Pärast tööpäeva lõppu müüdi viina läbi akna ja see jäi Aini ülesandeks. Sealt sai Ain esimesed vene keele tunnid ja teise nime – patsaan.
Noolsirge teetamm läks edasi Emmaste poole ning oli juba Külamaal, kui saabus vaikus. Pärast Stalini surma ja Beria hukkamist kadusid ka röövlinäod ning tee-ehitus lõppes. Valmisehitatud teetammi kasutati Hiiumaa ringtee ehitamiseks ja teede seisukord paranes.
Kui Stalin suri, elas Ain internaadis. Kõrvaltoas elas vene ohvitseri perekond. Läbi seina oli kuulda nuttu ja hala. Kui lastetoast kostis naeru, kargas ohvitser püstoliga sisse ja lubas kõik maha lasta.
Kolm aastat läksid kiiresti ja 1954. aastal lõpetas Ain Emmaste kooli. Tunnistus oli keskmine – kolme seal polnud. Ain tahtis minna merekooli, aga isa sooviks oli õpingute jätkamine keskkoolis. Suvi möödus heina tehes ja sügisel jäi isa tahtmine peale. Nii oligi Ain 1. septembril Kärdla keskkooli VIII klassi õpilane. Klassi koosseis oli tore ja läbisaamine hea.
Septembri alguses saadeti kõik kolhoosidesse kartuleid võtma. See oli omamoodi tore aeg, õpilased said omavahel tuttavaks ja oli näha, kes mida oskas või viitsis teha.
Koolis ja sõjaväes on nii, et kui sa satud halbade nimekirja, siis sinna ka jääd. Et Ain oli paras väänkael, sattuski ta halbade kirja ning jäi seetõttu edaspidi alati süüdlaseks.
Klassiruumiks oli lava ja seal oli klaver. Ain, kes akordioni taltsutamisega hakkama sai, proovis nüüd ka klaverit mängida. Kui toimus kontsert või tantsuõhtu, tõsteti koolipingid kokku ja pidu algas. Kärdlas asus Vene vägede tankipolk. Seal ohvitsere jätkus ja naised on nagu naised ikka. Ain pandi akordionit „vägistama” ning esimesed elukooli kogemused tulid Ainile saali jälgides.
Õppimine läks Ainil rahuldavalt, välja arvatud vene keel. Ühed ja kahed lendasid. Oma osa oli kindlasti ka õpetajal, kes talle neid hindeid mõnuga suras. Saatuse pilkena õppis Ain hiljem Vene kroonus keele selgeks ühe aastaga.
Et Ain ei kuulunud heade poiste nimekirja, karistati teda ka teiste pattude eest. Kooli direktoriks oli keskealine naine, kellele meeldis oma võimu näidata. Ain elas kooliga samas majas asuvas internaadis. Ühtlasi oli seal ka direktori korter. Õppeaasta jooksul visati Ain kolm korda koolist ja viis korda internaadist välja, aga direktrissil oli hea süda ja sama palju kordi võeti ta tagasi.
Ühel kevadõhtul otsustas Ain mereväeklubisse filmi vaatama minna. Filmil oli kaks seeriat ja internaati jõudis ta hilja. Poisid tulid akendele ja teatasid, et direktor käis tube kontrollimas ja lubas kõik internaadist välja visata, kui Ain sisse lastakse. Ain arvas, et üksinda läheb küll internaadis igavaks. Ta võttis julguse kokku ja koputas direktori uksele. Natuke ootamist, uks avanes ja direktriss ilmus seksikas hommikumantlis uksele. Ain nägi vilksamisi esikulaual ohvitseri vormimütsi ja nagis maani ulatuvat sinelit ning jõudis mõelda, et nüüd lendab ta kuuendat korda internaadist. Seekord juhtus aga midagi muud. Daam naeratas sõbralikult ja ütles: „Kindlasti oled külmetanud, mine ruttu puhkama,” ja kadus ukseavast.
Ain aga mõtles omaette – ütle veel, et Vene vägedest on ainult pahandusi.
Saabus kevad, koolitöö lõppes ja Ainile väänati vene keeles suvetöö. Nüüd taipas ka isa, et poissi pole vägisi mõtet koolitada ning Aini lapsepõlv sai läbi.
Noorusaastad
Vene ajas oli ka midagi head. Tööpuudust ei tuntud ja nii sai 15-aastasest Ainist Emmaste Tarbijate Ühistu müüjaõpilane. Õpilase kuupalga eest võis osta kaks paari sokke. Töökoht oli Ainil Emmastes, elukoht Nurstes. Selle kaksteist kilomeetrit väntas Ain jalgrattaga kaks korda päevas maha. Jalgratas oli vana, tee auklik ja pehme, aga teist võimalust polnud. Kasu oli sellest väntamisest niipalju, et jalad muutusid tugevaks. Selgeks sai ka kummi parandamine ja seda tuli vahel teha mitu korda päevas.
Emmaste Tarbijate Ühistul olid kauplused Emmastes, Nurstes, Valgul, Sõrul ja Õngul. Kaup toodi Kärdlast Emmastesse, kontrolliti ning saadeti edasi harukauplustesse. Kaupa vedas laiali siitkandimees Rein veoautoga GAZ-51. Ain sai Reinuga hästi läbi ja õppis temalt autojuhtimist. Et kaup veeti laiali pärast tööpäeva lõppu, usaldas Rein sageli auto noormehele.
Lisaks kaubamüügile tuli ühistul tegeleda põllumajandussaaduste kokkuostmisega: loomanahad, õunad, kartulid ja vill. Müügil olid omakorda bensiin ja petrool, mida müüdi lahtiselt kahesajaliitristest vaatidest, kivistunud sool, mida tuli suure raudkangiga lahti raiuda, ja lahtine jõusööt.
Emmaste kauplus asus väikeses majas surnuaia kõrval. Uus kauplusehoone mõnekümne meetri kaugusel oli valmimas ja varsti ootas ees kolimine uutesse ruumidesse. Kaupluse juhatajaks olnud keskealine naine suhtus Aini hästi. Teades, millist palka Ainile maksti, leidis ta vahel võimalusi poissi premeerida.
Kaup toodi kohale Kärdla kesklaost ja kehtis aususe printsiip. Koguseid küll kontrolliti, aga sageli jäeti see kiirustades tegemata. Nii leiduski kesklaos neid, kes oskasid olukorda ära kasutada. Kaupa saadeti vähem ja ükskord tekitati kauplusele 9000-rublane puudujääk – see leidis kinnitust ka hilisemas dokumendi revisjoni käigus. Kaupluse juhataja püüdis olukorda parandada, aga lootusetult. Tulemas oli inventuur ja mõni päev enne selle algust süttis öösel kaupluse hoone. Õnneks või õnnetuseks märgati tulekahju ja see kustutati. Tegemist oli ilmselt süütamisega. Kaupluse põrandal oli kaks kasti: üks veini, teine bensiiniga. Üks neist oli tõmmatud tulekoldesse ja selleks osutus veinikast. Poevõti jäi kadunuks ja aastaid hiljem leidis Ain selle ühe kohaliku mehe mootorratta külgkorvist. Et see võti oli erilise kujuga, uskus Ain veendunult, et tegemist oli sama võtmega.
Viidi läbi põhjalik revisjon ja puudujäägi suurus tehti kindlaks. Kaupluse juhataja kõrvaldati töölt, teised jäid ametisse edasi.
Algas uurimine. Leiti tunnistaja, kes nägi Aini põlenguööl kaubaautoga ringi sõitmas. See versioon polnud aga võimalik, sest samal õhtul käis Ain Kärdlas haiget selga näitamas ning veetis seal ka öö. Aini vanaisa juures korraldati aga sellele vaatamata läbiotsimine.
Vana maja oli heinu täis topitud ja sealt otsimist alustatigi. Kõigepealt kästi vanaisal heinad välja hanguda, mille peale ei suvatsenud vanaisa Joosep isegi vihastada, rääkimata käsu täitmisest. Seejärel alustasid võmmid heinte läbitorkimist pikkade raudvarrastega. Lõpuks puudutaski varras midagi suurt, mispeale hüüatas läbiotsimist juhtiv miilitsakapten Rebane võidukalt: „Koorem käes!”
Joosep teadis, et tegemist on vana ahjuga ning soovis Rebasele edu. Vanaisale anti uuesti käsk heinad lakast välja hanguda, mille peale ta võmmid pikalt saatis ja minema kõmpis. Miilitsad asusid aga suure entusiasmiga ise heinu hanguma. Joosep jälgis kaugemal seistes, kuidas nad ahju leidsid ning südamest vandusid. Vanaisa õnnitles neid koorma leidmise puhul.
Nüüd viskas Rebase närv üle: „Naerad, vana tola!” karjus ta püstoliga ähvardades.
Joosep oli äkilise vihaga mees. Pikemalt mõtlemata haaras ta kirve. Ain, kes seda kõike pealt vaatas, ei teadnud, mida teha. Rebane püstoliga vehkides ees, Joosep „kuradite” saatel, kirves käes, tema kannul – nii suundus see tandem metsa poole.
Lõpuks vaibusid kired ning võmmid kadusid. Ain ja Joosep said aga poole ööni heinu uuesti üles hanguda. Kadunud kaubakoorem jäigi leidmata.
Ain oli suur spordisõber. Kui Emmastes toimus spartakiaad, osales ta jalgrattasõidu võistlusel ning võitis esikoha. Eks kasuks tuli igapäevane sundtreening tööle ja koju. Ain arvati vaatamata oma kuueteistkümnele aastale rajooni võistkonda ning otsustati Viljandisse maanoorte spartakiaadile saata. Kahjuks oli teel kaks takistust.
Aini isa tunnistas ainult kahte spordiala: heinategu ja küttepuude varumine. Vanemas eas lisandus ka kolmas lemmik – tõstmine kahesaja grammi kaupa. Suurte pingutustega õnnestus Ainil isa vastuseis ületada, kuid seejärel tekkis küsimus – millega sõita? Appi