Mõned sõdurid kodustasid siitnurga neiud, mõned abiellusid ja jäid pärast teenistust saarele, mõned sõitsid koos naistega oma kodumaale. Suurem osa lahkujatest olid varsti tagasi – elu kodust kaugemal osutus liiga karmiks.
Nagu eespool jutuks, muutusid eestlaste geenid tugevamaks ja paljud spordis ning teistel aladel paremad olid sageli segaabieludest või juhuvahekordadest.
Lahtise peaga noormehed lõpetasid keskkooli, astusid ülikooli ja et saarel erialast tööd polnud, kadusid nad peagi pealinna avarustesse. Sama juhtus tüdrukutega. Kodusaarele jäänud mehed töötasid autojuhtide, traktoristide või ehitajatena.
Ent, noored on noored. Peagi tekkisid suhted, mis lõppesid tihti abieluga. Nii abiellusidki kesk- ja kõrgharidusega noored neiud algharidusega noormeestega. Ega nendel meestel midagi viga olnud, ainult koolitee jäi lühikeseks.
Emmaste Tarbijate Ühistu likvideeriti. Aini isa läks tööle KEK-i ehitustööliseks, nii nimetati kolhoosidevahelist ehitusettevõtet. Aini uueks töökohaks sai kalakombinaadi Sõru tsehh.
Meres oli noil aastail räimeuputus. Kevadel toodi Sõru ja Haldi sadamates kaldale paarsada tonni räime päevas. Mis sellise kogusega peale hakata? Kohalikud naljamehed laulsid: „Söö silku, leiba, kala, siis seisab nagu tala!”
Kuidas seismisega oli, pole teada, aga Siberi vangilaagrid vajasid toitu. Räimede soolamiseks ehitati betoonbasseinid, kuhu mahtus sadakond tonni kala. Neid betoonbasseine oli sadu. Kui püügihooaeg läbi sai, kühveldati soolakala tünnidesse, laaditi autodele ja viidi Haapsallu, kust kalad edasi suure kodumaa avarustesse rändasid.
Kala tuli ropult, nagu ka raha kalameestele. Töö oli muidugi raske ja ohtlik. Puudusid päästevahendid, paadid olid vanad ja kaine peaga mõni mees merele ei läinudki. Ega pääsenudki, sest kõik, kes merele said, pidid läbima Vene piirivalve ja KGB kadalipu. Kui selgus, et keegi sugulastest välismaal elab, tuli kaluriametist suu puhtaks pühkida. Ainile meeldisid nii meri kui ka kalapüük, aga mõned võõrsil elavad sugulased tõmbasid kaluriametile kriipsu peale. Seega pidi Ain räimi soolama, tünne vitsutama ja hiliste õhtutundideni kalaautot ootama. Palk oli aga kümneid kordi väiksem kui mõne tunni merel olnud kaluritel. Ain taipas, et töö rikkaks ei tee, aga aitab sellele kindlasti kaasa.
Saabus sügis. Kalapüügihooaeg lõppes ja Ain otsustas autokooli minna. Juunis sai ta 18 täis ning võis nüüd juhiloa teha. Suvel oli ta eksternina andnud amatöörautojuhi eksami, aga selle loaga võis juhtida ainult sõiduautot.
Tallinnas Nõmme mändide all elas tädi oma majas ja Ain lubati neljaks kuuks sinna. Tädi elukaaslasele polnud see eriti meeltmööda, aga Ain püüdis olla korralik ja nende vahel pahandusi ei tekkinud.
Õppimine läks Ainil hästi ning jõululaupäeval olid juhiluba ja autokoolitunnistus käes – seal ilutsesid vaid viied. Samal päeval sai 18-aastane Ain oma esimesed valehambad. Emmastes bensiini müües tuli seda vaadist kummivoolikuga tõmmata, bensiin oli aga mürgine ja nii kadusid esimesed hambad mõne kuuga.
Seega sõitis Ain nüüd kodusaarele tagasi uute hammaste ja värskete juhilubadega. Lootus kusagile autojuhina tööle saada oli väike, sest autosid oli saarel vähe, lubadega mehi aga palju.
Esmalt proovis Ain õnne Kärdlas kohalikus autobaasis. Kahjuks polnud seal tööd. Autobaas oli alles loodud ja kümmekonnal autol juhid olemas.
Järgmiseks katseks oli Putkaste sovhoos – seekord Ainil näkkas. Sovhoos vajas juhti veoautole, mis vedas peamiselt juhtkonda kuuluvaid spetsialiste. Auto oli vana ja vajas pidevat remonti, aga paremat polnud esialgu loota. Ain lõpetas küll kooli viitega, aga autoremondist teadis vähe. Teiste meeste abiga saadi auto liikuma ja nii algas Aini autojuhielu.
Kui auto oli korras, polnud töö raske, kuid igavavõitu. Sageli tuli pikalt oodata koosolekute või mõne joomapeo lõppu.
Varsti tekkis üks esimesi armastusi. Peamiselt vedas Ain sovhoosi zootehnikut, ilusate kurvidega noorikut. Häda seisnes selles, et too zootehnik oli abielus ja Ainist kolm aastat vanem. Mees teenis aega Vene kroonus. Tõmme oli aga vastastikune ja varsti teadsid seda kõik.
Paari kuu möödudes kutsuti Ain direktori kabinetti. Ain sisenes hirmutundega – milles asi? Direktor oli noorem mees ja Ainil oli temaga senini hea läbisaamine olnud. Ülemus päris Ainilt töö ja elutingimuste kohta ja uuris ühtlasi, kas Ain tuleks tema isiklikuks autojuhiks. Sovhoosile eraldati uus sõiduauto Moskvitš-411 ja see oleks jäänud Aini juhtida. Poissmehest direktor pakkus Ainile ka ühte tuba oma kolmetoalises korteris. Siinkohal polnud Ainil vaja pikemalt mõelda. Seni oli tema kasutada vaid magamiskoht mitme kilomeetri kaugusel asuvas eramajas. Ain nõustus. Kabinetist lahkudes kutsus direktor Aini korraks tagasi ja täpsustas, et töötasu jääb samaks ning zootehnikut tuleb edasi vedada – see oli muusika Aini kõrvadele.
Siinkohal tahaks selgitada mõnda terminit. Mis asi on sovhoos ja kuidas see kolhoosist erineb? Sovhoosiks nimetati riiklikku põllumajandust arendavat asutust, mis erinevalt kolhoosist moodustati endiste riigimõisate asemele. Kolhoosides maksti palka esialgu natuuras, hiljem ka rahas. Sovhoosis nagu igas teises asutuses ainult rahas. Kolhoosi juhtis juhatus ja selle esimees, sovhoosi direktor. Kolhoosnike suur eelis oli see, et nemad ei maksnud oma töötasult riigile makse. Kui algusaastatel oli kolhoosniku nimetus häbiasi, siis kolhooside arenedes muutus see auasjaks.
Maksta tuli tulu- ja lastetusmaksu, need moodustasid palgast kuni 40 protsenti. Ent eestlased on visad ja töökad ning vaatamata kõigile lollustele arenesid kolhoosid kiiresti. Palgad tõusid, ehitati uusi tootmishooneid ja elumaju, millest suurem osa oli küll asula tüüpi kortermajad. Toodangu realiseerimisega probleeme polnud, ainus mure oli, kuidas ise söönuks saada. Valmis ehitati tohutud sealaudad, kuid sinna jäid maha ainult seasitt ja – kisa. Ülejäänu rändas külmutusvagunites Venemaa avarustesse.
Midagi samalaadset toimus ka Putkaste sovhoosis, kus Ainil oli au vedada selle direktorit ja zootehnikut. Elukooli tarkust ammutas Ain mõlemalt.
Direktor oli noor, kuid tark ja kogemustega tootmisjuht. Muidugi oli ta parteilane, sest selleta poleks keegi direktoriks saanud. Ometi peab üks viga mehel olema – ikka see viin, viin, viin. Vintis peaga muutus ta agressiivseks ning oli sellest ka ise teadlik. Kaine peaga oli ta Ainiga kokku leppinud, et see tal lollusi teha ei laseks.
Sovhoosis oli piisavalt palju neid, kes direktori nõrka kohta teades püüdsid teda täis joota. Õnneks käis Aini jõud direktori omast üle ja kui viimane hakkas segast ajama, võttis Ain ta sülle ja viis koju. Jootjad ähvardasid ja direktor vallandas Aini. Järgmisel hommikul surus direktor aga Aini kätt, ja nii see kordus.
Aini trumbiks oli kella tundmine. Kui auto pidi ees olema kell kümme, siis direktor ei vaadanud, kas on. Ta teadis, et on.
Zootehnikuga oli lõbusam. Lisaks suhtluskoolitusele sai Ain targemaks ka sovhoosielu küsimustes.
Suvi möödus lõbusalt. Ain tegi sporti, nii jalgratast kui ka teisi spordialasid. Hiidlastel on tore väljend „üleääre õmblemine”. See tähendab, et midagi küll tehakse, aga mitte põhjalikult. Kahjuks iseloomustas see ka Aini tegemisi. Teda jätkus küll paljudesse kohtadesse, aga hingega ta ühe asja juures ei püsinud.
Sageli tahab jutuks tulla termin „eraldati”. Kindlasti jääb see paljudele lugejatele arusaamatuks. Kui isikul või firmal on tänapäeval vaja midagi soetada, läheb ta kauplusesse või mõnda teise firmasse ja ostab või liisib vajamineva. Nii juhtub, kui on, mida osta või liisida. Nõukogude Liidus oli paraku kaupa nii napilt, et selle ostmiseks anti luba ehk vajaminev eraldati.
Eraldati kõike, autodest viinapudeliteni. Näiteks eraldati ülikonna ostmise luba, kui oli ette näidata tõend abiellumisest. Auto, mille ostmise luba eraldati sovhoosile ja millega sõitis Ain, oli üks neljast Eestile eraldatud autost. Põllumajandusele oleks vaja olnud veel vähemalt sadakond sellist autot, kuigi autost oli asi kaugel. Tegemist oli neljaveorattalise sõiduautoga, mootori võimsus koguni nelikümmend hobujõudu. Ometi oskas Ain selle peletisega vajadusel saja