Elizabeth on ilmselgelt õigel ajal õiges kohas, mõtlen tänavale astudes. Toimetuse välisuks vajub vaikse klõpsatusega mu selja taga kinni ja ma viipan teisel pool teed unistavale boda-boda juhile. Siis ma veel ei tea, et minu jaoks ei koidagi siin majas seda päeva läikiva nahktooli ja uue arvutiga.
„Sa töötad Daily Monitoris!?“ hüüatab Jacob paar tundi hiljem. Ta kõrv on selle meie hispaaniakeelsest vestlusest kuidagi kinni püüdnud. Istume „La Fontaine’i“ kahe kõrge puu all ja tellime õhtusöögi ooteks kohalikku õlut; grill-liha, kartulite ja köögiviljadega läheb umbes kolmveerand tundi. „Oot-oot, las ma mõtlen, kuidas selle tüdruku nimi oligi, kes ka siin meie juures kaks ja pool aastat tagasi elas ja oli Monitoris praktikal! Katherine… Katherine Roubos… Oled sa juba kuulnud, mis temaga juhtus?“
Raputan pead. Mis temaga siis juhtus?
„Katherine kirjutas paar lugu homodest ja mõni nädal hiljem tulid inimesed tänavatele ning nõudsid tema riigist väljasaatmist. Mäletan seda nii selgelt. Suured Katherine’i näopildid, peal punane rist ja hüüded, et homopropagandist maalt välja… Katherine istus noil õhtutel sellesama laua taga siin, silmad suured, ja muudkui vangutas pead, et mida teha. Ta ei julgenud isegi tänavale minna… Mõned tahtsid ju lausa tema vangipanekut. Igatahes läks asi lõpuks niivõrd hulluks, et tal tuligi Ugandast lahkuda. Tal oli siin võimatu edasi olla, temast oli saanud persona non grata… Ma loodan, et sul läheb paremini,“ astub Jacob laia naeratuse saatel teise laua juurde.
Ma loodan ka.
Sel õhtul ei tule mul tükk aega und. Külalistemaja baaris on naised oma tavalise peo lahti löönud ja seekord on nende hulgas ka üks sopran. Tõsiasi, mis alguses ajab naerma, pärast kahte tundi aga juba nutma. Pealegi raputab naaberbaarist kostev tantsutümakas sama hoogsalt ka unenägusid. Mind ründavad tumedad massid, käes plakatid, labidad ja kirved, minust tahetakse lahti saada, Ugandast välja saata, minema kihutada. Seda karjub üks veripunaste silmadega raevunud mees mulle ruuporist otse näkku: „Propagandist sihuke!“
Selle viimase lause peale ehmatab igaüks ennast ärkvele. Hingan sügavalt sisse, lükkan lina oma alasti ihult varvasteni ning koban pimeduses Ernesto tööarvuti järele. Kes oli Katherine? Miks see kõik temaga juhtus?
Katherine Roubos oli 22-aastane Stanfordi üliõpilane, kui ta otsustas tulla 2007. aasta suvel kolmeks kuuks Daily Monitorisse praktikale. Täpselt samamoodi nagu mina, vuhiseb mul peast läbi. Kogu skandaal algas sellest, kui toimetaja palus Katherine’il – ja mitte mõnel kohalikul ajakirjanikul – kajastada esimest Uganda LGBT13-kommuuni pressikonverentsi ning jälgida homoseksuaalide õiguste üle käivat kohtulugu. Ja seda Katherine tegigi. Enda sõnul objektiivselt ja isiklikku suhtumist kõrvale jättes; toimetajagi kiitis neiu „ettevõtlikku ning usaldusväärset raporteerimist“. Vastukaja ei jäänud aga tulemata.
21. augustil 2007 toimus Kampala ragbiväljakul sadadest mustadest peadest koosnev meeleavaldus, mille organiseeris ja kus võttis ainsana sõna Kampala fanaatiline kirikujuht Martin Ssempa. Ssempa jagas kohaletulnutega oma Google’i otsingumootori tulemusi, viibutas pea kohal valgeid pabereid, mis tõestavat, et Roubos on seotud Stanfordi ülikooli lesbide, geide, biseksuaalsete ja transseksuaalsete teabekeskusega. Ssempa süüdistas Kahterine’i lesbismis. Lesbi, kes tegeleb ajakirjanduse levitamise asemel „kriminaalse propagandaga“. Sajad kuulajad, kel käes värvilised plakatid, nõudsid seejärel kooris Roubosi ajalehest vallandamist ja riigist väljasaatmist „ebamoraalse elustiili“ propageerimise pärast. Noorest ameerika praktikandist oli saanud rahvavaenlane number üks.
Katherine kirjeldas hilisemates intervjuudes, kuidas Daily Monitor avalikult küll toetas teda, kuigi nurgatagustes vestlustes, toimetuse kaitsva tiiva all haaras nii mõnigi tunnustatud ajakirjanik tal varrukast kinni ning püüdis veenduda selles, et Katherine tegelikult ei pea homoseksuaalseid normaalseteks inimesteks. Et tegelikult ta ju ei kaitse neid. Seda lugedes vilksatavad mul silme ees kümned Monitori töötajate näod. Kes neist seda Katherine’i käest küsis? Mateebe? Anyango? Too prillidega, kurja pilgu ja Havai särgiga mees, kes käib toimetuses ringi, nagu see kuuluks talle?
Skandaali puhkemise ajal esines eetikaminister James Nsaba Buturo korduvalt raadios, kuulutades, et homoaktivistid tuleks kõik trellide taha panna. Lisaks on koloniaalaegadest kehtiv seadus, mis peab homoseksuaalsust ebaseaduslikuks, ilmselgelt liiga leebe, ent kuna valitsus teeb Uganda riikliku moraali ja väärtuste hoidmiseks kõik, mis võimalik, hakkavad nad töötama seaduseelnõu kallal, mis tagab nende rahva kaitse. Kaks aastat hiljem, 2009. aasta novembrikuuks valmibki homoseksuaalsuse vastane seaduseelnõu, mille kõrval tundub valitsev keeld lapsemänguna. Uue dokumendi kohaselt võib homoseksuaalidele eluaegset vanglakaristust määrata ning neid üles puua, kohtu alla lähevad ka need, kes teadsid kellegi homoseksuaalsusest, kuid ei informeerinud sellest politseid.
Rahvasuus tuntakse eelnõud nii Anti-Gay Bill’i kui ka Tarantino filmist inspireerituna Kill (Gay) Bill’i nime all. Avalikkuse toetus ulatub statistika andmetel 96 protsendini ja valitsus, mõttes juba aasta pärast toimuvad üldvalimised, plaanib veebruaris eelnõu parlamendis heaks kiita.
Ja korraga on Uganda tume, ohtlik paik.
Tõstan unetu pilgu arvuti sinakalt ekraanilt ning jään akna taga valitsevat pimedust silmitsema. Aafrika öö kõigi oma võõraste häälte, lõhnade, sahinatega on hetkel ainuke, mis minus rahutust ei tekita. Ülejäänu paistab ähvardavalt haigutava kaevuna, kuhu sa võid ühel kaunil päikesepaistelisel päeval pahaaimamatult lihtsalt sisse kukkuda. Ja siis loobitakse sind kividega surnuks, mõtlen süngelt muiates. Ma isegi ei tea, mida täpselt tunnen. Kas ma olen vihane? Lihtsalt häiritud? Kas see ehmatab või hoopistükkis üllatab mind? Ei, tunnistan pisut kibedalt, see ei üllata mind. Sest see, mis toimus Katherine’iga, too koostatud seaduseelnõu, et keegi on võimeline taolisi mõtteid üldse must valgel kirja panema, just taoline pime metsikus pidada õigeks keelata kellelegi olemasolu, õigusi, vabadust lihtsalt sellepärast, kes ta on, et ta on sinust erinev, valitseb ju suuremat osa maailma. Ma olen sellest lugenud, seda näinud, sellest kuulnud nii palju, igal pool ja aina sagedamini. Kuigi, kas ei peaks olema vastupidi, kas meie areng ei peaks minema hoopis teises suunas? Aga ei, see on nõnda isegi Euroopas, kuigi arvasime, et eurooplastena oleme sellest üle, oleme kogenumad, targemad, sallivamad. Homoseksuaalseid, erineva nahavärviga, erineva usukreedoga inimesi vihatakse nii siin kui seal, sest teistsugune tekitab meis hirmu, me kardame ja me kardame, sest me ei tea neist midagi. Sest me ei tunne teisi. Kuid selle asemel, et vaadata terasemalt, uurida, õppida tundma, sulgeme me hoopis piirid, keelame neile sissepääsu, ehitame müüre, sunnime nad nurka, koonduslaagritesse, silma alt ära, tallame jalge alla, süüdistame neid kõigis oma hädades, sildistame, nagu maailm oma rikkuste, vabaduste ja õigustega kuuluks ainult meile. Ei-ei, mulle ei mahu see pähe! Kuidas saab üks inimene, olgu ta naine või mees, musta- või valgenahaline, homo- või heteroseksuaalne, arvata, et ta on teisest inimesest üle, parem, et tema elu on rohkem väärt lihtsalt sellepärast, kes ta on ja kes teine pole?
Akna taga kraaksatab võõra häälega lind ja raputab mind palavikulisest mõttevoolust ärkvele, tagasi pimedasse tuppa, sassis voodilinade vahele. Mu süda peksleb ärevalt, nii kõvasti, et seda peab kuulma ka Ernesto, kuid kui tema poole vaatan, siis puhiseb ta sügavas unes hõljujale omaselt rahulikult, eemal selle maailma koledustest. Tal ei ole aimugi mu soontes keema löönud verest, hinge pitsitavast, kõri kriipivast õiglusjanust. Sest kuigi Ugandas toimuv ei üllata mind, ärritab see mind siiski ja kuigi Katherine’i lugu on mulle ilmselgelt