Loomulikult oleks seda meeldiv teha oma eluarmastusega käest kinni hoides, süda armastusest hell, aga mis parata, kui seda härra Õiget hetkel minu elus pole. Nii ei hakka ma pikalt puiklema, kui härra Playboy ehk Krishna hommikul oma valge turistitakso hotelli ukse ette ajab. Enne sõidu algust võtan talt loomulikult püha tõotuse, et ei mingeid varastatud suudlusi enam ning meie suhe olgu igati viisakas ja mõistlik.
Veel enne, kui viietunnine autosõit Delhist Agrasse võib alata, tahab Krishna korraks oma kodust läbi lipsata ja kutsub mindki kaasa. Mis võib mul olla selle vastu, et näha ehedat India elamist seestpoolt, seda enam, et Krishna sõnul on kodus ka tema naine ja lapsed! Tundub ohutu variant!
Tuleb välja, et elu Delhis, eriti just Pahar Ganji piirkonnas toimub enamasti katustel ja seda sõna otseses mõttes. Kui turist näeb tolmuseid ja räpaseid tänavaid, kus segamini grillkana lõhnaga hõljub pissuaaride hais, siis maailm, kus suurlinnade hindud oma igapäevaelu elavad, jääb puhtamatesse kõrgustesse. Ühele sellisele lamedale, justkui lõpetamata katusele ronin Krishna järel ka mina.
„Krishna, kas su maja on pooleli jäänud?”
„Ei – kuni majal pole katust peal, siis ei pea hoone eest tasuma kinnisvaramaksu. Ning avatud lamekatusel saab kuumadel suveöödel magada, siia saab pesu kuivama riputada, siin saab ühiselt suure laua taga süüa ja kas või tuvide võidulende korraldada.”
„Tuvide võidulende?”
„Jaa, paljud Delhi elanikud peavad oma katustel kodustatud tuvisid ehk kabotaar’e ja korraldavad naabrituvidega võidulendamisi. Tuvid on targad linnud, kes lendavad oma peremehe kudrutava vile peale kodukatusele tagasi, kui neil tänaval patseerimisest isu täis on saanud… Aga kuule, kui keegi mu kodustest sinu kaasasoleku kohta pärib, siis ütle, et soovid tualetti minna ning sinu mees ja veel kolmkümmend turisti ootab sind tänaval!”
Ma ei jõua küsidagi, milleks küll sellised valed, kui uksele ilmub mustade hirvesilmadega ja punasesse sarisse mähitud noor hindu naine. Esimesel hetkel keeldub ta kategooriliselt mind tuppa laskmast. Oh kui piinlik – küllap on ta väsinud järjekordsest „pissihädalisest” naisturistist, Krishna järjekordsest vallutusest! Krishna karmi käsu peale tuleb aga kaunitaril uks avada ja mind kempsu juhatada. Hea meelega tahaks Dolly (nii, nagu selgub, on Krishna naise nimi) mind pärast pissipausi välja visata, aga kuna Krishna leiab, et on õige aeg külalisele midagi söögiks pakkuda, ei jää Dollyl muud üle kui kööki siirduda.
„Proua, kus on teie abikaasa?” pärib Dolly konarlikus inglise keeles, enne kui end kööki asutab.
„Ootab väljas koos veel 30 turistiga,” vuristan ma kätteõpitud valet soravalt nagu luuletust. Ilmselt on see hetkel tõesti meie kõigi jaoks parim lahendus.
„Näita oma abielusõrmust!” nõuab Dolly. Kuna too esemeke on üle seitsme aasta leidnud taas tee minu sõrme – küll selleks, et metsikuid hindu mehi eemale peletada, mitte nende naiste armukadeduse leevendamiseks – sirutan Dollyle oma rõngastatud sõrme. Kuldne sõrmus sulatab Dolly palgeilt meelepaha nagu kevadised päikesekiired talvise jää.
Ma ei pane Dollyle pahaks tema huvi minu perekonnaseisu kohta – arusaadav, et kui minutaolisi naisturiste liiga sageli koju tuuakse ja mees on seejärel paar päeva kadunud, tekib igal naisel kahtlus, kas kõik on ikka korras. No vähemalt minu pärast ei pea ta muretsema!
Jah, see öine suudlus, mille Krishna mult võttis ja mis mulle liigagi kauaks kehasse särisema jäi, võis ju tõesti viidata sellele, et kuigi mu meel tahtis olla vooruslik, olid kehal teised plaanid. Aga praegu on kontroll meele käes ja nii ei tunne ma end kuidagi ebamugavalt, kui pean koos Dolly ja Krishna ja nende kahe pojaga pruukosti võtma.
Tubli hindi naisena suundub Dolly kööki vaaritama ja sealt elutuppa tungivad aroomid annavad aimu, et tulekul on põnev ja eksootiline maitseelamus. Samal ajal istume meie Krishnaga elutoas ja tema lapsed esitavad mulle kui kaugele külalisele improviseeritud tantsuetenduse. Tants ja laul on hindudel veres ja nii tunnevad väikesed hindu poisid minu ees Bollywoodi staaride kombel tantsu vihtudes ja lauldes end nagu kalad vees. Krishna vaatab oma poegade etteastet uhkusega – ei ole India mehel suuremat au ja uhkust kui tublid ja terved pojad.
Kui show on läbi, on aeg lauda istuda. Paraku õnnestub Dollyl kogemata teekann kuuma joogiga Krishna valgetele teksadele ajada ja see apsakas teeb ühisele veel algamata lõunasöögile kiire lõpu.
Krishna on silmanähtavalt vihane ja ärritunud, riidleb naisega hindi keeles ning õnnetu Dolly ei tea, kuidas oma mehe pahameelt leevendada.
„Sa söö midagi, mul pole enam isu. Vahetan riided ära ja teeme minekut, kiire on,” poetab Krishna mulle suunurgast ja kaob teise tuppa.
Tunnen ennast kohmetu ja üleliigsena, aga ei taha perenaist solvata tema pakutavast toidust loobudes. Dolly toob ülimagusat piimaga teed, alloo tikka’sid (meie mõistes kartulipudrupannkoogid) ja rasgulla’sid (hüpermagus siirupis keedetud maiustus). Toit käib ebamugavustundest suus ringi ja maitset nagu ei tunnegi.
Samal ajal kui mina oma einet lõpetan, pakib kohusetundlik Dolly Krishna reisikohvrisse piinlikult triigitud T-särgid ja püksid ning jääb siis nõutul ilmel teisest toast naasnud Krishnale otsa vaatama.
Tunnen, et õhk on elektrit täis ja mõistlik oleks lahkuda, enne kui päris tormiks läheb.
Tõusen viisakalt lauast, tänan perenaist ja hakkan välisukse poole suunduma. Seda nähes haarab Krishna oma pakitud reisikohvri ja suundub mulle järele.
„Krishna!” hüüab Dolly meile järele, kui juba trepist alla läheme.
„Mis siis veel?” on kõik, mida Krishna peab vääriliseks Dollyle öelda ja läinud me olemegi. Istume turistiautosse, mis peaks viima meid Agrasse.
Ei hüvastijätumusi ega head sõna!
Oh, kui hea, et ma pole hindu naine, kelle ainsaks rõõmuks on kokata, pesu pesta, lapsi kasida ja meest koju oodata!
Krishna pahameel Dolly äparduse pärast ei kesta kaua ja need viis tundi, mis kulub auto tagaistmel Agrasse sõites, mööduvad kui lennates.
Ja need viis tundi on ootamatult kuumad. Kui enne olen püüdnud alla suruda tundeid, mida Krishna lähedus minus tekitas, siis autos Krishnaga kõrvuti istudes võimutseb kehakeemia täies jõus. Kuigi väliselt istume viisakalt kõrvuti ja räägime maast ja ilmast, tunneme mõlemad, et oleme teineteise suhtes kõike muud kui ükskõiksed. Kehade kuumust, mis küll teineteist ei puudutagi, on õhus lausa käega tunda. Krishna suust tulevad sõnad, aga ma ei kuule neid, vaid näen ainult tema huuli. Krishnale otsa vaadates näen ainult tema silmade tuld. Ma tunnen, et veidi veel ja minu lubadused Krishnast eemale hoida lendavad seitsme tuule poole. Pilk Krishna silmis annab tunnistust, et temagi tunneb sama.
Kas see siis ongi see kurikuulus armumine esimesest silmapilgust?
Õhtuhämaruses jõuame Agrasse ja olen valmis kohtuma ühega seitsmest maailmaimest – Taj Mahaliga, mille ehitas mogulite keiser Shah Jahan 1631. aastal ehk ligi nelisada aastat tagasi mälestuseks oma abikaasale Mumtaz Mahalile, kes suri nende neljateistkümnendat last ilmale tuues. Olen valmis isegi maksma need soolased 20 USA dollarit välismaalastele kehtestatud sissepääsumaksu, et maailma armastuse sümbolit oma silmaga näha.
Kuid minu üllatuseks ja meelepahaks selgub, et plaan kuuvalgel Taj Mahali näha jääb ära. Kuigi kuu on taevas ja öö on valge, pole täna see õige öö, mil Taj Mahal on avatud. India reisiraamat, mida enne siiasõitu sirvisin, on jätnud targu mainimata, et Taj Mahali saab näha vaid mõnel üksikul kuuvalgel ööl aastas ja millal just see õige aeg on, saab teada vaid maailmaime kodulehte jälgides.
Krishnale ei jää mu pettumus märkamata ja teel hotelli püüab ta mind lohutada, et kohe hommikul suundume