Loomulikult pole see mingi tore uudis, aga püüan kõik siiski valutult korraldada. Reisifirma abiga ostame laevapiletid endale ja koerale, broneerime toa koerasõbralikus hotellis Helsingi lennujaamas ja vähemalt kolm korda kontrollin üle, et meil ka sadamas selline taksobuss vastas oleks, kuhu koer puuriga sisse mahuks ja järgmisel varahommikul meid hotellist lennujaama viiks. Kui sa oled tavareisija kohvriga, võib selliseid probleeme nii-öelda käigupealt lahendada, ent kui sul on vaja suurt koera koos puuriga kaasa vedada, tasub kõik juba ette üksikasjalikult läbi mõelda.
Ja nii me ühel ilusal suvisel päeva ennast Tallinna reisisadamast leiamegi: üks ema, üks laps, kummalgi kohver, pluss suures, raskes puuris lõõtsutav koer. Ma pole ammu enam Tallinnast laevaga Helsingisse sõitnud ja seega pole kursis, kuidas asjad nüüd käivad. Hakkan otsima käru, millega koer teisele korrusele saada. Algul otsin ise, siis küsin ja selgub, et sadamas pagasikärusid polegi. Neiu kassas on õnneks lahke ja vastutulelik ning lubab kedagi abiks otsida. Tulebki noormees käruga ja transpordib meie kummalisevõitu reisiseltskonna laeva sissepääsu juurde. Sealt edasi peame oma jõududega hakkama saama. Mina sikutan puuri ja Kata võitleb kahe kohvriga, mille rattad tahavad kumbagi eri suunas viia. Aga me saame hakkama ning kohvrid jõuavad „kohvrite tuppa” ja koer „koerte tuppa”. Vähemalt järgmised paar tundi võime rahulikult laevasõitu nautida.
Kata loodab, et äkki Helsingis ikka on kärud ja läheb veidi kergemalt, mina mõtlen jälle sellele, et äkki ikka oleks olnud mõistlikum koer Eestis kellegi hoolde jätta. Loomaarst hoiatas, et nii pikka lendu koos sellises vanuses koeraga (uskumatu, aga Morris on vahepeal kaheksa-aastaseks saanud!) ette võttes pean ma lõppjaamas kõigeks valmis olema. Oh jah! Mõistlikum oleks see kahtlemata olnudki, aga see koer on ju meie pere liige, pealegi Kata kõige parem sõber. Ainus selline sõber, keda ta iga paari-kolme aasta tagant maha jätma ei pea. Mõtlen sellele, kuidas ma väikese Kata kord koos koeraga viimase kausist söömas leidsin, kuidas Kata Vilniuse-päevil mõnikord koos koeraga kuskil laua all uinus, mõtlen kõigile neile jalutuskäikudele Tallinna, Pärnu, Vilniuse ja Kiievi metsades ja merekallastel, mõtlen kõigile neile vahemaadele, mida see koer juba koos meiega erinevates liiklusvahendites läbinud on… Ja siin me siis nüüd jälle reisime. Palun Jumalat, et Morris sellegi vintsutuse üle elaks.
Kui laev hakkab Helsingi sadamale lähenema, alustame meiegi Kataga „koerapuuriga laevalt maha” aktsiooni. Koer on kogu sõiduaja olnud selleks ettenähtud ruumis kõige ülemisel tekil. Alla saab sealt küll õnneks liftiga, kuid nii lifti saamiseks kui ka liftist väljapääsuni jõudmiseks tuleb läbida mitmeid vaibaga koridore, kus puuri lohistada on eriti raske. Lisaks tuleb ületada ka mitmeid uksepakke. Kuna kohvrid ootavad all, väljapääsule lähemal, otsustame koera puurist välja võtta. Rahustavast tabletist veidi õõtsuval sammul astub Morris koos meiega väljapääsu poole, puur lohiseb mul järel.
Olen juba korduvalt küsinud, kas laeval tõesti pole ühtegi käru, millega oma raske kandami kaldale saaksin, aga kõik on vaid õlgu kehitanud ja vabandanud, et kahjuks ei. Seisame seal rahvamassis ja üritame paaniliselt mõelda, kuidas nüüd edasi, kui äkki väljub kõrvalolevast uksest koka riietes poiss. Suure käruga! Kõhklemata haaran tal varrukast ja palun, kas ta saaks meie koerapuuri laevalt maha aidata. Noormees heidab paar kõhklevat pilku siia-sinna, justkui veendumaks, et mõni ülemus pealt ei näe, ja ütleb: „Tegelikult ma peaksin küll praegu midagi muud transportima, aga olgu, teeme hästi kiiresti!”
Millised oivalised sõnad! Tõstame puuri kärule ja väljapääsu poole: start! Paistab, et noorel mehel on tõesti kiire, sest ta kihutab mööda pikka koridori lausa ralliauto kiirusega, nii et me koos kohvritega vaevu tal kannul suudame püsida. Sadama paviljoni jõudnud, vabandab ta, et kaugemale tal kahjuks aega meid viia ei ole. Tõstame koera kärult maha ja, nagu alati sellistes olukordades, valdab mind nõutus. Kas ma peaksin andma talle raha? Kui lennujaamades kärumehed teevad seda tööna, siis on lihtne: tema ootab töö eest tasu ja mina tean, et kombeks on anda. Aga nüüd? Ma olen sellele poisile nii tänulik, et mingis mõttes tundub raha pakkumine alavääristav. Nii suurt summat, mis oleks võrdne minu tänutundega, mul talle anda pole ja seetõttu ongi natukese pakkumine raske.
„Suur tänu teile! Kas ma võlgnen teile midagi?”
Ja see, kuidas ta vastab „Oh, olge nüüd! Aitäh on täiesti piisav!” ja minema kihutab, näitab, et just nii ta mõtlebki. Ma tunnen siirast heameelt, et südamest öeldud „Aitäh!” on maksevahendina ikka veel kehtiv.
Aga meie teekond maale pole siiski lõppenud. Hakkame väljapääsule osutavate noolte järgi mööda pikki koridore minema. Algul meetodil Kata ja isekad kohvrid ja mina koerapuuriga. Kohvrid ei kuula Kata sõna ja minul higi tilgub raske puuri ja selles elavnenud ringi kepsleva koera järele vedamisest. Peatume, et puhata, ja Kata arvab, et prooviks jälle koera välja võtta ja hoopis kohvrid puuri panna. Teemegi nii ja algul tundubki, et on lihtsam, aga lõpuks raugeb jõud ka sel viisil edasi liikudes. Mõtlen, et peaks vist rakendama meetodit Tallinnfilmist „Mehed ei nuta”, kus Ervin Abel oma kohvreid kordamööda edasi kannab… Seda meetodit me siiski proovima ei hakka, küll aga vahetame mitu korda kohvrite ja koera asupaika ja edasi liigutajat, iga käänaku tagant loodame näha päästvat maad, aga koridorid on lõputud ja abi ega maad ei paista kuskilt. Jumal küll, see oli nii ammu, kui inimene leiutas ratta! Miks küll ei võiks nüüd mõni neist meie koerapuuri all olla!
Aga me jõuame kohale. Taksobuss on meid ootamas ja lahke taksojuht lubab koeragi enda juurde salongi võtta. Edasi juba on meile abiks see inimkonna väärtuslikem leiutis ratas ja kui sellele lisada veel mõned hobujõud ja lahke inimfaktor, siis jõuame viperusteta hotelli. Hotell on taas ratastega kärudega varustatud ja ilma mingi vaevata saame tuppa. Joodan koera vanni dušist, jalutan teda hotelli kõrval kiirteede vahelisel murulapil, peseme ka endilt higi maha ja siis lahutabki meid järgnevast paarikümnest lennutunnist üks ööuni.
Lendamisega läheb kõik hästi kuni Mehhikoni. Sealgi maandume õigeaegselt ja kolm tundi viimase lennuotsani peaks meile garanteerima rahuliku toimetulemise. Eelmisest korrast tuleb kõik tuttav ette ja äpardusteta läbime vajalikud passikontrollid. Kui aga saabub meie kord piletid lennule registreerida, küsib leti taga töötav mees ükskõikse pilguga: „Teie tagasilennupiletid, palun!”
Ma ei oska veel mingit ohtu aimata ja ütlen rõõmsalt, et neid meil pole.
„Vabandust, aga siis ei saa te Guatemalasse lennata, sest teid ei lasta seal maale.”
„Mis mõttes ei lasta maale?” olen üllatunud. „Me oleme seal juba käinud korra ja teame, et viisat meil vaja pole.”
Veel kraadi võrra ükskõiksemalt ja tüdinumalt seletab see „väike must mees” inglise keeles, et Mehhikost Guatemalasse minnes tuleb tõestada, et sa ei kavatse sinna päriselt jääda. Ma siis proovin talle seda igal viisil tõestada. Esialgu väljamõeldud lugudega sellest, kuidas me alles kohapeal kavatseme otsustada, kas läheme sealt edasi El Salvadori või kusagile mujale, siis et mu mees ootab mind seal ja piletid on tema käes ja et meil on lennul kaasas ka koer ja… Ja lõpuks laon lagedale tõe, et jah, me tõesti kavatsemegi sinna pikemaks jääda, aga seda mitte illegaalselt, vaid ametlikult elamisluba taotledes ja et kuidas ma saaksin siis seda luba taotleda, kui te ei luba mul sinna minna seda küsima, ja mida iganes mul pähe tuleb veel öelda. Mehikest leti taga minu argumendid ei huvita. Temal pole luba ilma tagasisõidupiletita kedagi lennukile lasta ja asi vask. Proovin veel ühe korra ja seletan, et tema ei riski ju mitte millegagi, kui meie Guatemalas maale ei pääse, aga ei midagi. Paistab, et tema elus on täna „reeglitest kinnipidamise päev”.
„Ja mis me siis tegema peaksime?” küsin alistunult.
„Ostke endale pilet,” on tema vastus. Ta ütleb seda nõnda, nagu soovitaks ta osta tahvli šokolaadi. Annab meile teejuhiks kaasa ühe tüdruku, kes peab meid ühtlasi ka aitama ühest tsoonist väljuda ja