Kodumaad armastatakse teistmoodi. Kodumaa võib olla ka kõige inetum ja hädisem paik maamuna peal, kuid kui see on kodu, on ta ikkagi armas. Selleks aga, et ükskõik kus maailmanurgas hakkama saada, tuleb seda paika armastama hakata.
Hommikul unustas Laura mu autosse koti komme, haaran sealt peotäie ja sülitan samas. Olen sattunud salmiaaki võtma. Wöakkk – vat see on üks asi, millega ma siin Soomes tõenäoliselt kunagi ära ei suuda harjuda. See lihtsalt on vastik! Soomlaste lemmikmaius lõpetab mu filosoofilised mõtelused sel kaunil kevadõhtul Helsingi lähistel, tagasiteel kodu poole Soome suhtekorraldusguru juubelipidustustelt. Reaalsus Soome kiirtee veeres on ju ka tegelikult tore sel hetkel, mis sest, et salmiaak on vastik. Mu kolleegid vahel natuke nöögivad mind selle salmiaagiga – no näiteks korraldavad peo, kus on joogiks vaid salmiaagiviin ja siis ühises toostide ütlemises tuleb see pits kohe põhjani juua – see nn pohjanmaan kautta (põhjamaa kaudu) põhjani kummutamise stiil on meie põhjanaabritelgi. Ja siis nad jälgivad kõik, väike kuratlik sädemeke silmis, kuidas ma selle salmiaagiviina pitsi kallal higistan… aga see selleks.
Õnneks saan veel auto pidama enne kiirteele käänamist ja sülitan kogu selle õuduse kaunisse Soomemaa kevadöhe. Hingan veel suure sõõmu hõrku kasepuude hiirekõrvumise lõhna, tunnen täiel rinnal rõõmu olemisest ja seda olemist ümbritsevast ilust. Valin Laura kommikotist hoolikalt mõned söödavamad kummikaru kommid, et ilge salmiaagimaitse suus veidi vähem tunda oleks, ja jätkan teed. Ees on umbes-täpselt kolm tundi sõitu. Kilomeetreid ma ammu juba enam ei loe, sest vahemaad ei loe. Loeb aeg, mis kulub vahemaade läbimiseks. See on aeg, kus saan mõelda ja olla üksi. Üksi iseenda ja oma Soomega. Üksinda omade seas. Ja mõelda oma patuseid mõtteid, mida ma eestlaste kuuldes alati enam valjusti välja ütlema ei kipu.
KARURADADEL
Jyväskylässe sõita on mitu võimalust: Helsingist Lahtisse ja sealt edasi kas siis Jämsä või Hartola kaudu. Mõlemad teed klassifitseeruvad nn karuradadena. Kitsad ja suhteliselt ohtlikud, valdavalt kiirusepiiranguga 70–80 km tunnis ja postide otsa paigutatud elektrooniliste kiirusemõõtjatega, millest kunagi ei tea, kas need on sisse lülitatud ja töökorras või lihtsalt protsesside korrastamiseks välja pandud.
Soomes peab igaks juhuks olema kogu aeg suhteliselt korralik liikleja, sest Soome politsei liiklustrahvi kviitungit küll postist leida ei tahaks. See väljaminek oleks siin Soomes päris suur, sest trahvisumma sõltub siinmail su sissetulekust. On teada juhtumeid kohalikust kollasest meediast, et mõnigi kohalik Rockefeller on maksnud sadu tuhandeid eurosid trahvi pelgalt paarikümne ülemäärase kiirusepügala pärast. Pealegi rikuks trahvi saamine tuju ja tekitaks paha enesetunnet. Seega – pigem ohjeldada natuke oma rallimehekirge ja püsida ettemääratud raamides. Ja tunda rõõmu korralik-olemisest.
Muidugi, Soomes on veel see risk, et kui sa liiga uljalt maanteel rallid, siis võivad ka kaasliiklejad sulle politsei kutsuda. Eesti keeles nimetatakse seda kitumiseks. Siin aga on kodanikel nii tugev oma riigi tunne, et igast soomlasest võid oodata kiivat seadusesilma.
Igasugused ametlikud korravalvurid – politseinikud ja turvamehed – on Soomes väga sümpaatsed ja meeldivad. Nende esmane ülesanne, tundub, on aidata inimest. Nad on muidu nähtamatud, aga koheselt olemas, kui neid vaja võiks olla.
Ükskord Kuopio lähistel ajasin auto kiirteelt natuke kõrvale, üle pideva joone, et üht üsna tobedat kuldset kitseskulptuuri pildistada. Olin peatanud auto kohas, kus seda kohe kindlasti teha ei tohi. Politseinikke polnud juba mitmeid-sadu kilomeetreid näha olnud. Aga niipea kui olin pildi ära klõpsanud, olid nad kohe platsis. Loomulikult mind ei trahvitud, vaid soovitati sõbralikult, et kui mul on vaja kiirteel liigeldes peatuda, siis peaksin seda püüdma teha ikka parkimiseks ettenähtud kohtades. Viisakad ja sõbralikud poisid olid.
Siinsetes kauplustes ja kaubanduskeskustes pole ma kunagi kohanud ühtegi jõllitavat harkisjalgset kurja näoga turvameest. On kaks oletust – kas turvamehi poodides polegi, sest keegi ei varasta, või teevad nad oma tööd nii vaikselt ja nähtamatult, et tavakülastaja neid ei märka ja ausat ostjat nende kahtlustav olek ei häiri ega solva.
Aga nüüd siis väikesest turvateemalisest kõrvalepõikest taas karuradadele. Üks neist Kesk-Soome viivatest maanteedest on kindlasti tuttav Himosele sõitvatele suusatamisfännidele. See on eriti aeglane just rohkete kiirusepiirangute tõttu. Teine tee on kiiremini sõidetavam, ka törtsu lühem ja valdavalt rekkaautode kasutuses. Võimalus Helsingist Jyväskylässe sõita on ka läbi Tampere ja see tee on tegelikult kõige parem ja turvalisem, sest see läheb vahepeal kolmerealiseks, nii et saab ohutult möödasõite sooritada. Kuid siis kulub kogu teekonnale ikkagi umbes tund rohkem kui Jämsä või Hartola kaudu sõites. Seepärast olen oma sõitudel enamasti kasutanud ikkagi seda kõige otsemat teed – Helsingist Lahtisse, sealt Heinolasse, siis Hartola kaudu Jyväskylässe.
Just sel Helsingi–Lahti kiirteel, mis on lausa kompvek, lai ja hea asfaldiga, oleksin ma korra peaaegu et surma saanud. Üks noor rumal põdrapull hüppas hooga üle loomapiirdevõrgu ja just nii, et minu autole ette. Hea oli, et pidama sain, ehk siis et pidurid ja auto korras olid, mille eest pean eelkõige oma Eesti meesperet tänama. Ja kiirus oli seekord tõesti 120, nagu sel kiirteel lubatud. Meie ninad kohtusid – põder vahtis auto esiklaasist sisse ja mina vahtisin teda vastu ja ähmis olime me sel hetkel mõlemad. Põdrake tuigerdas oma rada edasi ja mina katsusin end ja autot lähima bensiinijaamani juhtida, käed ja jalad värisemas.
Sealt helistasin koju Eestisse:
„Mulle hüppas põder autole ette!”
Teisel pool telefonitorus oli veidike vaikust, mõned sekundid ehmatust reetvat nohinat ja siis alustas rahulik bassihääl pragmaatilist olukorra diagnoosimist:
„Noh, surnud sa vist ei ole?”
Et kas huumor haagib või ei haagi minu hetkemeeleoluga. Ega neist naistest tõesti sageli aru ei saa – teinekord on isegi väike ehmatus pisaraid väärt ja samas suured katastroofilised olukorrad elatakse üle äärmise stabiilsusega.
See on meie pere stiil – keerulistest asjadest natuke nöökides üle saada ja pahadest mitte palju rääkida. Pigem teada ja usaldada oma seljatagust, oma lähedasi, et olgu olud millised tahes, me oleme olemas ja tegutseme, kaitseme ja hoolime. Sellist hillitsetud ja sõnaliselt kidurat, kuid sisuliselt võimsat hoolimise tunnet on hea tunda. Eriti kui oled kodust ja kodustest kaugel, näiteks üksinda kuskil kiirteel põdraga tõtt vahtimas. See tunne annab julgust, jõudu ja tahtmist tegutseda, sest tagala on kindlustatud.
Tegelikult on tore mööda neid Soome karuradasid kulgeda, eriti talvel, kui on peaaegu kogu aeg pime, ning õrn lumetuisk keerleb autotulede vihus ja muutub aeg-ajalt suureks ja jõuliseks lumesajuks, et siis taas tagasi tõmbuda ja lumehelveste keerlemise tantsu seal pilkases pimeduses edasi tantsida. Lund sajab talviti Kesk-Soomes kogu aeg. Harvad on päevad ja ööd, kui hommikul autol umbes kümne sentimeetri paksust värske lumetorti pea peal ei ilutseks. Lumi ja lumesadu erinevates formaatides – tuisust õhkõrna heljumiseni – on Kesk-Soomes sama tavalised kui pori ja soolaliiv Tallinna talvistel tänavatel.
Lumesajusel maanteel on aga omamoodi