Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

segunes tõelisega ja kui vahel oru põhjas tihenes õhtune udu ning hallide haraliste kahludena haaras põõsaid, mis kitsastel nõlvakutel kasvasid, seisime Natašaga käsikäes orupervel, vaatasime kartliku uudishimuga sügavusse ja ootasime, et nüüd-nüüd tuleb sealt keegi meie juurde või hõikab udust, oru põhjast, ja et lapsehoidja muinasjutud elavaks tõeks osutuvad. Kord, palju hiljem, tuletasin Natašale meelde, kuidas meile anti “Laste lugemik”, kuidas me siis otsekohe jooksime aeda tiigi äärde, kus vana tiheda vahtra all seisis meie kõige armsam roheline pink, millele istusime ja hakkasime lugema fantastilist juttu “Alfons ja Dalinda”. Tänapäevalgi ei suuda ma seda jutustust meenutada ilma südamliku liigutuseta, ja kui ma aasta tagasi tuletasin Natašale meelde selle jutustuse kaht esimest rida: “Alfons, minu jutustuse kangelane, sündis Portugalis; tema isa oli don Ramiro”, siis pidin ma peaaegu nutma puhkema. Võib-olla oli see kõik ääretult rumal ja seepärast Nataša võib-olla muigaski minu vaimustust nähes. Siiski, ma mäletan, ta taipas olukorda otsekohe ja hakkas minu rahulduseks möödunud aegu ise meelde tuletama. Sõna-sõnalt – seejuures muutus ta samuti tundeliseks. See oli ilus õhtu; arutasime kõike, sedagi, kuidas mind kubermangulinna pansionaati saadeti, – jumal, kuidas Nataša siis nuttis! Ja meenutasime ka viimast lahkumist, kui ma Vassiljevskojest igaveseks ära läksin. Olin siis lõpetanud pansionaadi ja pidin minema Peterburisse, et valmistuda ülikooli astumiseks. Olin siis seitsmeteistkümnene, Nataša aga oli neliteist. Nataša räägib, ma olevat tollal olnud nii kohmakas vibalik, ja et mind vaadeldes pidi ta alati naerma. Jumalagajätul viisin ta pisut kõrvale, et talle öelda midagi hirmus tähtsat; aga mu keel oli siis korraga otsekui halvatud, ma ei saanud sõnagi suust. Tal on meeles, et ma olin väga ärritatud. Arusaadav, et meie jutust ei tahtnud midagi välja tulla. Ma ei teadnud, mida öelda, ja tema võib-olla ei oleks mind mõistnudki. Ma puhkesin ainult kibedasti nutma ja sõitsingi minema, ilma et oleksin talle midagi öelnud. Teineteist nägime palju hiljem Peterburis. See oli kaks aastat tagasi. Vana Ihmenev oli siia tulnud oma kohtuasja ajama ja mina olin äsja literaadiks hakanud.

      III

      Nikolai Sergeitš Ihmenev põlvnes heast, aga juba ammu vaesunud perekonnast. Muide, vanematelt oli ta pärinud hea mõisa poolteistsaja talupojaga. Kahekümneaastasena sai temast husaar. Kõik läks tal hästi, ent sõjaväeteenistuse kuuendal aastal juhtus, et ühel õnnetul õhtul mängis ta kaartidega maha kogu oma varanduse. Veetnud öö unetult, istus ta järgmisel õhtul jälle kaardilauda ja pani kaardile oma ratsahobuse; see oli tema viimne varandus. Kaart võitis, samuti teine ja kolmas, ning poole tunniga sai ta tagasi ühe oma küla, Ihmenevka, kus tal viimase revisjoni järgi oli talupoegi viiskümmend hinge. Siis loobus ta kaardimängust ning kohe järgmisel päeval esitas teenistusest lahkumise palve. Sada hinge talupoegi läksid tal jäädavalt kaduma. Kahe kuu pärast vabastati ta leitnandina sõjaväeteenistusest ja ta läks oma külakesse tagasi. Iial ei rääkinud ta enam oma kaotusest ja kuigi oli heasüdamlik, oleks ta tingimata tülli läinud selle inimesega, kes oleks julgenud seda talle meelde tuletada. Oma külas hakkas ta virgalt majapidamisega tegelema ja kolmekümne viie aastasena abiellus ühe vaese aadliku tütre, Anna Andrejevna Šumilovaga. See oli ilma kaasavarata, kuid oli hariduse saanud kubermangu aadlipansionaadis, sisserännanud proua Mont-Revêche’i juures, millega Anna Andrejevna eluaeg suurustas, olgugi et keegi ei suutnud iial taibata, milles see haridus õieti seisab. Nikolai Sergeitšist sai suurepärane peremees. Naabermõisate omanikudki käisid tema juures majapidamist õppimas. Möödus hulk aastaid, kui korraga naabermõisasse Vassiljevskojesse, millel oli üheksasada hinge talupoegi, tuli Peterburist mõisnik, vürst Pjotr Aleksandrovitš Valkovski. Tema tulek äratas kogu ümbruskonnas suurt tähelepanu. Vürst oli veel noor mees, kuigi mitte enam päris noor; tal oli kõrge aukraad, oli mõjukaid sidemeid, tal oli ilus välimus, ta oli rikas ja lõpuks veel lesk, mis eriti huvitas kogu maakonna prouasid ja preilisid. Räägiti hiilgavast vastuvõtust, mille kubermangulinnas tema auks oli korraldanud kuberner, kes olevat talle kaugelt sugulane; räägiti sellest, et kõik kubermangu daamid olevat lausa “arust ära tema sõbralikkusest” jne. jne. Ühesõnaga, see mees oli Peterburi kõrgema seltskonna üks hiilgavamaid esindajaid, kes end kubermangulinnades harva näitavad ja kes sinna ilmudes tohutu efekti tekitavad. Vürst aga ei olnudki väga sõbralik, eriti just nende vastu, keda ta ei vajanud ja enesest natukegi alamaks pidas. Naabermõisnikkudega ei suvatsenud ta tutvudagi, mistõttu sai enesele otsekohe hulga vaenlasi. Seepärast olid kõik ääretult imestunud, kui tal äkki meelde tuli Nikolai Sergeitšit külastada. Tõsi küll, Nikolai Sergeitš oli üks tema lähemaid naabreid. Ihmenevite majas jättis vürst härrastele sügava mulje. Võlus otsekohe mõlemaid, eriti oli temast vaimustatud Anna Andrejevna. Mõni aeg hiljem oli vürst neil juba tavaline külaline, käis nende pool iga päev, kutsus ennast külastama, heitis nalja, rääkis anekdoote, mängis viletsal klaveril ja laulis. Ihmenevid ei suutnud ära imestada: kuidas võis nii kalli ja väga lahke inimese kohta öelda, et ta on külm egoist, kõrk ja iseennast täis, nagu rääkisid kui üks mees kõik naabrid. Tuleb arvata, et vürstile tõesti meeldis Nikolai Sergeitš, see lihtne, siiras, omakasupüüdmatu ja õilis inimene. Muide, kõik selgus varsti. Vürst oli tulnud Vassiljevskojesse selleks, et minema kihutada oma senine sakslasest mõisavalitseja. See oli prillide ja kongus ninaga juba hallipäine ambitsioonikas agronoom, kõlvatu inimene, kes kõigist headest omadustest hoolimata oli äärmiselt häbematult aina varastanud ja peale selle veel mitu talupoega surnuks piinanud. Kui ta viimaks teolt tabati ja kui tema süü kindlaks tehti, oli Ivan Karlovitš väga solvunud ning rääkis palju sakslaste aususest. Siiski kihutati ta minema ja talle sai osaks halb kuulsus. Vürst aga vajas nüüd oma mõisasse uut valitsejat ja tema valik langes Nikolai Sergeitšile kui väga toredale põllumehele ja üliausale inimesele, milles muidugi kellelgi ei saanud vähematki kahtlust tekkida. Paistis, nagu oleks vürst meelsasti näinud, et Nikolai Sergeitš oleks ennast talle mõisavalitsejaks pakkunud. Seda aga ei juhtunud ja seetõttu tegi vürst ühel ilusal hommikul sõbraliku ja alandliku palve kujul ise ettepaneku. Ihmenev algul keeldus, kuid hea palk meelitas Anna Andrejevnat ja paluja kahekordistatud lahkus hajutas kõik muud kõhklused. Vürst saavutas oma eesmärgi. Tuleb arvata, et ta oli hea inimestetundja. Ihmeneviga natuke aega tuttav, nägi ta otsekohe, kellega on tegemist, ja mõistis, et Ihmenevit peab võluma sõbralikkuse ja südamlikkusega, tuleb ära võita tema süda, ja et ilma selleta poleks rahalgi suurt mõju. Vürst aga vajas niisugust valitsejat, keda võis usaldada pimedast peast ja alatiselt, nii et tal ei tarvitseks enam iial Vassiljevskojesse sõita, mida ta tõepoolest arvestas. Tema võluv mõju Ihmenevile oli niivõrd tugev, et Nikolai Sergeitš tema sõprust tõesti uskuma jäi. Nikolai Sergeitš oli nimelt üks neid häid ja naiivselt romantilisi inimesi, keda meil Venemaal leida võib, ja kes, kui nad kedagi kõigest hoolimata armastama hakkavad (sageli jumal teab mis põhjusel), siis anduvad nad armastusele kogu hingest ja nende kiindumus muutub vahel lausa koomiliseks.

      Möödus aastaid. Vürsti mõis lõi õitsele. Vassiljevskoje omaniku ja tema valitseja suhetes ei tekkinud kummalgi poolel arusaamatusi ning need suhted piirdusid kuiva ja asjaliku kirjavahetusega. Vürst ei seganud end üldsegi Nikolai Sergeitši korraldustesse ja andis talle vahel niisugust nõu, mille asjalikkus Ihmenevit lausa imestas. Oli näha, et vürst mitte ainult et hoidus asjatutest kulutustest, vaid mõistis ka tulu teenida. Aastat viis pärast Vassiljevskojes käimist saatis ta Nikolai Sergeitšile volituse teise, samas kubermangus asetseva suurepärase mõisa ostmiseks, kus oli talupoegi oma nelisada hinge. Nikolai Sergeitš oli vaimustuses; vürsti saavutused ja kuuldused tema edust ning aukõrgendustest võttis ta enesele südamesse, nagu oleks tal tegemist oma lihase vennaga. Aga tema vaimustus tõusis haripunkti, kui vürst talle kord erilist usaldust avaldas. See juhtus nõnda… Muide, ma pean siinkohal vajalikuks mainida mõnda erilist detaili selle vürst Valkovski elust, kes on ju üks tähtsamaid osalisi minu jutustuses.

      IV

      Mainisin juba, et ta oli lesk. Ta oli õige varakult abiellunud ja teinud seda raha pärast. Oma lõplikult vaesunud vanematelt Moskvas ei saanud ta peaaegu mitte midagi. Vassiljevskoje oli mitmes järgus panditud ja sellel lasusid rohutud võlad. Kahekümne kahe aastasele vürstile, kes tollal oli sunnitud teenima Moskvas kuskil kantseleis, polnud jäänud kopikatki ja ta astus ellu kui “põlise suguvõsa puruvaene järeltulija”. Abiellumine kellegi kaupmehest maksurentniku vanapiigast tütrega päästis ta. Kaupmees muidugi tüssas teda kaasavaraga, kuid