Eile tegime ka neid asju, mida mina traditsiooniliseks jõuluaja kombeks pean. Pärast kirikus käimist süütasime küünlad neile, kes lahkunud. Enne käisime jalutamas ja viisime tiikide juurde partidele süüa.
Seda jõuluajal loomadele söögi viimist propageeris mu ema, eks see ole üks vana eestlaste paganlik näärikomme. Ja kord leidsime kevadel samasse metsa sinililli korjama minnes üles oma talvel loomadele jäetud kirja ja õnnitlused, lillede keskelt. See oli siis tolle aasta jõuluime.
Lugesin ennist kirjeldust, et Eestis olid jõululaupäeval poed rahvast tühjad. Meie käisime viimase minuti oste tegemas reede õhtul raamatuäris ja ühes odavamat sorti kaubamajas, mõlemad olid rahvamasse täis, kassajärjekorrad vonklesid kuhugi poe sisemusse ja põrand riiulite ümber oli kaetud mahakukkunud asjadega, millele ka peale astuti, sest kõigil oli nii kiire ja kõik olid närvilised. Pealt võis kuulda dialoogikatkeid stiilis „sellest pole ju küllalt, tema tegi meile eelmisel aastal nii suure kingituse”.
Kassade juures olid konteinerites need kõige hullemad asjad. Mõeldud ilmselt inimestele, kes lihtsalt midagi ära krabavad. Jõuluvananäoga plasttaldrikud ja muu selline, mille jaoks on hulk naftat ära põletatud, aga mu meelest on väga väike tõenäosus, et need asjad kellelegi meeldida võiksid ja kas või kübekesegi heameelt siia ilma tooksid. Me saime eelmisel aastal Justini sugulastelt paar sellist imelikku kingitust nagu lumemehekujuline küpsisetoos ja plastist ingel.
Ja nii raske oli selle maailmalõpu tunnet meenutava ahistuse sees leida midagi teistele ostmiseks. Lehitsesin raamatuid ja mõtlesin: mul on kogu selle tarbimiskultuse sees hing nii haigeks jäänud, et ma ei suuda enam raamatuidki armastada ja mõtlen kohe puudele, mis maha võetud.
Suutsime siiski leida kaks sellist teost, mille kohta Justin arvas, et ta onu ja täditütar (kellele meil olid kingid ostmata) võiksid neid lugeda ja need läheksid asja ette.
„Me peaks vist midagi veel vaatama, raamatust ja šokolaadist üksi on vähe,” avaldasin arvamust, mis oli nii tobedalt ameerikalik, kui ma nüüd järele mõtlen. „Nemad teevad meile ilmselt suuremad kingid, pluss nad teevad eraldi kingid Martale.”
Aga Justin vaatas mulle silma ja teatas: „Meie lõpetame selle rats race’i. Meie ju võimegi suguvõsas olla need luuserid, kes teistele väiksemad kingitused teevad kui nemad meile.”
Nende sõnade saatel läksime siis järjekorda seisma.
Pildikesi jõulupäevast
Tegelased:
EPP – punase-rohelisetriibulises öösärgis, selle pere „minia Euroopast”, kes sageli nõutuks teeb.
MARTA – punase-roheliseruudulises öösärgis kaheaastane lapsuke, kõigi pereliikmete poolt jäägitult armastatud, olles seega ühenduslüliks kõigi sugulaste vahel.
JUSTIN – Epu mees ja Marta issi, seljas jõulujääkarudega pid-žaamapüksid ja T-särk. Veidi nagu dissident ja „vahetatud laps”, kes oma isepäisusega vanematele peavalu valmistab.
CHRISTINE – Justini ema, selle famiglia matroon, lumehelvestega pidžaamas, helde, valjuhäälne, kõva käega ning suurte emotsioonidega naine.
IAN – Christine’i vanem poeg, Justini poolvend, lumememmedega pidžaamapükstes, T-särgis, peas tagurpidi keeratud pesapallimüts, napisõnaline ja oma ema kõiges toetav.
JOHN – Christine’i mees, Justini isa ja Iani kasuisa. Peas tagurpidi keeratud pesapallimüts ning jalas kuusekestega pidžaamapüksid. Mees, kellel on vahel raskusi enda emotsioonide inimkeeli väljendamisega, aga kes märkab palju rohkemat, kui vahel vaja oleks.
Esimese jõulupüha hommik, 10–11 paiku. Tüüpiline Ameerika keskklassi elamine. Ruumi tagaseinas on ohtralt kaunistatud ja lookas okstega kuusk, nii et sinna kas või ühegi ehte lisamine oleks paras väljakutse.
Kogu kuusepuu alune ja ümbrus, tegelikult kogu tuba on täis erivärvilisi üksteise peale tõstetud kingipakke, nende rida läheb läbi avatud ukseava edasi teise tuppa, kus on diivanid ja toolid. Lisaks pakitud kinkidele jääb seal reas silma veel plastklaver, laste jalgratas, suur puust käru, hiiglaslik pehmest riidest krokodill…
PAPA JOHN (astub sisse, hõõrub käsi kokku): Hakkame pakke lahti tegema! Kaos alaku!
MARTA (jookseb kiljudes sisse. Vakatab, nähes kingituste laviini. Siis märkab midagi tuttavat): Ua-aa! Kokodill!
JOHN (hakkab koos lapselapsega hüppama ja karjuma): Uaa! Kokodill! (Paneb krokodill-süntesaatoril demolood mängima, nii et kogu tuba täidab kime muusika, mille saatel papa ja lapsuke hüppama-tantsima-huilgama asuvad.)
EPP (tuleb, jääb mulje, et ta ei naudi olukorda. Kahmab esimese ettejuhtuva karbi, kommenteerib veidi kohmakalt): Oh, aga siin pole ju silte?
CHRISTINE (saabub rutakal sammul, käsi pidžaamasse kuivatades): Sorry! Mul ei olnud aega silte kleepida, alles sain kõik asjad pakitud. See on lihtne – kõik helerohelises paberis kingikuhjad on sinu omad, sest see on sinu lemmikvärv. Kõik suurte lumemeestega pakikuhjad on Ianile, sest Ian on suur ja tugev. Ja lumemeeste peredega pakid on Justinile, sest tema on meie pereinimene. Ja autodega pakid on papale, sest tema on meil autohuviline. Aga päkapikkudega paberid on Martale… (Tooni muutes, nõudvalt.) Oot-oot, näidake Martale veel asju, ta sai ju muud ka peale selle pilli!
Epp üritab korra süntesaatorit kinni panna, aga Marta hakkab kisama ja pill pannakse uuesti käima. Edasi järgneb kaootiline kisa, Marta kiljub ja tantsib, samal ajal aga avavad kõik oma kingitusi. Toas lendavad paberid ja karbid.
EPP: Kui palju pükse?! (Lappab suurest karbist välja kaheksa paari erivärvilisi pükse.) Aitäh.
CHRISTINE (meelitatult): Ma ei osanud värve valida ja võtsin kõik! Vaata, samades värvides särgid tulevad veel teistes pakkides. Ja kampsunid!
JUSTIN (avades oma pakke ja ladudes välja oma hunnikut pükse ja särke): Ema, sa oled mõne poe vist päris tühjaks teinud!
CHRISTINE (naerab meelitatult, siis avab enda järjekordse paki): Oh, my god! Kust te sellise nunnu koti leidsite! (Kiljub ja jookseb Justinile ja Epule põsemuisi tegema.) Fantastiline! Ma armastan seda kotti!
JOHN (Vahib üle toa Epu poole ja tundub nagu millestki häiritud olevat; naeru kõhistades): Ega sa neid pabereid ei päästa nagunii, miks sa neid NIIMOODI avad, heh, heh?
EPP (jääb natukeseks istuma nagu kivikuju. Siis tõuseb püsti ja ütleb, kõva häälega, mis rääkides aina valjemaks ja hüsteerilisemaks läheb, nii et teised toas viibijad teda üksisilmi vaatama jäävad): Ma kavatsen jah need enda paberid alles jätta, järgmiseks aastaks! See on mu sisemise eneseväärikuse küsimus! Ma tahan, mul on vaja nii palju taaskasutada kui võimalik! Ja isegi kui te mu eelmise aasta alles hoitud paberid kapist ära võtsite ja minema viskasite, ma ei kahetse, et ma neid alles hoida üritasin, sest see on minu sisemise enesetunde küsimus! Loodan, et te suudate seda aktsepteerida, et ma pabereid nii kiiresti katki ei tõmba kui teie. Sorry!
Paus, ainult süntesaator mängib.
CHRISTINE: Muidugi, kullake, me oleme väga uhked su üle (ja vaatab papa Johni poole sellise pilguga, et „katsu sa siin midagi muud öelda, kõss!”)!
JOHN (neelab alla, mis iganes ta öelda kavatses, ja käristab lahti uue suure karbi): Oo, Starbucksi kohv! Ma armastan Starbucksi kohvi!