Mine tea, kas kuningad üldse ujuda oskavadki. Ja võib-olla neid ei lubatagi vette, äkki upuvad veel ära.
Kahe kasuka vahel magada on ju küll pehme ja soe, kui ise oled kuiv. Olen seda proovinud, meil on lambanahkseid kasukaid kodus küllalt. Aga sularasva süüa ei taha ma üleüldse, ei tasu proovidagi.
Sel ajal, kui Vana Jott meie köögis jutte jutustab, on juba nii pimedaks läinud, et meil on tuli üles võetud. Köögilaua peal põleb meil viieliiniline lamp ja toas seina peal naela otsas kümneliiniline.
Ema ja isa ja vähemalt üks mu vend on ka köögis. Meil on suur köök ja suur pliit kahe pliidialusega. Ühega saab palavaks kütta selle pliidiosa, mille peal süüa tehakse. Teise pliidialusesse tehakse tuli siis, kui on vaja suurt katelt keema ajada. Katel on kümme pange suur ja selles keedetakse sigadele.
Meie söögilaud köögis on ka hästi pikk, me mahume sinna kümnekesi. Kui aga söögi ajal tuleb mõni võõras meie poole, siis kutsutakse ka too lauda ja alati on mahtunud.
Vahel on mõni võõras moepärast vastu ajanud, on nagu natuke häbenenud, sest nii ongi kombeks, ei kõlba ometi esimese kutsumise peale kohe laua taha istuda. Kui ema tulijale ütleb, et aja aga jaksu võtma, kui jalgsi oled, siis võõras ikka veel natuke tammub jalalt jalale ja valetab:
„Mul hobune läve taga.”
Seepeale ütleb meie isa:
„Eks sa viska siis hobusele ka heinatuust ette.”
Nüüd ei saa võõras või tuttav või ükskõik kes ta on, edasi valetada ega tasu tal kauem ka häbeneda, ta tuleb laua äärde ja hakkabki sööma, pole tal läve taga mingisugust hobust!
AKNAPOOLSE seina ääres köögis on isa höövelpink. Kui parajasti hanguvart või rehapulki pole vaja teha, siis isa hööveldab. Ta kruvib kuiva kareda laua mõlemast otsast höövelpingi külge kruvidega kinni ja lükkab siuh! ja säuh! höövliga, kuni laud saab siledaks ja heledaks. Pärast pöörab ta laual teise külje ja hööveldab ka sealtpoolt ära.
Höövlilaastud lõhnavad ütlemata hästi. Nad on õhukesed nagu paber, tõmbuvad otsekohe rulli ja kukuvad pingi alla põrandale. Me vennaga korjame neid sealt sülle ja tassime pliidisuu ette kokku. Nendega on väga hea tuld hakatada.
Kui loomad on õhtust korda talitatud, kui ise oleme juba söönud, kui Vana Jott on juba koju läinud, siis tõstab ema kööginurgast voki lauale lähemale ja hakkab ketrama. Mõnel õhtul on tal koonlalaua küljes takud, mõnel õhtul linad. Takust lõnga läheb täitsa palju vaja, sellest kootakse kõik kartulikotiriie. Seda lõnga on lihtne kedrata, ma olen ka juba proovinud: tõmbad koonlast tasakesi takku ja venitad näppude vahel ühtlaseks joruks, jalgadega tallad kogu aeg vokiratast veerema, nii et vokk ise keerutabki jämeda lõnga kokku ja kerib selle pooli peale.
Linase lõngaga on keerulisem, see peab tulema peenike ja täiesti ilma jõnksakuteta … Tegelikult ei oska ma veel korralikult kedrata, aga tahaksin küll. Mulle üldse meeldib suurte inimeste tegemisi pealt vaadata ja meelde jätta, kuidas midagi tehakse. Ilmast ilma tekib mul niisugune tunne, et küll mina ka seda või toda oskaksin, kui mul ainult lubataks. Ükskord ammu, olin siis viieaastane ja väikevend kahene, võtsin ma käärid ja lõikasin väikevennal juukseid lühemaks. Me olime kahekesi kodus, kõik teised heinamaal, ja mulle paistis, et vennale tükivad juuksed aina silma. Nii ma tegingi selle töö ära, olin ju küllalt näinud, mismoodi isa seda on teinud, ja teadsin ka, et suurtel inimestel on suvel alati väga vähe aega. No küll ma sain tookord tõrelda, kõige rohkem suurte õdede käest, ema ja isa käest ainult natuke. Õed nimelt arvavad, et ainult nemad oskavad midagi ja mina olen liiga väike ja üleüldse sõnakuulmatu, ja juustelõikamist peavad nad väga suureks kunstiks.
Olgu pealegi, mina ei hakka nendega vaidlema, las nad olla pealegi endi meelest need kõige targemad inimesed maa peal. Ema küll lubab mulle nii kääre kätte kui ka niiti ja nõela, ta on mind õpetanud, kuidas nii teha, et sõrme sisse ei torka ja midagi ilmaasjata katki ei lõika. Varsti ta hakkab mulle ka varrastel kudumist õpetama, kui aega saab.
Kui ema ketrab, siis on minul muud tööd. Ma paikan isa töösärgi küünarnukke või palistan midagi uuesti, mis on hargnema hakanud. Need on kõik head tööd ja mul on lubatud neid teha, sest ma oskan. Tikkida ja kududa ma veel ei oska, seda teevad õhtuti toas mu suured õed. Nad tikivad kõik linaste käterättide otsad kirevaid lilli täis, nad oskavad seda tõesti väga ilusasti. Siis nad veel pilutavad padjapüüre ja heegeldavad voodilinade külge sakilisi pitse. Neil on muidugi õigus, et mina neid asju ei oska, need on peenemad tööd. Aga küll ma ära õpin, ärgu nad uhkeldagu midagi. Minul ei ole ka veel kosilast, kelle pärast kõike seda teha ja kaasavara kokku ajada, et siis ühel päeval kõik need ilusad käsitööd kosilase emale-isale ja õdedele-vendadele jagada. Ma tean, et kui minu vennad ükskord kosja lähevad ja naisi võtma hakkavad, siis peavad nende pruudid minule ka midagi ilusat kinkima, sest siis olen ju ka mina kosilase õde. Muidugi tean, et sinna läheb veel aega, aga küll ma ära ootan.
Praegu õmblen mina seda, mis ema mulle õmmelda annab. Kõige enne ma palistasin voodilinade otsad ilusaks ja lihtsamate käterättide otsad ka. Meil ei ole õmblusmasinat, sellepärast tuleb kõik oma käega teha ja armsam saabki, nagu ema ütleb. Nüüd õmblen juba ka linaseid särke ja pikki valgeid aluspükse isale heinaajaks. Ema lõikab need omakootud kangast välja, seda ma ise teha ei tohi, aga külgi kokku õmmelda juba tohin, ema õpetas.
Mõnel õhtul me kraasime köögis villu, seda ka ikka ainult talvel. See töö teeb natuke tolmu, sellepärast ei kõlba seda toas teha. Ma võtan villakorvist villa ja mõõdan emale valmis. Kolm minu peotäit on üheks kraasitäieks paras. See on niiviisi, et kaks peotäit valge lamba ja üks peotäis musta lamba villa tuleb kokku kraasida ja saab ilus hall heie. Kraase on kaks tükki, mõlemal ühtmoodi väikesed raudharjased küljes. Vastukarva katsudes on harjased teravad ja valusad, pärikarva aga ainult kõditavad mõnusalt. Kraasida tuleb vastukarva. Villatuust tuleb kahe kraasi vahele panna ja siis ühe kraasiga villa muudkui läbi teise harjaste tõmmata. Ma oskan ka, aga mul ei lubata, see on lapsele raske töö, käed väsivad ruttu ära. Kui vill on päris kohevaks läinud, tõmmatakse heie kraasi seest välja. Pärast ketrab ema selle voki peal lõngaks, alguses ühekordseks, seejärel korrutab veel teisega kokku. Niisugusest lõngast saab kududa häid pakse sokke talveks.
Toas on minu suured õed, neil on seal omad tööd ja omad jutud. Vahel, kui ma sealt midagi tooma lähen ja natuke kauem olen, mõni neist juba hõikabki:
„Mis sa siin kuulad? Mine ära kööki.”
Küll nad ikka on imelikud, minu meelest rumalad ka. Muudkui usuvad, et kõik tahavad nende salajutte kuulata. Mina küll ei taha. Mis jutud need ka on! Ikka Laosina Viktor ja Järvepää Ahti ja Poolaku Kriss ja … Ega nemad üleüldse peale poiste muust ei räägi. Ma tean küll, et Laosina Viktor tahab meie Mannile kosja tulla, noh ja mis siis sellest ilmast ilma rääkida, las tuleb, Manni varsti kakskümmend aastat vana ka. Ükskord suvel Viktor juba sõitis hobuse ja vedruvankriga laupäeva õhtul meie küüni uksest sisse, otse Manni sängi kõrvale. Ma vist unustasin ütelda, et suured õed magavadki suvel küünis … Tookord Manni kiljus ja jooksis õue, tekk ümber, muudkui jooksis mööda õue ja põgenes siis laudapealsele, kuigi Viktor teda üldse taga ei ajanudki. Viktoril oli oma hobusega tegemist, sest hobune kohkus Manni kisast, proovis ennast tagajalgadele püsti ajada ja Viktoril oli tükk aega mässamist, enne kui hobuse ja vankri küünist välja tagurdada sai. Nüüd mu õed ikka veel arutavad seda lugu ja itsitavad ja sosistavad ja narrivad Mannit. Niisugust juttu, mida kuulata tasuks, nende suust ei kuule!
Kõik mu õed on ammu enne mind suureks kasvanud ega hooli minust. Ka mina ei tee neist suurt väljagi, las nad olla oma tarkustega omaette. Suurtel tüdrukutel polegi muud peas kui poisid. Nad vist ei mõistagi mõtelda muust kui meheleminekust ja kosilastest. Suvel on nad laupäevaõhtuti alati nii elevil ja muudkui ootavad. Teadagi, keda. Ehalisi muidugi. Tea, mis neist ka oodata, nagunii tulevad. Ei jõua väljas veel hämarakski minna, kui juba kuskil lõõtspill kääksatab