülast – mis kõnelda ussikestest! Sest milleks oli siis usk ja milleks kahetsus! Keegi ei komistanud ju meelega, keegi ei kukkunud üleannetuse pärast. Kes Ulrich von Kremeri minevikust üle vaatas, kes selle õige pika katseaja prooviva pilgu alla võttis, see pidi seda tunnetama. Enamgi. Ta pidi tunnistama, et Ulrich von Kremer kõige väetimate killast ei olnudki, et ta oli võidelnud kui mees. Aga kõigel siin ilmas on piirid. Korraga ei saa enam. Muudkui inimene peab alandlik olema ja päästeankrut mitte silmist kaotama.
Ei, siitpoolt see eksitav näpp ei tõusnud. Ta kordas oma paksust raamatust üht ja teist lugu, üritas üht ja teist õppekohta mõttes järele lugeda ning leidis igalt poolt kinnitusi oma seisukohale. Ei võinud ju teisiti ollagi. Isegi laused, mida ta enne pisut teisiti oli mõistnud, pöördusid nüüd, lähemal ja sügavamal uurimisel, mõttega tema poole.
Aga kust ta siis tõusis, see näpp?
Kägu kukkus, ja Ulrich jõudis aegamööda jälile.
Der Austatid. Der höhere Anstand.3 Sa oled Ulrich von Kremer. Vaese saunamehe naist salaja ära petta, tema selja takka – see ei kõlba. Nõnda tehakse, aga sa ei ole mitte see või teine. Kuhu sul see ometi meelest võis jääda! Suurpalu Radeckki – tulevalgel vaadates ja valjema mõõduga mõõtes auliselt mitte just mõni hiilgus –, temagi lasknud eite pigemini tõtt tunnistada, kuigi alles hiljem. Ei, Ulrich, sa pead talitama kui aumees – saunikugi ees kui tõsine aumees! Ja mitte pärast, nagu Radeck, vaid ette: pead Tõnuga lihtsalt kokku leppima – jawohl!.4
Kremeri rind läks kergeks, ta otsiv hing hoidis tõtt pihus.
Ja