„Ivan pole üldse paha,” ütles Epp. „Ainult et tal on eesti huumorimeel.”
„Aga ma arvasin, et Ivan on venelane.”
„Eesti venelased on teistsugused kui Venemaa venelased,” ütles Epp. „Ma tean üht tegelast, kes läks Sankt-Peterburgi. Ta eksis ära ja küsis trammis ühelt vanemalt naisterahvalt teed. Üks teine mutt kuulis küsimust pealt ja hakkas esimesega vaidlema, milline ikka on kõige parem tee kohale jõuda. Siis hakkas üks lähedalseisev mees kahe naisega vaidlema ja seletas, et „teie, eided, ei tea, mida te räägite, kõige õigem tee on hoopis sealtkaudu”. Üsna pea karjusid kõik reisijad üksteise peale, milline on kõige õigem tee sinna, kuhu see vaene Eesti venelane tahtis jõuda. Ning tema ei saanud sõnagi vahele öeldud. Ta ei olnud kunagi trammis sellist vaidlust näinud. See, kuidas ta seda mulle rääkis, oli väga eestilik.”
„Venemaal on asjad vist teistmoodi. Ivan küll ei näe nii välja, nagu võiks iga hetk käed rinnale risti panna ja kükktantsu vihtuma hakata.”
„Olgu, kuidas intervjuu läks? Milline on too mürgine suhtekorraldaja Piret?”
„Ta oli sellise nime kohta üsna normaalne. Andis mulle tasuta märkmiku ka,” sikutasin kotist välja väikese valge raamatu. „Sellel on kirjas „Värsked ideed”. Ma saan siia laulutekste kirjutada.”
„Või raamatuideid.”
„Just. See mulle ajakirjanikutöö juures meeldibki. Raha eriti ei saa, aga kõik annavad sulle tasuta märkmikke, T-särke ja jogurtit.”
„Kes sulle jogurtit andis?”
„Eesti Piimaliit. Mäletad, ükspäev tõin koju hunniku vaniljepudingut?”
„Sa peaksid nendega sagedamini kokku saama,” naeratas Epp. „Aga tead, me saame ühe tasuta asja veel, nimelt sõidu Saaremaale! Ma pean seal intervjueerima üht disainerit ja üht kunstnikku. Leppisime kokku, et kohtume ülehomme.”
„Saaremaa? Kuidas me sinna saame? Jälle lennukiga?” Mõtlesin Hiiumaa lennukile ja selle teibitud tiibadele.
„Ei, lähme parem bussiga?” pakkus Epp. „Tallinnast sõidab buss otse Kuressaarde.”
Jõudsime viimaks ühe kõrge betoonist hoonekamaka juurde. Emaduse monumenti ümbritses niitmata rohi ning plekiline kõnnitee, mida polnud arvatavasti remonditud sestpeale, kui asfalt seitsmekümnendail maha valati. Siin meie laps siis jaanuaris sünnibki? Kujutasin ette, kuidas me stoiliste palveränduritena rühime läbi lume- ja jäätuisu Kentmanni tänava korterist siia, astume mööda katkist kõnniteed ning siis ronime trepist viiendale korrusele.
„Mida sa arvad?” küsis Epp. „Kas poiss või tüdruk?”
„Mul on ausalt öeldes juba täiesti ükskõik,” ütlesin ust avades. „Mulle sobib emb-kumb.”
Lapsepõlves tundub omaenda sünd tähtsa, tähendusrikka ja isegi jumaliku sündmusena. Vanemad panevad su titapildid raami. Võib-olla riputavad nad need isegi seinale või asetavad öökapile. Minu ema pidas mu vennast ja minust „beebipäevikut”, kuhu pandi kirja kuupäevad, mil me saime oma esimesed hambad, millal me esmakordselt istukile tõusime, naersime ja esimesed sõnad ütlesime. Seal polnud vaid kirjapandud meenutused, vaid ka mõned mälestusesemed. Mu vanematekodus seisid venna ja minu titasussid endiselt riiulil kõrvuti. Nendele olid kirjutatud meie sünnipäevad, mis 2003. aastal tundusid juba kauged ja ebaolulised.
Nagu meiegi, olid ka minu vanemad teineteiselt pärinud, mis soost laps tuleb. Isa ei kaotanud lootust, et sünnib poeg. Kõik teised, kaasa arvatud ema, arvasid, et sünnib tüdruk. Kui aga arst sel niiskel ja udusel novembriõhtul mu ema raadatud üsast minu rohelise ja limase kere välja sikutas, paiskus üle toa triumfeeriv kusejuga, mu isiklik mehelikkuse vikerkaar: see olin mina, poiss. Siin ma nüüd siis olin, 23 aastat hiljem, seisin haigla sünnitusmaja ukse ees mingis linnas 6500 kilomeetri kaugusel omaenda sünnikohast ning kavatsesin tolle sündmuse taas läbi mängida.
„Kes sulle seda rääkis, et sa pärast sündimist pissisid?” küsis Epp, kui me haigla koridoris ootasime.
„Isa rääkis,” muigasin ma. „Ta räägib seda alatasa.”
„No näed,” ajas Epp silmad soomeugrilikeks piludeks kissi. „Seal, kus sina sündisid, lasti isasid haiglasse sisse. Aga isegi siis, kui mu noorem vend kaheksakümnendate lõpus sündis, ei lubatud isa majja. Me pidime ema ja Aapi aknast vaatama.”
„Miks?”
„Nõukogude ajal lihtsalt käisid asjad niimoodi. Ja mobiiltelefone ka polnud. Ma ei kujuta ette, kuidas ema teadis, et me oleme teda vaatama tulnud.” Epp mängis oma kätega. „Ma arvan, et see käis kuidagi nii: isa läks kingitusega kohale, pakk viidi üles emale ja tema sai seepeale aru, et perekond on kohal ning läks siis akna juurde ja näitas meile titat. Ma mäletan, kuidas me sõitsime Viljandisse ja ta näitas meile kolmanda korruse aknast Aapi. Ma sain aru küll, et meid ei lasta sisse, sest me võime endaga mingi viiruse sisse kanda, aga see oli ikkagi nii võõrastav. See oli terve nõukogude aja niimoodi: rasedad naised võeti perekonnalt viieks päevaks ära ja siis anti koos imikuga tagasi.”
Otsisin sõnu, mida öelda, ent suutsin mõelda vaid Epu emale, kes viieteist aasta eest Aapi akna juures hoidis. Nägin läbi akna tema nägu. Seda raamisid need suured prillid, mida ta kandis vanadel fotodel. Pilt mu vaimusilmas oli udune ning selle värvid olid luitunud nagu vana Polaroid.
„Aga kui sina sündisid?” pilgutasin silma. „Kas sa mäletad midagi?”
„Ei,” raputas Epp pead. „Aga mul on meeles, kuidas me jalutasime emaga läbi Viljandi vanalinna ning ta näitas mulle mu sünnimaja.”
„Viljandi? Aga su passis on kirjas Tallinn.”
„See tegi mind väiksena ikka nõutuks. Mu isa-ema olid mõlemad Tallinna sisse kirjutatud, nii et ametlikult pandi kirja, et minagi sündisin seal, ehkki tegelikult sündisin Viljandis. Isegi tänapäeval pean ma pabereid täites kirjutama, et ma olen sündinud Tallinnas, mis siis, et see pole tõsi. Aga see vana maja Viljandis ei ole enam haigla. Seal on nüüd hotell. Kui me Viljandis meie pisikest mesinädalat veetsime, mõtlesin, et võiksime seal peatuda. Millegipärast mõtlesin ümber. Las ta jääda mu sünnimajaks, mitte millekski muuks.”
„Huvitav, kas sel ajal sünnitati loomulikult?”
„Ei, ma olen kuulnud, et see oli eriti kõrgtehnoloogiline sündmus,” ütles Epp. „Ema kaotas palju verd ja polnud eriti heas seisus. Haiglast sai ta mingi eriti vastiku bakteri. Teistel naistel oli sama tõbi. Rinnapõletik. Nii et pärast seda, kui meid koju lasti, pidi ta uuesti haiglasse minema. Minu esimesed elunädalad olid umbes sellised, et papa pidi haigla vahet edasi-tagasi sõitma ja mulle rinnapiima vedama. Ma ei olnud koos emaga.”
„Papa? Kas su vanemad elasid su vanavanemate juures?”
„Nad olid alles 20-aastased. Nad olid tudengid. Isa õppis Tallinnas ja ema ka. Nad elasid vanavanemate maja tagatoas.”
„Aga su vanavanematel on ju ainult kolm tuba.”
„Nad elasid tagatoas. Mu onud Vello ja Toivo olid sel ajal veel koolipoisid, nad elasid kahekesi keskmises toas ning mamma ja papa elasid eestoas.” Epp peatus viivuks ja mõtles järele. „Kui vanad olid sinu isa ja ema, kui sina sündisid? Nad olid vanemad, eks?”
„32.”
„Ja neil oli maja?”
„Suur maja mere lähedal. Nad ostsid selle aasta enne minu sündi ja remontisid ära.”
„Selge. Varsti said mu isa-ema veel kaks last üksteise järel ning me kolisime ära kahetoalisse korterisse. See oli nii tilluke! Mina olin siis väike ja see tundus isegi mulle pisike. Sellesse väiksesse kohta pidime isa, ema, õe