„Eestlased on mererahvas,” pani Vana Merekaru järgmise suitsu põlema. „Saarlased sõitsid igale poole, Vahemerele ja Mustale merele, isegi Aafrikasse. Kindla peale tõi mõni neist ka tõmmu tüdruku siia kaasa. Ses mõttes, et keegi pole kunagi läbinisti see või teine,” koputas ta suitsutuhka vanale purgikaanele. „Eriti, kui elad mere ääres.”
Õrn koiduvalgus embas Kuressaaret. See langes puudele, majadele ning iseäranis lossile. Jalutades Epuga jahisadamast mööda lossi poole, mõtlesin kõigele käega lüüa ja siia kolida, ükskõik, kas mõnda kivist, puust või klaasist majja, ning kasvatada üles terve pesakonna väikesi saarlasi. Ning ma ei lahkuks saarelt kunagi! Epuga reisides oli mul selliseid fantaasiaid pidevalt, aga tegelikult olime kodutud ja kohatud. Me olime nagu mustlased ning alati oli õhus võimalus lahkuda, sähviv ja plinkiv lihtne pääsetee, salatunnel või avariiluuk uude ilma. Teised inimesed jäid kohale. Meie läksime minema. Aga Saaremaa tundus nii turvaline. Mõtlesin, et sellisesse paika võiks pensionile jääda ja katkestada kõik kontaktid välismaailmaga. Jätaksin lihtsalt sildi korteriuksele: „Läksime ära Saaremaale. Kui midagi on vaja, siis teate, kust meid leida.”
Teadsin, kuidas Kuressaare loss välja näeb, kuna selle pilt oli ühes meie Tallinna korteris vedelenud vanas pildialbumis. Epp oli seal varemgi käinud koos minu eelkäija ning mõne sõbraga. Kogu kamp nägi välja nagu mõni vana U2 plakat, kus Epu ümber seisavad Bono, The Edge, Larry Mullen Jr. ja Adam Clayton. Epu ning tema teksajakkide ja metsikute soengutega bändikaaslaste selja taga hulpisid vallikraavis hallid jääkamakad. Ümbrust kattev tuhkhall lumi oli aga sobiv, sest pilt oli tehtud ühel pikal ja nüril 90ndate talvel, mil tundus, et ajalugu on jõudnud haripunkti ning vaikseks jääva silmapiiri taga hõõguvad vaid kättesaamatute unistuste söed.
Loss oli aga seal seisnud juba kaua ning nägi välja ikka samasugune, oli aastanumber siis 1994 või 2003 ning väljas kõlehall ilm või soe ja kollane päikesevalgus. Enamik Eestimaa endisaegseid losse oli varemeis, need oli laastanud mõne ammu unustatud sõja kahurituli. Nende rõsketel seintel kasvas tume sammal ning sealtkaudu kompleksi sisenedes võis õhus tunda lossi vanuse hõngu. Kuressaare loss oli aga terve, tema torne kroonisid kivikatused, mis siiani kiiskasid punaselt päikese käes ning tohutu suurel hallil fassaadil polnud ühtegi silmnähtavat märki sõjast. Vallikraavist ja päikesevalgusest kaitstud loss tundus irreaalne, otsekui mingi hädine Saaremaa linnapea oleks soetanud mõne Ingmar Bergmani filmi võtteplatsi ja lasknud selle turistide rõõmuks Stockholmist siia vedada. Ma oleks seda uskumagi jäänud, kui see loss poleks olnud nii neetult suur. Tibatillukesed turistid sissepääsu juures olid mikroskoopilised, otsekui aatomid antiigi varjus. Kummardusin allapoole ning üritasin pigistada hoonet – kui lossi saab nii proosalise sõnaga kutsuda – postkaardivalmile fotole.
Kuidas oli see sajandeid väldanud sõdadele vastu pidanud? Oskasin vaid arvata, et Kuressaare loss polnud õhku laskmist väärt. Saaremaa oli nii vaikne, rahulik ja igav, suved olid rahulikud ja hämused, talved vaiksed ja hämarad, alkohol voolas sisse ja välja ning leevendas inimeste vaeva. Sellele kindlusele polnud isegi mõtet proovida tormijooksu joosta. Võib-olla oli Epul piraatide koha pealt õigus: ehk nad tulidki mandoliinide, mitte mõõkadega.
Maksime lossi sisenemise eest mõne krooni ning jalutasime väiksesse siseõue, mida ümbritsesid helehallid müürid ja Rootsi turistid.
„Mis see on?” Kiikasin läbi raudtrellide lossi vundamendis asuvasse krüpti. Maa-alune ruum ei olnud valgustatud, ent pimeduses oli võimalik eristada vanal puust toolil lösutavat kondist kuju, kelle luid katsid iidsed rõivad: pikad saapad ja mantel.
„Sissemüüritud rüütli koobas?” luges Epp sildilt ja sosistas: „Sa ikka tead, mida sissemüüritud tähendab?”
„See tähendab, et ta müüriti elusast peast sisse?”
Epp noogutas, silmad pinevad.
Silt krüpti kõrval oli neljas keeles: eesti, soome, vene ja inglise. Seal oli kirjas, et Katariina II valitsusajal 1785. aastal joonestas üks Vene insener lossi põhiplaani ning töö käigus avastas selle keldri. Selles oli vana laud, tugitool ja ühe hispaanlase luukere.
Hispaanlane oli 16. sajandi esimesel poolel Vatikani käsul läkitatud Kuressaarde, mis kandis tol ajal Arensburgi nime. Ta oli inkvisiitor, kes pidi lõpetama Kuressaare katoliiklasest piiskopile meelehärmi valmistava protestantluse, mis kohalike vasallide seas levis. Hispaanlase vagaduse järeleproovimiseks tõid aga saare mässajad lagedale oma salarelva: kauni blondi neiu. Hispaanlane ei suutnud muidugi vastu panna, see tolvan armus tüdrukusse nagu tüdruk temassegi, ning kui nende salajane armulugu avastati, aeti saare neiu blond pea paljaks ja ta saadeti lähedalasuvasse nunnakloostrisse.
Meeleheitel Hispaania inkvisiitor üritas neidist päästa. Ta saatis talle leivapätsi sisse peidetud kirja, kus rääkis oma plaanist tüdruk vabastada. Ent leib ei jõudnudki kloostrisse. See jõudis hoopis lossi, katoliiklasest piiskopi lauale. Viimane otsustas, et inkvisiitor on oma tõotusi murdnud. Ainuke lahendus oli inkvisiitori sissemüürimine, nii et mees hääbus toidu, vee ja õhu puudusesse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.