Minu esimene turvamees on Nery. No muidugi on ta päris nimi Nery Armando pluss veel kaks pikka perekonnanime, aga töönimena on kasutusel lihtsalt Nery. Ta on päris nägus, umbes kolmekümneaastane, süsimustade juuste ja pruunide silmadega noormees. Igal hommikul tööle tulles on tal seljas ülipuhas hele triiksärk, jalas viigitud püksid, mille värv on toontoonis kas siis lipsuga või vestiga. See vest, muide, on turvamehe vorm. Ühest küljest on see vajalik varjamaks vööl rippuvat püstolit ja teisest küljest saavad siis kõik teised aru, kellega on tegemist. Vormiriided on Guatemalas pea kogu teenindaval personalil. Ihukaitsjad ja turvamehed on siin üks meeste levinumaid ameteid ning nende tööriietuseks ja eraldusmärgiks ongi vest. Ihukaitsjatel on vööl vesti alla peidetud püstol, kuid turvameestel on pump-püss uhkelt ja avalikult rinnal. Mõnikord näevad poodide ees või parklates valvavad turvamehed välja mitte vanemad kui kuueteistaastased poisikesed ja nende nägemine, laetud relv rinnal, tekitab minus küll pigem kõhedust kui kindlustunnet. Kui viimati mainitud turvamehed kannavad rohkem sõjaväelist riietust, tanksaabastesse topitud lapilisi või rohelisi pükse, siis ihukaitsjad on eranditult alati viigipükstes ja lipsuga, jalas paksult mustaks viksitud kingad. Nende „pintsaklipslastest” peremehed aga seda Euroopas levinud nimetust küll ei õigusta: nad kannavad vabalt teksapükse, jätavad lipsu koju ning ülemise särginööbi lahti. Pintsak pole siinses kliimas meeste hulgas nagunii kuigi populaarne riideese.
Juhaniga töötavad kaks „poissi” – nii me neid hellitavalt hiljem omavahel kutsuma hakkame – Gilberto ja Willian. Gilberto on tegelikult peaaegu meie vanune ja on firma erinevaid bosse juba kakskümmend aastat turvanud. Nii et arvata võib, et ta on nii mõndagi näinud. Willian on nagu Nerygi natuke üle kolmekümne, pikkuselt mulle umbes ninani ja minu arust võiks tema vabalt ka presidenti turvata. See, millise läbitungiva pilguga ta alati ümbrust piidleb, kuidas ta viimasel hetkel liikuvasse autosse hüppab, ise samas kahtlustavaid pilke paremalevasakule heites või see, kuidas ta Juhani järel auto ust sulgedes oma lühikestel jalgadel sprinteri kiirusega ümber auto vudib, et jõuda ka minu autosse sisenemine kindlustada, ei muutu kunagi naeruväärseks just seetõttu, et ta teeb seda nii tõsiselt, sellise hingestatusega, et kui kõik inimesed maailmas oma tööd niimoodi teeksid, oleks maailm kohe kindlasti veidi parem paik.
Ühelegi paberile me alla ei kirjuta, aga sisuliselt lubame, et me keegi üksi oma condominio piirest ei välju. Kohalikel rikastel, kes ihukaitsjat omavad, ja neid on palju, töötab see süsteem nii, et ihukaitsjad tulevad hommikul kella kuuest condominio värava taha ja on seal siis ootel, et kui peremees autoga välja sõidab, siis hüppavad hopsti! autosse. Mõnel, ilmselt kas siis eriti rikastel või eriti kartlikel, on üks ihukaitsja oma autos ja paar tükki sõidavad veel teise autoga neil sabas. Need mehed passivad seal värava taga päevade viisi ja oma tööpäevadest neil eelteadmisi pole. Nad peavad igal hetkel valmis olema tööandja elu eest seisma, kuid neil ei ole mingit õigust midagi küsida või teada, millal tööpäev algab või millal lõpeb. Kindlasti on ka pehmemaid variante, sest hiljem näen, et nii mõnelgi pääseb ihukaitsja maja juurde, ent mingeid õigusi, eriti nuriseda, neil küll ei ole.
Meie tuleme teistsugusest maailmast ja korraldame oma elu nii, et meie ihukaitsjad alustavad ja lõpetavad oma päeva koos meiega meie kodus. Eelmisel õhtul lepime kokku järgmise päeva tuleku aja ja kui teame, et sel päeval rohkem välja minna ei kavatse, on ka ihukaitsja selleks korraks vaba. Juhanil tekib sel teemal esimestel päevadel ka väike mõtete lahknevus ühe naabriga, kui viimane Juhanile mainib, et ihukaitsjate ja autojuhtide condominio territooriumile sisenemine pole siin kombeks. Muidugi püüame me alati võõral maal elades kohalike kommetega arvestada, aga siin jääb Juhan endale kindlaks teatades, et minu ihukaitsja tuleb minuga sinna, kuhu mina tahan. Klassiühiskonna reeglitega arvestamine on meie jaoks üsna raske.
Meie esimesed päevad Neryga kulgevad veidi kurvalt ja üksluiselt. Sest mina ju ei oska tema keeles rääkida ja tema ei mõista mitte ühtegi mulle arusaadavat keelt. Nery on mõni aeg tagasi küll seitse aastat USA-s elanud ja väidetavalt oskab natuke inglise keelt, kuid tegelikkuses tähendab see oskamine seda, et kui ma ütlen „Hello”, saab ta aru, et ütlesin „tere”, ent kui ma juba rohkem kui kaks sõna ritta panen, võiksin sama edukalt ka eesti keeles rääkida. Imestan, et nii pika aja jooksul ingliskeelses keskkonnas olles ei jäänud midagi keelest külge, aga saan teada, et illegaalselt Ühendriikidesse tööle läinud ladinaameeriklased elavad ka seal kommuunides koos ja näiteks Nery on seal töötanud pitsabaarides lihttöölisena, kel klientidega pole vaja suhelda, ja nii see inglise keel väga passiivseks tema jaoks jäänud ongi. Nõnda me esialgu istumegi autos nagu kaks tumma, kuigi ma tahan iga hetk midagi küsida selle kohta, mida ma autoaknast välja vaadates näen või mida tema mõnest asjast arvab. Neryle oma päevaplaani teadaandmiseks kasutan hispaania keele õpetajat, kes pisut ikka inglise keelt tönkab, ent muul ajal peame žestide ja minu iga päevaga täieneva hispaania keele oskusega läbi ajama.
Kehtiva kombe kohaselt istub ihukaitsja autos „peremehe” selja taga ja jälgib kullipilguga ümbrust. Ma uurin, kas tuleks kõne alla, et ta minu eest autot juhiks, ja saan teada, et võib küll. Juhul, kui ta oskab. No „meie poisid” õnneks kõik oskavad. Sellega on ka selgunud esimene pluss seoses ihukaitsjaga – jääb ära võõras linnas esialgne otsimine-ekslemine-eksimine. Muidugi ei tule ma selle peale, et panen niimoodi oma ihukaitsja palju raskemasse olukorda, sest kui peaks tulistamiseks minema, peab ta korraga nii sellega kui ka autojuhtimisega hakkama saama. Ma võtan ihukaitsja olemasolu ikka veel kui mingit veidrust ega teadvusta absoluutselt, et see ongi tegelikult eluliselt oluline, ja naudin täiel rinnal oma turisti seisust autos, võimalusega vabalt ringi vahtida.
Kuigi ma kohtan supermarketis sageli sisseoste tegevaid prouasid, kel üks või isegi kaks turvameest kannul kõnnivad, lepime meie Neryga kohe kokku… või mis lepime, ma lihtsalt ei luba tal endaga poodi tulla, sest seal pole tegelikult oht siiski nii suur, ja nii ta ootabki mind alati parklas autos. Kohe, kui ma poe uksel nähtavale ilmun, sõidab ta autoga ukse ette, blokeerides sellega tee kõigi jaoks, kes samal ajal parklast sisse või välja tahavad sõita. Ma lähen sellisest käitumisest üliväga ärevile ja katsun talle ägedalt žestikuleerides ja oma väheseid tuttavaid hispaaniakeelseid sõnu ritta seades selgeks teha: „No, no, no…parar… aqui…”3 Nery vaatab mind arusaamatu pilguga, just nagu räägiksin temaga eesti keeles, tuleb minu juurde, võtab kotid, paneb need rahulikult ja minu arust päris aegluubis autosse, siis kindlustab minu turvalise sisenemise autosse, sulgeb mu järel ukse, kõnnib kooohutavalt aeglaselt ümber auto, istub rooli taha, paneb süüte sisse ja vaatab mulle rõõmsalt äraootava pilguga otsa: „A dónde ahora, doña Kaja?”4 Mina olen kogu pika pakkimistseremoonia aja hirmunult oodanud, kuidas kõikidest neist meie järel ootavatest autodest hakkab koledat sõimu ja sajatamist kostma, kuid ei juhtu mitte midagi niisugust. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et mitte keegi ei ilmuta isegi pisimatki kannatamatust, rääkimata keskmise sõrmega vehkimisest, mida mul näiteks Kiievi liikluses tuli vähemalt korra nädalas näha. Selline rahulik suhtumine aja kulgemisse paneb mind alguses ikka ja jälle rõõmsalt üllatuma, siis ma harjun sellega ja võtan seda kui midagi täiesti tavalist. Nii et kui ma üheksa kuud hiljem Eestisse puhkusele sõidan, olen tõsiselt mures, et mis minust saab, kui ma kusagil Eesti supermarketi parklas unustan, kus ma olen ja niisugusel jahmatavalt aega raiskaval moel peaksin käituma. Sest, sa mõtle vaid, terve su päevaplaan, aga miks mitte ka terve elu võib ju sellest uppi lennata, kui sa paar minutit hiljem toidupoodi sisened!
Mäletan seniajani, kuidas me Vilniuse liiklust kritiseerisime ja Tallinna oma kordi paremaks pidasime. Kiievis autoga tänavale minnes tabas mind selline šokk, et kaks esimest kuud ainult ohkisin