„Sakslane on lolliks läinud,” ütleb Vana Jott.
Ta on seda viimasel talvel mitu korda varemgi ütelnud.
Vana Jott on meie küla kõige vanem vanamees. Temaga juba on, millest rääkida. Temast vanemaid naisi on küll, aga mehi mitte ühtki.
KUI VANA JOTT on juba kolmanda piibutäie põlema puhunud, on ta veel veidi aega vait, vaatab siis minu poole ja alustabki:
„Penil, näed, on kahed silmad. Ühtedega tema näeb todasama mis inimenegi, aga teiste silmadega näeb tema vanatühja ennast.”
Ma hoian hinge kinni, ma tahan, et keegi suurtest nüüd kohe alguses Vana Joti käest midagi küsiks, talle küsimine meeldib, aga minul ei sobi esimesena küsida.
Ema küsibki, et kuskohal koeral siis on nood teised silmad, millega ta vanapaganat näeb.
„Ah nood või? Kas sa siis ei ole tähele pannud, penil on pärissilmade kohal veel teised, kollased?”
„Need on silmakulmud,” ei jaksa ma enam ennast tagasi hoida. „Igal mustal penil on kollased silmakulmud.”
„Ehhe-he-hee,” naerab Vana Jott mõnuga. Ja popsutab piipu. Ja vaatab kavalalt minu otsa. Siis hakkab jutustama, lõpuks ometi.
„Vaata, kui peni magab, silmad kinni, aga äkki liigutab oma teisi silmi, noid kollaseid, siis tähendab see, et ta vaatab sel ajal nendega ja paneb kõik tähele, olgu küll, et tema pärissilmad on kõvasti kinni. Mõnikord ta liigutab hända ka, siis on ta rahul ja tal on hea olla. Kui aga peni läbi une haugatab või kiunatab, siis on kindel, et vanatühi hiilib kuskil ligidal, ootab, et teda kutsutaks, ja peni juba näeb teda.”
„Siis tuleb koer üles ajada, et tal halb unenägu otsa saaks,” arvan mina õhinal.
„Eei, ei maksa segada, las olla, võib-olla vanatühi ei plaanigi midagi halba, niisama uitab kuskil lauda taga, aga ta võib penile mõne pahanduse teha, kui vihastab, miks inimene tema ja koera vahele tükib. Vot niimoodi.”
Ma tean küll, meie Harmi ka kergitab vahel oma kollaseid kulme, kui suvel kuudi ees magab, endal pärissilmad kinni. Vahel ta koguni tõstab käpa ja tõmbab sellega endal üle kõrva, vahel jälle sibab kõigi nelja jalaga, nagu ajaks kedagi taga. Läbi une kiunatamist olen ka mitu korda kuulnud. Ma olengi arvanud, et koer näeb sel ajal midagi unes. Unenägu ei maksa segada, sest unenägu võib teinekord väga huvitav olla. Ma olen mitu korda unes näinud üht suurt maja, kus kõik toad on ilusaid ja täitsa uusi mänguasju täis, mitte üldse kaltsunukkusid, vaid poest ostetuid. Ma olen unes seal majas olnud ja kõndinud, kõiki neid mänguasju näinud ja kätte võtta tohtinud ja see on olnud väga ilus unenägu, ma tahaksin seda aina uuesti näha.
Meie isa näeb jälle niisugust und, mis ajab teda valjusti rääkima. Eriti, kui ta vahel lõunauinakut teeb. Magab, magab, ja äkki hüüab kedagi või midagi, pahandab kellegagi. Kui on jutu lõpetanud, ärkab kindlasti üles ja räägib ära, mis ta just nüüdsama unes nägi. Isa unenäod ei ole eriti ilusad. Vahel on tal keegi tahtnud palgikoorma ümber lükata ja ta on sellega praganud, vahel jälle on tal jalgratas ära varastatud. Kui ärkab, on tal hea meel, et kõik oligi ainult unes. Vanapaganat on ta ka unes näinud, too on talle kallale kippunud ja tahtnud linaleotiiki tõugata. Aga isa on siis ka vanapagana korralikult läbi raputanud ja vennike on plehku pannud. Seda ma usun, vanapaganal ei tasu isegi unes meie isa kimbutada, meie isa on nii tugev mees, et tuletõrjepidudel veab ta kõik teised mehed vägipulgaga üles.
Ega vanapagan mõni halb mees ole, ma tean temastki juba üsna palju. Peale Vana Joti on vanapaganast jutustanud veel meie oma vanaema ja Igrise Timmo. Õde Ulla proovib mind vahel vanapaganaga hirmutada, aga teda ma ei usu. Peaasi on, et vanatühja nime suhu ei võta.
Ma tean, mis tal nimi on, see algab kõhh-tähega ja keskel on rrr, aga seda nime ei tohi nimetada. Nii kui ütled, ta kuuleb ära ja jookseb otsekohe ütleja juurde. Ta teab, et teda kutsuti, ja tuleb silmapilk ükskõik kui kaugelt, kas või saja versta tagant. Vanaema teab seda täpselt: „Sina teda ei näe, aga tema juba seisab sul nina all, hüppab oma karvaste kapjadega rõõmu pärast, et teda kutsuti, ja tahab muudkui sulle jala peale astuda.”
„Vanaema, aga tal ei ole kapju, tal on kanajalad all, Vana Jott ütles,”
„Nojah, kanajalad on nendel noorematel, aga vanal endal on kabjad,” annab vanaema järele.
Vana Jott jutustas, kuidas ta ükskord pühapäeva hommikul oma metsatukas seenil käis. Teadis küll, et pühapäeva peab pühitsema, ei kõlba sel päeval metsa tööle minna, oleks patt, aga temale pisteti niisugune mõte pähe, et mis see üksainus kord ikka teeb, ta järgmisel pühapäeval enam ei lähe.
Noh, läinudki siis Vana Jott, korv käevangus, oma talu metsa, mis on nii kodu lähedal, et katused paistavad madalama võsa tagant ära. Leidnud palju seeni, varsti korv täis ja kaapkübar täis ja peod ka juba täis. Kõik ilusad kollased kukeseened ja pruuni kübaraga noored kivipuravikud. Mitte kuskile pole enam panna, muidu korjaks aga veel ja veel. Hakanud siis Vana Jott metsast välja kodu poole tulema. Aga teerada polegi. Kõik aeg oli, aga enam ei ole. Vana Jott vaatas ringi, et kuhupoole see tee siis jääb. Ise veel enne mõtelnud, et vaja ikka tuleval pühapäeval ka metsa tulla, ega seeneaeg igavesti kesta ja ei kõlba ometi head kraami niisama maha vedelema jätta. Nüüd aga vaja kõigepealt metsast välja jõuda. Vaatab Vana Jott siiapoole ja sinnapoole, oleks täitsa kui tuttav ja oma mets, aga puud justkui teistpidi reas. Kus enne kasvas kask, seal seisab nüüd kuusk, ja haavad on leppade koha peal, männid haabade asemel ja üleüldse ei saa enam aru, kuspool on kodu. Kõige hullem, teerada ega teed pole ollagi. Hakanud siis umbkaudu minema, et väike mets, küll ta peremehe välja laseb, serv peaks siinsamas paistma hakkama. Aga ei paista midagi, koera haukumist ega kuke kiremist ka ei ole kodu poolt kuulda. See asi ajanud juba päris vihaseks, häbi muidugi ka, et ei oska omaenda metsas olla.
„No kurr …” hõiganud ta kogemata tolle kõh-tähega sõna, mida üldse ütelda ei tohi. Täitsa kogemata.
Otsekohe pärast seda olla Vana Jott näinud, et metsaserva asemel keksivad puude vahel väikesed kollastes hamedes kanajalgadega mehikesed. No nüüd olnud asi selge, nood kanajalgadega passinud Vana Jotti kõik see aeg ja visanud talle aina seeni nina alla, et ta metsast ära ei läheks ja pattu edasi teeks. Alles siis, kui ta neid nimepidi hõikas, näitasid nad enda ära ka. Ise veel nii kangesti rõõmsad, et neid kutsuti.
„Muudkui kargasid ringi, kõik kollaste hamedega ja väikeste läikivate sarvedega!”
Aga Vana Jott ei löönud verest ära.
„Viskasin seened maha, võtsin maast kaks puupulka, seadsin need ristiks ja hakkasin jooksma õkva nende poole. Oleks sa näinud, kui väledalt nad siis plehku panid.”
Nii pääses Vana Jott metsast välja ja koju. Ainult seened ja korv läksid kaotsi, aga mis noist, ega nood ju olnudki õiged seened, vaid vanatühja enda omad, tema saatis need oma abilistega otse põrgust, et meelitada pattu tegema ja ära eksitada neid, kes pühapäevasel päeval metsa tööd tegema tükivad, selle asemel et kirikusse minna.
Eks vanapagan võib ju muidu kaunis julge olla, aga ristimärki kardab tema hullemini kui kurja koera.
TÄNA küpsetame vanaemaga koos leiba. Harilikult teeme seda emaga, aga täna pole ema kodus, nad on isaga linnas laadal.
Kui oleks suvi, siis ma tooksin aiast kapsa küljest kõige suuremaid ja ilusamaid lehti ja vanaema laotaks need leivalabida peale taignapätsile alla. Aga veel ei ole suvi, peenradki aeda tegemata ja kapsataimed ette kasvatamata.
Vanaema on ahjust juba söed roobiga kühvli peale roobitsenud ja kööki pliidi alla viinud. Nüüd kastab ta ahjuluua panges märjaks ja pühib sellega ahjupõranda tuhast puhtaks. Luuda märjaks kasta ja ka pühkida tuleb mitu korda, muidu võib tuhka leivapätsi alumise kooriku külge jääda. Kui ahi puhas, siis toon mina esikust leivalabida ja sean selle leivamõhe peale risti. Nojah, ma olen kuulnud,