„Olemegi kohal, lady! Tuhat šillingit selle kauni värskendava hommikuse sõidu eest,“ naeratab lilla puhvaika.
Mu ajud on alles seal, kus ma ennist pahaaimamatult boda-boda peale istusin, nii et annan käsi pikal ootavale mehele oma käekotist midagi, mis võis olla tuhandeline rahatäht või rohkem kui tuhat, kuid mis võis olla ka mu heleroheline kamm. Boda-boda tormab minema ja mina leian end vana kolmekorruselise maja eest, mis oli kunagi roosa. Klaasukse kõrval seisab punase ja musta kirjaga valge silt: Daily Monitor. Tõmban sügavalt hinge ja avan ukse.
Näost ikka veel õhetades hiilin teisel korrusel asuvasse uudistetoimetusse. Madala lae ja raske pruuni mööbliga ruumi täidab inimeste hommikune jutuvadin ning seinale kinnitatud televiisorist jooksev pesapalli ülekanne, mida keegi ei jälgi. Mind juhatatakse vasakule, saali kõige tagumisse nurka.
Toimetuse juhataja kabinetti on sätitud kolm musta värvi lauda ja neli tooli. Rohkem sinna midagi ei mahukski, mõtlen, kui ainsa külalistele mõeldud tooli taha seisma jään. Kabinetti ehib ilmatu maakaart, millel Euroopa mõjub majesteetliku Aafrika kõrval väikese pruuni laiguna, nagu kohvitassist paberile jäänud ring. Sealsamas kaardi all istuv kolmekümnendates, terava ninaga kiilakas mees tõstab ajalehe kohalt pilgu, uudistab mind pealaest jalatallani ning jääb mulle küsivalt otsa vaatama.
„Tere hommikust! Mina olen praktikant, kes teile tänasest tööle tuleb,“ lausun energiliselt ja taipan, et ma pole juba üheksa aastat kusagil kontoris tööl käinud. Kas ma enam oskangi?
„Praktikant?!“
Tema reageering ei üllata mind, sest tee, kuidas ma siia kabinetti lõpuks jõudsin, pole läinud just kõige libedamalt. Kõigepealt käisin neile tükk aega peale nagu uni ja siis kirjutasin midagi ähvardusetaolist, pole ime, et nad seda kõike unustada tahavad. Kuigi mu esialgne plaan oli muidugi hoopis teistsugune, palju ilusam. Kuid kas nad pole seda mitte alati?
„Olen Anna-Maria…“
„Ah jaa, õigus küll,“ katkestab ta mind teraselt silmitsedes. „Niisiis, siin ta meil on, Penu isiklikult! Mina olen Anyango.“
Anyango tõuseb kätt sirutades laua tagant püsti. Ta käepigistus on tugev ja enesekindla inimese mulje jätmiseks pigistan sama kõvasti vastu. Ta muigab, istub oma nahktooli tagasi ja uurib siis, kuidas mulle Ugandas meeldib. Kirjeldan talle hommikust peadpööritavat sõitu ja lisan, et kui tal oleks rohkem aega, võiksin talle jutustada kohe pikalt tervest oma elust, mis mul selle sõidu jooksul silme eest läbi jooksis. Ta puhkeb naerma ning lohutab, et varsti harjun ma Kampala hullusega ära ega pane tähelegi, kui kiiresti üks või teine liiklusvahend sõidab. Ma ise loodan sedasama, vastasel juhul ei pruugi mu süda väga kaua vastu pidada. Anyango muigab poole suuga, laseb peal pisut paremale vajuda ning küsib siis järsult teemat vahetades, mida ma ajalehes teha tahaksin.
„Mind huvitavad ennekõike poliitika ja ka sotsiaalsed teemad. Samas, võttes arvesse, kust ma pärit olen ja kuhu ma tulin, siis leian, et minu jaoks saab huvitav olema iga teema.“
Anyango noogutab mõtlikult. Sel hetkel astub kabinetti viigipükste ja tumesinise T-särgiga noormees, kes haarab vasakule jääva laua sahtlist märkmiku ja diktofoni. Ta heidab mulle sahtli kohal küürutades uudishimuliku pilgu.
„Oh, Mateebe!“ hüüatab Anyango ja too tardub paigale. „Mida sa sealt otsid? Muide, kuhu sa minema hakkadki?“
„Fzztsssiiiprrsssiknzzrtsile…“ vuristab Mateebe.
„Selge, väga hea! Et siis FDC pressikonverentsile… Sobib ideaalselt! See neiu siin alustab tänasest meie ajalehes praktikat ning just sisepoliitika osakonnas,“ selgitab Anyango rahulikult.
„Zzaathhadllldatmiiiejrrszzz?“ küsib Mateebe mind silmitsedes.
„Jah, ta tahab olla teie juures ja hakkab koos sinuga igal pool kaasas käima, tutvustad talle kohti, poliitikuid, selgitad olukorda ja mida iganes…“
„Kzzztllleebbbbkhhheeemnnngzzza?“ tulistab suurte, pisut punnis silmadega Mateebe nagu automaadist. Ma ei saa aru ühestki sõnast, kuid peas on tal selline nägu, et see mõte eriti ei meeldi talle. Anyango on mind aga talle juba kaela määrinud ja otsus edasikaebamisele ilmselgelt ei kuulu.
„Jah, ta tuleb kohe sinuga kaasa…“ vastab Anyango ja pöördub siis uuesti minu poole. „Mateebe on meie ajalehe poliitikatoimetuse noorim, lootustandvaim ajakirjanik ja sul saab temaga kindlasti huvitav olema. Ja nüüd otse opositsiooni suurima partei pressikonverentsile! Algab täpselt kell üksteist. Ega sul selle vastu midagi pole, et kohe esimesel hommikul töösse sukeldud?“
Mis mul saab selle vastu olla? Haaran innukalt käekoti ning järgnen Mateebele, kes astub jalgu lohistades oma töölaua poole. Tajun ihul kümneid uudistavaid silmapaare, siin-seal kostab meie möödudes sosinat, vaikset naeru. Mateebe haarab märkmiku ja autovõtmed ning viipab mind endaga kaasa. Ta pomiseb midagi, kuid ma ei saa peale „car“ ja „go“9 muust aru. Alles sel hetkel taipan, et see katkematu vurin, sisin, sulin ongi tema inglise keel. See aga tähendab omakorda seda, et ka ennist, Anyango kabinetis, ei rääkinud ta mitte luganda, vaid inglise keeles… Oh, issand!
Ruttan Mateebe järel trepist alla kirka valguse kätte. See on esiti silmadele pisut valus, kuid ma ei hooli sellest põrmugi. Tunnen, kuidas elevus on hinge värelema löönud, kuidas põnevus tuksleb soontes. Suurima opositsioonipartei pressikonverents riigis, kus president Yoweri Museveni ning tema Rahvuslik Vastupanuliikumine on võimu enda käes hoidnud juba ligi 25 aastat, kuid sellegipoolest, või just sellepärast, uhkeldavad nad Ugandas valitseva demokraatiaga, kiitlevad õiglaste valimiste ja sõnavabadusega, hooplevad rahu tagamisega. Opositsioonil ja iseseisval ajakirjandusel on asjade seisust pisut teine versioon. Kas saab olla veel põnevamat tööpäeva algust?
Autos, mille istmed on lõõmav päike tuliseks kütnud, ütleb Mateebe jälle midagi ja jääb mulle seejärel otsa vaatama. Tõstan kulme.
„Halllngvbinhrrr?“ kordab Mateebe juhipoolset akent alla kerides.
„Ausalt, palun räägi aeglasemalt! Ma ei saa su jutust sõnagi aru,“ ahastan.
„Oh, suur tänu komplimendi eest! Jah, seda on mulle öeldud mitmel korral, et räägin inglise keelt nii kiiresti, et paistan päris ameeriklasena,“ venitab ta uhkelt, sundides end iga sõna korralikult välja hääldama. Kissitan silmi ja liigutan tema jutu rütmis suud kuivalt kaasa, justkui aitaks see mul rääkijat paremini mõista. Sõber José Hispaanias teeb mind kuulates nõnda siiamaani.
„Kas sulle on öeldud, et sa räägid ameeriklase moodi inglise keelt?“ lipsab mul üle huulte.
„Sageli! Käisin Bostonis vaid korra, aga mul on keelte peale lihtsalt annet. Seega, kaua sa siin olnud oled?“
„Ainult kolm päeva, mis aga näivad kolme nädalana. Kodulinnas ei juhtu aasta jooksul iialgi nii palju huvitavaid asju kui siin mõne päevaga ja ma küsin päris tõsiselt kohe, et mis on meil Euroopas panna vastu boda-boda’dele? Või hiiglaslikele marabudele? Ja lendavatele lehmadele, banaanidele ja põhjatuna näivatele tänavaaukudele, kuigi tegelikult neil ikka tuleb ju millalgi põhi ka ette? Ja uimastele valvuritele, kes tukuvad tööpostil nagu väikesed lapsed, endal kobakad kalašnikovid süles…“
Mateebe itsitab mu jutu peale nakatavalt, ma polevat veel õieti midagi näinud, ja vajutab gaasi. Rapume tükk aega mööda Kampala 8th Streeti, mis näeb välja nagu sõelapõhi, rohkem auke kui asfalti, ja võtame suuna Najjanankumbile, kus asub Forum for Democratic Change’i10 peakorter. Vahepeal küpseme mitmes liiklusummikus,