Minu Bollywood. Ragne Jõerand

et kuna valge koerake magas meie tulekul Krishna ema voodis, on ta perenaise lemmik ja kui mul õnnestub esmalt koerakese süda võita, siis ehk ei viska vana hindu naine mind kohe oma valdustest välja. Kuna ma hindu keelt piisavalt ei oska, laskun koerakesega eestikeelsesse diskussiooni.

      „Kuule, ole nüüd mõistlik. Luba mind edasi tulla ja ära urise. Sa oled ju täitsa nunnu, miks nii kurjalt…”

      „Bhow, urrrrrrrr,” kostab vastuseks.

      „Tule siia, ma teen sulle veidi kõta-kõta…”

      Koerake hakkabki minu poole liikuma. Alguses ebalevalt, siis üha julgemini.

      „Kutsu, kutsu, tule, tule – palun aita mind, mul on vaja endast hea mulje jätta, sest tahan koos Krishnaga olla.”

      Kas saab see hindu külakoer eesti keelest aru või olen mina omandanud imelise võime loomadega rääkida (Indias olevat ju kõik võimalik!), aga igatahes viskab Daboo end hetk hiljem minu jalge ette maha, ajab käpad taeva poole ja ootab, et ma teda kõhu alt sügaksin. Mis mul üle jääb – ise ju lubasin talle kõta-kõta teha.

      Kogu seltskond jälgib toimuvat üllatunult. Hiljem saan teada, et Daboo on nii karm vend, et ei lase end puudutada kellelgi peale Krishna ema, isegi mitte teistel pereliikmetel, kes elavad temaga päevast päeva koos. Seda kuuldes olen ma kõrvust tõstetud ja mängin peas psühholoogilise tarkusega, et kõik mehed otsivad armastatud naises oma ema jooni. Seega, kui Daboo võttis mind omaks ja lubas end katsuda nii, nagu ainult Krishna ema seda tohib, siis äkki on meil tolle vana hindu naisega sarnane energeetika ja minus on potentsiaali saada Krishnale kellekski enamaks kui järjekordseks turistiksmeelelahutajaks…?

      Pärast katset koeraga kutsutakse mind, turisti-meelelahutajat, majja sisse. Täpsemini tuppa, kus Krishna kuni 16. eluaastani elas, enne kui otsustas kodust jalga lasta ja Delhisse õnne otsima minna.

      Teel siia olen Krishnalt juba kuulnud, et tema kodust pagemisel oli tegelikult ka teine, palju tõsisem põhjus. Nimelt ei suutnud kaunid hindu neiud kuidagi õigel ajal lahkuda Krishna fotostuudiost, mida Krishna tol ajal kodukülas pidas, ja veel hilistelgi öötundidel võis näha seal varje liikumas. Selline kõlvatus on aga ühes korralikus hindu kolkakülas (ja seda Phaphrana kahtlemata on) mõeldamatu. Nii et tollel talveööl, kui Krishna parajasti oma stuudios ametis oli – õnneks sedakorda tõesti filme ilmutamas ja ihuüksi –, tuli 30–40 kaigastega külameest noorele täkule ürgsel moel aru pähe panema. Nii ei jäänudki Krishnal üle muud kui tagaukse kaudu põgeneda. Öö veetis Krishna puuviljaaias mangopuu all ja alles varahommikul söandas ta koju hiilida, et pakkida seljakott ja suunduda iseseisvasse ellu.

      Krishna pruunid silmad jälgivad mind toaseinalt. Tema palged on roosad ja rõõsad, suu punane ja pruntis. Mustad juuksed on kaunilt lokkis, roosa triiksärk rõhutab tõmmut jumet.

      „See olen mina 16-aastaselt,” selgitab Krishna, end oma kodusel puuvoodil pikale visanuna, kui märkab, et mu pilk on peatunud toaseinal rippuval hiiglasuurel fotoportreel.

      Egas midagi, täitsa seksikas vend, mõtlen endamisi Krishna voodiserval istudes. Seda, et Krishna ikka väga popp poiss on, saan teada hetk hiljem, kui kõik majas viibivad seitse sugulast, Krishna ema ja kõik õed-vennad ja nende lapsed, end samuti samasse voodisse kobarasse istuma sätivad. Pean püsti tõusma, sest sellist personaalsesse ruumi sissesõitmist ma ei talu – no mida teha, kui põhjamaalasena pole ma karjainimeseks loodud.

      Aga magada tahaksin küll.

      „Krishna, dušš ja tualett ja pehme voodi kuluks nüüd ära…”

      Krishna tõlgib mu palve hindi keelde. Krishna teise venna naine Gavita tõuseb puulavatsilt ja palub mul käeviipega endale järgneda. Unistan juba jahedast dušist, aga Gavita juhatab mind keset õue seisva epaka roostes pumba juurde, mis käepidemele vajutades hädiselt kääksub.

      „Madam, wash here.”23

      Järgmine käeviibe näitab tänaval asuva rentsli suunas.

      „Madam, pee there.” 24 Ja läinud ta ongi.

      Saan oma asjad kuidagi aetud. Õnneks on nii pime, et ega silm naljalt ei seleta, kes see seal rentslis pissib – kas valge naine või püha lehm.

      Naasen Krishna tuppa, kus tema suguvõsa endist viisi innukalt Krishna voodil istub. Mulle seal igatahes ruumi pole, see on kindlamast kindel. Mingi imelik jonn ja trots tõstab minus pead ja mingi seletamatu soov rikkuda kõiki võimalikke hindu kultuuri reegleid võtab võimust.

      „Krishna, ma ütlesin sulle, et magan ainult sinuga ühes toas ja ühes voodis, seega äkki läheks su pere nüüd laiali, et ma saaksin magama tulla?”

      „Kallis, ole mõistlik, mine maga koos teiste naistega Gavita toas,” üritab Krishna mind veenda.

      Aga mina ei taha olla mõistlik. Mina tahan jonnida, sest olen otsustanud „turisti-meelelahutajana” võtta oma reisist kõik, mis vähegi võimalik.

      Või on selline isekas käitumine hoopis alateadlik naiselik armukadedus ja kättemaks kõige selle eest, mis näitas Krishnat käivat nii paljukäidud teed? Dolly armukadedus, Taj Mahali väravavahi teadev naeratus – ja lisaks need telefonikõned ja sõnumid, mis kord ühelt, kord teiselt chori’lt meie reisi vältel Krishna mobiili laekusid ja mida ma püüdlikult eirata proovisin…?