Küll ei valitse ses maailmas miski vähem kui kuus meelt ja üks mõte, kuus südant ja üks löök. Seal võivad parteinemiseks ja visadeks võitlusteks asja anda säärasedki küsimused, millest mitte just Euroopa ega perekonna enesegi saatus ei olene, – küsimused nagu see, kas on vähene suhkur või halb hoiukoht süüdi, et Jakoobast õe marjakeedised käärima läksid, ja mitme kana kohta peab kukk olema, kui nad hästi peavad munema, ja kas võib kassi nagu koeragi sooja vee ja seebiga pesta. Erakondi tekib kaks kuni kuus – selle järgi, kuidas päevakorda vanemaid või üsna uusi aineid juurde sigib – ja löömine lõpeb korrapäraselt sellega, et viimaks enam ühtegi võitlejat lahinguväljal ei ole: hüpati ükshaaval lauast ja kaoti klõmdi oma tuppa, kust siis aegade pärast, mis temperamentide järgi mitmesugused on ja ühest tunnist kähe päevani võivad küündida, ükshaaval jälle nähtavale tullakse, õlioks käes.
Kuid seesuguste verevirgutustega on Ulrich von Kremeri vigane südameklapp panetanud. Nii panetanud, et klapile kahtlemata kahjulikum oleks neist ilma olla. Mingi hinna eest ei vahetaks Ulrich neid tundmuse vastu, mis talle põue asub, kui ta Särgverest kord kauemini ära oli kui nädalapäevad, – tundmuse vastu, mis käärib ja puurib ja vahel veegi silma võtab, iseäranis õhtuti vaikuse lasumisel ja kui varitsevad varjud aknaid piiravad. Neil kordadel saab vanahärrast tundeinimene sügava härduseni.
Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks, kui ta väravast välja ja sepapaja esisele on jõudnud, sealsel lahkmel kõige pikema teeharu – selle, mis karjamõisa viib. Seesinane tee – halvasti sillutatud, nagu kõik teised Mäekülas, sügavaroopaline, kivine ja savine – läheb kõrgendiku külge mööda mitmekesisest võsast läbi ning avaneb siin ja seal välguti, kust vaade kogu mõisa kallakut ja nõgusat nurmkoda võib mõõta. Ja siis tuleb sõre männik liivasel pinnal ning lõpuks karjamõisa lage mäenutt, ühe palgega vastu turbasood, teisega vastu väikest küla ja põllu- ning karjamaa veeri mööda laiali pillatud saunu.
Sel teel teeb jalutaja sagedasti puhkeseisakuid. Ta istub mättale või heidab murule, sirutab koibi ja vibutab keppi, ümiseb, haigutab ja lõbutseb teadvuses, et ta elab, et ta on olemas. Ja mitte lihtsalt olemas, vaid Mäeküla mõisnikuna olemas. Olemas isikuna, kellel maakerast veel osake päriseks on, kelle küljealune oma, vastuvaidlemata oma, ja kellel veel nõuda ja käskida on. Ning keda ikka veel respekteeritakse. Ja kes kedagi ei tarvitse karta. Ja hein kasvab, vili küpseb ja lehmad lüpsavad. Ja peremehed maksavad renti ja kandimehed teevad töö ära. Ja – jaa – oääh! – Mäeküla mõisniku magusas haigutamises sisaldub kõik, süsteem ja programm.
Enamasti peatub härra von Kremer ka karja juures, kui see ta käigu piiril juhtub olema, ja siis võidab ta silm isaliku ilme ja isalikult liiguvad ta pikad vurrukihvad. Sest need sada nelikümmend nisa seal – rohkem neid paraku ei ole ja kõige paremat tõugu pole nad ka mitte –, need on ta majanduse elusooned, ta isandliku iseseisvuse peapide; alles kaugelt järele tulevad kartulid ja veelgi kaugemalt müügivili, kui viimast üldse jätkub. Ja Mäeküla mõisnik sügab Laadikut ja Küüdikut sarvede vahelt, ulatab Punikule tüki saia suhu ja austab Karja-Toomast usaldustoonil mõne küsimusega. Sest Toomast ta ei pelga. Selles mehes pole midagi ähvardavat südameklapile. See väike nässakas rähksilm vahib peremehele otsa, nagu seisaks äkki pilvest kukkunud vanajumal ise ta ees. Mütsigi äigab alles siis peast, kui teine juba selja pöörab. Kurta ja tahta pole tal midagi.
Ja kui siis vanahärra karjamõisas, mäherduse kogunime alla mõisa rehte, kivist heinaküüni ja kahte turbakuuri mõistetakse, natuke ülevaadet on pidanud – sest siinsed vähe uuemad ja seepärast võrdlemisi korralikud hooned ei tõrguta pilku – ja kui ta mäenõlvadel ajaviiteks maasikaid ja muulukaid on otsinud, põõsastikus mõnd siili, sisalikku või nastikut kimbutanud, siis pöördub ta teist teed, alt vainu kaudu, koju tagasi ja viib oma kokale lõunaisu kaasa, mis lauale kantud parema ja pahema vahel vahet ei tee. Klaas mitte väga kallist portveini kustutab ta janu ja suigutab ta paariks tunniks ausale põllumehe-uinakule.
Teise, veidi väiksema tiiru ristleb härra von Kremer õhtupoolikul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Sellelt virgelt vaatemängult täis rebivaid käsi, sorisevaid niši ja kobrutavaid kappu viib ta alati nii ülendatud meeleolu tuppa, et paneb oma vana mängutoosi tilisema, mille mahedail helidel ta siis ühtlasi õhturoale rõõmsa vastuvõtu valmistab. Vahel laulab sööja mängitavat viisi paiguti kaasa, ja siis on emand Reemeti kriitika järgi “kui saetaks seinu seitsme suure saega ja soglataks kühvlitega munakivide virnas”.
Kolme küünla valgusel – kiviõli vastu hoiab ta visalt suurt lugupidamatust alal – loeb rüütel von Kremer enne sängiheitmist haigutades veel mõne veeru “Revalsche Zeitungit” ning paar peatükki raamatute raamatut, enamasti Saalomoni tarkust, sest muud kirjandust tal majas ei ole. Siis kustuvad küünlad ja kustub vanapoisi päev, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi.
II
Seal sündis ühel kevadel üheksakümnendate aastate alguses midagi, mis tema nii rahulikes värvides hoitud elule ärevat karva vöödi sisse vedas. Ta leidis äkki, et ta enesega enam üksi ei olnud. Ta meelest oli, nagu segineks kõigesse, mis silm nägi, kõrv kuulis, nina haistis, kops hingas, midagi enneaimamata võõrast. See ep olnud esiotsa ilus ega inetu, hea ega halb, ainult umbusklikult imekspandav uus. Siis aga selgus ebamäärane ja sai meeks – meeks, mis on magus mõruduseni.
Üksnes harukordadel valis Ulrich von Kremer jalutamiseks selle lühikese rohtunud tee, mis mõisamaja lõunapoolsest otsast ja aidast mööda viis, alla Kruusimäe saunade poole, sest see väljavaheline tee vajus seal varsti rappa, kus vesi kohati poole põlveni ulatus. Küll võis saunade ümbert ringi mäe ja soo vahel vingerdavat jalgrada mööda kuival jalal tagasi tulla ja käiku nõndaviisi pikendada, kuid Kremeri-härra ei armastanud kitsaid teid. Ühel pärastlõunal aga juhtus siiski, et ta aidatagusest sarapikust, kus ta pakatavate põõsaste alt mõisa põllul kündvate härjameeste mõnusat räuskamist pealt oli kuulanud, Kruusimäe vainule sattus. Ta sammus saia nosides väravani, millest peale järsult alla kalduv tee märjaks ja mädaks läks, ning pöördus, kui ta soo tagant üles sirguvale kirikutornile teretava pilgu oli kinkinud, roigasaia äärt mööda vibujoones selle lepatuka poole, kust algas mõisa minev rada, nurme ja niidu piirile tallatud.
Selle lepiku varjus kükitas ka siin ja seal vainu servadel mustavaist kandimeeste hurtsikuist viimane, selga kruusakünka vastu toetades, nii et mõisa poolt vaataja temast ainult katuseharju võis näha. Härra von Kremerile paistis magamistoa akendest alati, nagu roomaks seal kohas suur pikk päevakoer mööda põllupeenart. Ja iga kord tärkas ta mäluvaate ette tarekese niisama karvane omanik, kuuendikumees Tõnu Prillup, kelle priinime järgi saunagi hüüti.
Kui jalutaja Prillupi õuest, mille peale kevadine päike täiel palgel maha naeris, parajasti mööda oli astumas, kütkestas ta pilku riivamisi üks värviline vari, nii et ta pead pööras ja sammu veidi peatas. Vari tuli punasest seelikust haljal murul, sest aida ääres, vastu õueaia soppi, pikutas üks naisterahvas eredal paistel, silmad kinni ja suu lahti.
Esimene mõte Kremeri peremehepeas oli: Näeh, siin peres magatakse äripäeval! Siis seletas talle lähem pilk, et ta magajat ei tunne. Külaline? – Nah, ükskõik! Ja ta astus edasi. Aga ainult kolm sammu. Miski, mida veel kord maksab vaadata, näis talle meelde torkavat ja pööras ta pead. Ja et ta selle millegi kohta kohe selgusel ei olnud, astus ka need kolm sammu jälle tagasi ning ühe sammu õueaiale ligemale. Õu ja maja olid eluta, ainult paar kana siblis rehealuse